Delikaatsed isikuandmed= eurolollus

[Külaline]

Mulle meeldib lugeda vanu uudiseid just nende detailsuse ja kirjelduste pärast. Ja ausalt, ma ei saa aru, miks enam ei tohi pooltki midagi selist kirjutada. Nõrganärviliste pärast? Aga kas siis varem polnud nõrganärvilisi inimesi..võibolla tõesti polnudki, tänapäeval kasvatatakse ju lapsigi nagu vati sees, varem seisid nt avariilised autod parklates kõigile vaatamiseks, nüüd filtreeritakse viimane kui veretilk isegi ülitraagiliste õnnetuste fotodelt.
Järgnev lugu..lumehelbekesed hoidke eemale siis- see lugu on aastast 1998 või 1999 ja ilmekas näide sellest, kuidas siis õnnetusi kajastati. Nimed olid ka avalikud, asendasin need tähtedega, et keegi ei saaks midagi viriseda. Ka asukohad kustutasin..
"Haiglast öeldi ..ajalehele, et kahe kannatada saanud inimese vigastused on rasked, kuid mõlemad on teadvusel ja kontaktivõimelised.
Avarii tagajärjel bussi ratta alt läbi käinud A (31) on lülisamba murruga ravil haigla neurokirurgia osakonnas ning lähipäevil tehakse talle operatsioon. Bussilt tugeva löögi saanud B (47) murdus rindkerekirurgia osakonna juhataja teatel kaks vasakpoolset roiet ja vasak rangluu.
59-aastase C surmaga lõppenud liiklusõnnetus juhtus kolmapäeva hommikul kell 10.45, kui ...tänaval ühe asutuse poole suundunud vanemat tüüpi Scania buss sõitis otsa x juures teed ületanud jalakäijatele.
Tallinna politsei pressiesindaja sõnul väitsid pealtnägijad, et jalakäijatele mõeldud fooris põles roheline tuli, kui buss kahele mehele ja ühele naisele otsa sõitis.
«Bussijuht D(31) väitis ise, et kui ta ülekäigurajale sõitis, põles talle kollane tuli,» lisas pressiesindaja, kelle sõnul vajavad mõlema osapoole väited täpsemat kontrollimist.
Saadud vigastustesse suri kohapeal samas lähedal elav C, kelle laipa ei suudetud sündmuskohalt bussi esiratta alt ära toimetada veel tund pärast avariid, mistõttu liiklus oli hotelli juures pikka aega häiritud. Raskelt vigastada saanud A. suutis end tagaratta alt välja rabeleda enne kiirabi saabumist.
«Pilt sündmuskohal oli õudne. Bussijuht oli shokis ja püüdis kiirabile selgeks teha, et nad juba surnud mehe haiglasse kaasa võtaksid, ta ei tahnud kuidagi uskuda tema hukkumist,» rääkis politsei pressiesindaja lisades, et vaatepildist olid ehmunud ka mitukümmend pealtnägijat, nende seas palju vanainimesi.
Mis paganama delikaatsed isikuandmed on siis selgroomurd või peadpidi ratta all hukkumine? No ei saa aru..

[Häh]

Selline himurus veriste üksikasjade järele ja võõraste inimeste kannatuste vahtimine on väiklase madala inimese rõõm. Siis saab rahuldada seda madalat iha, et halvad asjad juhtuksid kellegi teisega, õnneks mitte minuga.
Ei, asi pole sugugi nõrganärvilistes. Sulle lihtsalt ei räägita, sest POLE. SINU. ASI. Ja sa ei saagi teada, punnita või siniseks, aga ikka ei saa teada, sest kellegi teise rindkere operatsioon ei ole sinu asi. Pole midagi parata, jääb mõnu saamata.
Vanasti tõmmati inimesi turuplatsil rahvahulga ees hobustega neljaks ka, kõik vahtisid, kuulasid röökimist ja uudistasid sisikonda, väga normaalne meelelahutus oli. Õnneks on ülejäänud ühiskond nüüdseks järjepidevalt sellistest asjadest kaugemale liikunud. See, et mõni on arengus 25 aastat maha jäänud on tema enda probleem.

