külaline kirjutas: ↑24 Sept 2024 15:42
Ei, mul pole eelarvamusi inimese isikuomaduste osas seetõttu, et tal pole lapsi (või perekonda üleüldse).
Küll aga on ehmatav selliste arusaamiste levik, et see, kui noori inimesi ei ole (või on võrreldes vanemate põlvkondadega väga vähe), ei mõju meie ühiskonnale mitte kuidagi halvasti, meie heaolühiskond pöörleb (jumalast antuna?) ikka samamoodi edasi. Ja et on isegi parem, kui neid noori on vähem. Muidu, sunnikud, kooserdavad meil jalus, hingavad meie õhku ja tarbivad muid ressursse - no on ikka tüütused!
Jah, loodust on meil vaja küll, muidugi. Aga meie tänapäevast heaoluühiskonda ei anna ju lihtsalt loodus ega Jumal. Isegi, kui vanem inimene on looduse poolt antuna ja /või meditsiini abiga niipalju krapsaks, et ta suudab elada oma korteris/majas ja enda eest ise hoolitseda (vanurikooldust otseselt ei vaja), vajab ta ju ikkagi kaasja tasemel eluks toiduga varustatust, vett, elektrivarustust, meditsiini, politseid ja kohtusüsteemi, riigikaitset jne. Kõik see ei kuku ju lihtsalt kuskilt taevast patsti!, vaid vajab tööealiste inimeste tööd. Kui neid tööealaisi inimesi on vähe, et seda heaoluühiskonda pöörlemas raske hoida... Muigama ajavad inimesed, kes taovad rinnale, et nemad küll teistest inimestest/ühiskonnast kuidagi ei sõltu. Nad olevat kõik ise saavutanud. Aga oot - kas nad ilma toiduga varustatuse, toasooja, meditsiini, veevarustuse, elektrivarustuse, teede ja muu infrastruktuuri, politsei- ja kohtusüsteemi, riigikaitse jne. toimimiseta oleks saanud tegeleda oma saavutamisega?
Kurvastav on, et kui vanemate põlvkondade inimestel oli see taju, et nad sõltuvad teistest inimestest, veel täiesti olemas, siis noorema põlvkonna inimestel (kellest paljud peaved ennast kangesti tarkadeks), hakkab see taju kuidagi kaduma. Veel edasi ja tulebki mingi jutt, kuidas lapsed/nooremad inimesed olevat lausa midagi kahjulikku, kuidas me peaksime isegi tänulikud olema neile paaridele, kellel lapsi pole ja neid kunagi ei tahagi. Hmm?