[Külaline]

Sinu toodud näidetes olen isegi poolt, et selliseid asju enam ei kirjeldata. Sihuke passiivsete uudishimutsejate põnevuse toitmine on vastik. Seal ratta all võis murtud selgrooga olla sinu laps, ja siis iga suvaline kohvikupidaja latrab sellest leti taga kolleegi või tuttavama kliendiga, et oii, nii põnev kohe! Nii ei lähe.

Aga muidu ütlen küll, et suures osas ei täida nende delikaatsete isikuandmete kaitse seadus üldse oma algseid eesmärke. Liiga palju auru raisatakse mõttetu seadusejärgimise peale ning jagatakse andmekaitsest möödamineku lubasid lahkelt neile, kes ihkavad endale vaid võimu juurde ilma et sellest inimestele abi oleks. Samas aga kriisiolukorras, mil inimelu on päriselt ohus, tuleb tegeleda kõigepealt hoopis andmekaitsega. Andmekaitseseadus on täiega pekkis ega abista enam inimesi.

[Külaline]

Sinu toodud näidetes olen isegi poolt, et selliseid asju enam ei kirjeldata. Sihuke passiivsete uudishimutsejate põnevuse toitmine on vastik. Seal ratta all võis murtud selgrooga olla sinu laps, ja siis iga suvaline kohvikupidaja latrab sellest leti taga kolleegi või tuttavama kliendiga, et oii, nii põnev kohe! Nii ei lähe.

Ausalt, mind see ei häiriks üldse.. Õnnetus häiriks, aga mitte sellest rääkimine.

[Külaline]

Oma elu on vist NIII igav. Sa olid ka see, kes ühes teemas oli kuri, miks ümberseisvatele uudishimutsejatele politsei ei vaevu üksikasjalikku olustikukirjeldust tegema hakkama? Madal uudishimu, eriti levinud alaklassi seas, kelle elus muidu mingit põnevust ei ole. Krimikroonikat ikka vaatad, mõnikord läheb õnneks ja näitab isegi verd, onju...
Ja ei olnud sellistes normaalsetel ajalehtedes veriseid kirjeldusi, ei olnud.

[Külaline]

Jah, varem kui kurjategijate nimed olid avalikud, oli ka kuritegusid vähem. Vähemalt teadsid kui ohtlik tont kõrval korteris elas.

[Külaline]

Oma elu on vist NIII igav. Sa olid ka see, kes ühes teemas oli kuri, miks ümberseisvatele uudishimutsejatele politsei ei vaevu üksikasjalikku olustikukirjeldust tegema hakkama? Madal uudishimu, eriti levinud alaklassi seas, kelle elus muidu mingit põnevust ei ole. Krimikroonikat ikka vaatad, mõnikord läheb õnneks ja näitab isegi verd, onju...
Ja ei olnud sellistes normaalsetel ajalehtedes veriseid kirjeldusi, ei olnud.

See kirjeldus oli Postimehes.

[Külaline]

1988-1989 ei olnud veel Postimeestki!

[Külaline]

sry valesti läks. Aga oleks pakkunud Õhtulehte.

[Külaline]

Oma elu on vist NIII igav. Sa olid ka see, kes ühes teemas oli kuri, miks ümberseisvatele uudishimutsejatele politsei ei vaevu üksikasjalikku olustikukirjeldust tegema hakkama? Madal uudishimu, eriti levinud alaklassi seas, kelle elus muidu mingit põnevust ei ole. Krimikroonikat ikka vaatad, mõnikord läheb õnneks ja näitab isegi verd, onju...
Ja ei olnud sellistes normaalsetel ajalehtedes veriseid kirjeldusi, ei olnud.

Kes on alamklass? Defineeri!
Aga mis puutub sellistesse kirjeldustesse, siis neid oli enne euroliitu astumist pidevalt igas lehes.
Ja samas-kuidas võtta- õudukate ja vägivallafilmide vaatamine on igati normaalne ,detailsete kirjelduste vastu huvi tundmine "madal uudishimu". Mis seal vahet on, närvikõdi ja veri on mõlemas-nii õudusfilmides, kui õnnetuste kirjeldustes.

[Külaline]

Kes on alamklass? Defineeri!
Aga mis puutub sellistesse kirjeldustesse, siis neid oli enne euroliitu astumist pidevalt igas lehes.
Ja samas-kuidas võtta- õudukate ja vägivallafilmide vaatamine on igati normaalne ,detailsete kirjelduste vastu huvi tundmine "madal uudishimu". Mis seal vahet on, närvikõdi ja veri on mõlemas-nii õudusfilmides, kui õnnetuste kirjeldustes.

Küsimus on pigem ikka selles, et kannatanud ei soovi, et igat detaili nende juhtumist lahataks ja küla peal veel jumal teab mis jutte juurde leiutataks.

[Külaline]

Ohvritele ja nende lähedastele teevad sellised kirjeldused ja detailide korrutamised haiget ja siis ongi õige nende tundeid säästa. Närvikõdi otsijad võivad oma elamusi otsida ka kinost või kuskilt mujalt, nad ei pea teiste õnnetuste arvel end lõbustama. Minu ema hukkus tulekahjus ja siis televiisoris öeldi, et seal ja seal hukkus tulekahjus vanem naine. Mul oli juba seda väga valus kuulda. Veel jubedam oleks olnud kirjeldus, mis täpselt juhtus. Mina arvan, et ohvrite ja nende lähedaste säästmine on olulisem kui kellegi haige uudishimu rahuldamine.

[Külaline]

Kes on alamklass? Defineeri!
Aga mis puutub sellistesse kirjeldustesse, siis neid oli enne euroliitu astumist pidevalt igas lehes.
Ja samas-kuidas võtta- õudukate ja vägivallafilmide vaatamine on igati normaalne ,detailsete kirjelduste vastu huvi tundmine "madal uudishimu". Mis seal vahet on, närvikõdi ja veri on mõlemas-nii õudusfilmides, kui õnnetuste kirjeldustes.

Küsimus on pigem ikka selles, et kannatanud ei soovi, et igat detaili nende juhtumist lahataks ja küla peal veel jumal teab mis jutte juurde leiutataks.

Huvitav, mis tänapäeval inimestega juhtunud on? Varem ju kirjutati..kannatanutel ja nende lähedastel-olgem ausad, on tegelikult täiesti ükskõik, kas kirjutatakse, mis juhtus või mitte. Olen olnud nii kannatanu, kui kannatanu lähedase rollis ja mõlemad korrad lausa ahmisin artikleid juhtunu kohta. Esimene kord oli 90-ndatel, siis olid mitu põhjalikku kirjeldust juhtunust, teine juhus oli aga euroseaduste ajal, kus natuke midagi vihjati, aga mina oleksin olnud nõus palju rohkem infot jagama, jagasingi, aga seda ei avaldatud..
Võtame näiteks kasvõi "Estonia" huku..Üldiselt jagavad seal lähedased ja pääsenud ikka üsna detailseid ja põnevaid kirjeldusi.. Seega ei ole nii, et kannatanud tahaksid salatsemist.

[Külaline]

Ohvritele ja nende lähedastele teevad sellised kirjeldused ja detailide korrutamised haiget ja siis ongi õige nende tundeid säästa. Närvikõdi otsijad võivad oma elamusi otsida ka kinost või kuskilt mujalt, nad ei pea teiste õnnetuste arvel end lõbustama. Minu ema hukkus tulekahjus ja siis televiisoris öeldi, et seal ja seal hukkus tulekahjus vanem naine. Mul oli juba seda väga valus kuulda. Veel jubedam oleks olnud kirjeldus, mis täpselt juhtus. Mina arvan, et ohvrite ja nende lähedaste säästmine on olulisem kui kellegi haige uudishimu rahuldamine.

Kas õudukate vaatamine on ka haige uudishimu? Kas see, et üks on väljamõeldud ja teine tõestisündinud lugu, teebki vahe sisse alamklassi "haige uudishimu" ja kõrgema klassi adrenaliinijanu kohalt? Ometi on need ju tegelikult samad jooned- ainult et realistliku maailmavatega inimesed eelistavad dokumentaallugusid, fantaasiarikkamad väljamõeldisi

[Külaline]

Sellel, et me ei räägi jubedatest asjadest, on ka teine külg. Me hakkame elama mingis kujutletavas maailmas, kus inimesed hukkuvad steriilselt ja kenasti. Me ei pea enam vajalikuks karistada roolijoodikuid vaid pakume neile osalemist programmis jättes alles juhtimisõiguse ja lubades ka natuke juua - sest me ei suuda enam ette kujutada, mis tegelikult võib näiteks joobes juhtimise tagajärg olla. Kui veriseks minna, on alati küsimus, ja kellegi nimesid ma ei vaja. Aga praegune vati sees hõljumine ajab ka juba iiveldama. Meil ei tohi jumala eest olla ühtki negatiivset emotsiooni, kuni see ennast ja lähedalt ei puuduta.

[Külaline]

Ohvritele ja nende lähedastele teevad sellised kirjeldused ja detailide korrutamised haiget ja siis ongi õige nende tundeid säästa. Närvikõdi otsijad võivad oma elamusi otsida ka kinost või kuskilt mujalt, nad ei pea teiste õnnetuste arvel end lõbustama. Minu ema hukkus tulekahjus ja siis televiisoris öeldi, et seal ja seal hukkus tulekahjus vanem naine. Mul oli juba seda väga valus kuulda. Veel jubedam oleks olnud kirjeldus, mis täpselt juhtus. Mina arvan, et ohvrite ja nende lähedaste säästmine on olulisem kui kellegi haige uudishimu rahuldamine.

Kas õudukate vaatamine on ka haige uudishimu? Kas see, et üks on väljamõeldud ja teine tõestisündinud lugu, teebki vahe sisse alamklassi "haige uudishimu" ja kõrgema klassi adrenaliinijanu kohalt? Ometi on need ju tegelikult samad jooned- ainult et realistliku maailmavatega inimesed eelistavad dokumentaallugusid, fantaasiarikkamad väljamõeldisi

Kas sa ei tee vahet õuduka vaatamise ja päris inimeste kannatuste nautimise vahel? Siis on sinuga asjad halvad. Mine otsi abi.

[Külaline]

Samas lastele võib nüüd vägivallafilme telekast näidata, isegi multikad on nüüd jõhkrad.

[Külaline]

Samas lastele võib nüüd vägivallafilme telekast näidata, isegi multikad on nüüd jõhkrad.

Vanasti ei olnud või? "Ну, погоди!" näiteks? Või pisut hiljem Tom & Jerry.

[Külaline]

Samas lastele võib nüüd vägivallafilme telekast näidata, isegi multikad on nüüd jõhkrad.

Need on ikka palju vähem jõhkramad kui mõni aeg tagasi. Vaatasin uusversiooni Tommy and Jerry multikast ja see oli märkimisväärsed muutused üle elanud minu lapsepõlve versiooniga võrreldes.

[Külaline]

Ja samas-kuidas võtta- õudukate ja vägivallafilmide vaatamine on igati normaalne ,detailsete kirjelduste vastu huvi tundmine "madal uudishimu". Mis seal vahet on, närvikõdi ja veri on mõlemas-nii õudusfilmides, kui õnnetuste kirjeldustes.

On ikka päris naljakas, kui täiseas inimene ei tee vahet filmiefektidel ja PÄRIS ÕNNETUSTEL. Vaata õudukaid niipalju kui kulub, aga päris inimeste kohta mingi veriste kirjelduste õhinal lugemine on midagi muud, haige uudishimu.