ei saa mehest lahti

[Külaline]

Huvitav teema, aga kõigi libateema tunnustega, nagu otsustusvõimetu teemaalgataja, kes saadab halvale kavalerile sõnumeid kõikidest headest nõuannetest hoolimata ja sellest ka kohe teada annab.

Vihjed, ilma detailidesse minemata, nagu keeruline lapsepõlv, jne.

Lisaks olen lugenud selliseid teemasid varem, pereema, kelle mees petab täiesti skandaalsel viisil, aga kes juba 10 aastat "loodab", et mees muutub äkki heaks, naine, kelle meessõber elab teises linnas, ega ei soovi end siduda, teemaalgataja aga ootab juba 15 aastat, jne.

Kõik nad saadavad keset arutlust oma halvale mehele anuva sõnumi või helistavad, mees algul ei vasta, siis vastab ja lubab tulla, aga ei tule, jne.

Kahjuks ei ole libateema. Ja ma võtan neid nõuandeid kuulda. Ma tean seda kõike ise ka. Ma tegingi teema selleks, et neid samu asju, mida ma ise ka tean lugeda.
Ja sõnumi ma saatsin sellepärast, et.. ma kardan pööraselt seda, et ma hiljem kahetsen. Ja tegelikult ma tean, et ei kahetse. Ma tean seda, aga ei usu.
Siia ma kirjutasin sellepärast, et ma saan praegu sellest teemast tõesti tuge. Tunnengi, et kohe-kohe tuleb mingi läbimurre. Ainult minu enda peas, loomulikult. Aga ma toetun jah neile vastustele kõvasti. Ega siin on sama jutt, mis ma ise endale räägin, aga lihtsalt väljastpoolt tulev.

Ja see on sul valesti aru saadud justkui ma loodaks, et mees muutub heaks. Absoluutselt mitte. Ta ei muutu. Seda ma küll ei arva.
Ma loodan ainult, et mina leian endas kusagilt selle eneseusu, et asi ära lõpetada.
Ja mis tänasesse sõnumisse puutub. Ma ennustan, et ta vastab mulle kusagil õhtul, et "lootsin, et saan, aga ikka ei saanud tulla". Ja siis tuleb mul see koht, kus ma peaks blokkima.. Aga vat see ongi see koht, kus ma iga kord läbi kukun.

[Külaline]

Mõtle, miks see nii on, et sa ennast ei väärtusta, sel peab olema põhjus. Minu puhul viisid jäljed nartsissistlike vanemateni, kes, kumbki erineval viisil, ei soovinudki, et oleksin õnnelik ja rahul. Ema puhul naiselik kadedus ja armukade suhtumine, isa nägi mind oma teenijana ja kontrollis iga mu sammu.

Kui isa suri, ja emaga suhtlemise lõpetasin, hakkas minu elu paremuse suunas minema. Ise olin siis 36, aga kunagi ei ole hilja. Hakkasin oma suhtumist inimestesse ja ellu kriitiliselt vaatlema ja sain aru, et samal viisil jätkates tõmban ainult jamasid endale kaela. Olid sarnased suhted, nagu sinul, meeste ja sõbrannadega. Aga ma pole ise loomu poolest eriti klammerduv, seega suutsin need lõpetada, kui asja katki hammustasin. Vahe on selles, et nn. normaalsel inimesel poleks selliseid imelikke suhteid tekkinudki, kus teda jalamatina koheldakse või käib lambist pidev võimuvõitlus ja draama. Minul aga sellised ainult olidki.

Seega sinu suhtumine tuleneb kuskilt, ei saa olla, et armastavas, toetavas kodus kasvanud inimene hakkab järsku selliselt käituma nagu sina. Põhjuste mõistmine aitab sellistest mustritest eemalduda ja paremaks, õnnelikumaks inimeseks saada. Kui ise ei suuda, siis nõustaja võib tõesti aidata.

Mul sarnane jama. Lapsena olin oma suguvõsas nn must lammas. Kui sugulaste lastepundis mingit koerust tehti, aeti süü alati minu kaela ja täiskasvanud uskusid seda alati - isegi siis, kui mind polnud sel hetkel seal kohalgi. Mind harjutati mõtlema, et mina olen teistest halvem. Võimalik põhjus oli, et minu ema oli perekonnas kõige noorem ta vanemad õed-vennad olid temasse lastena omakorda suhtunud pisut üleolevalt, stiilis umbes, et "Titt, ära sega!" Siis sai mu ema lapse, kuid lapse isa laskis enne minu sündi jalga. Ja nii kasvasingi üles sugulaste kõõrdpilkude all. Pruukis mul nt sünnipäevalauas tilk mahla laudlinale maha loksuda, kui kohe onu kommenteeris kõigile kuuldavalt mu emale: "Nojah, kohe näha, et isata kasvanud laps, pole tal kombeid ollagi!" Ja ema oli vait, silmad häbi täis.

Tagantjärele mõtlen, kui jabur see oli. Olen praeguseks suutnud end üles töötada, kõrgharidusega ja endale meeldivas ametis, hea abikaasa ja lapsed. Kuid paraku kipun ma elus trehvama mingite imelike kiusajate otsa. Nt olen olnud sunnitud üsna mitmelt töökohalt ära tulema, kuna seal tekib kiusamine. Keegi hakkab mind taga rääkima, mistõttu minust hakatakse eemale hoidma ja mul ei ole seal enam hea olla. Või lähen nt trenni - teen enda meelest rahulikult oma harjutusi, korraga märkan, kuidas üks trennitegija mind jõllitab. Liigutan jalga - tema kergitab kulmu ja vahib imestades. Teen teist harjutust, siis pöörab juba pea ära ja itsitab pihku. Sooritan kolmandat asja - too aga keerab juba end naabri poole ja sosistab tollele midagi kõrva, ise minu poole vaadates. No tekitab ebamugavust ju, ja see kestab ka järgmisel ning ülejärgmisel korral, kuni lahkun sellest trennist. Hullem lugu, et ka laste koolis on õpetajatega ja vanemate suhtlemine selle veidra kiusamise-teema tõttu keeruline ja seeläbi kannatavad minu tõttu ka mu lapsed. Pruugib mul vaid lastevanemate koosolekul nt ausalt öelda, et mingi kingitus summas x on minu meelest veidi kallis, siis võin olla täiesti kindel, et tegin äsja sotsiaalse enesetapu. Samas teised vanemad võivad koosolekul riielda, karjuda, isegi sõimata ja teatada, et nemad ei maksa üldse midagi - aga neid aktsepteeritakse ja nendega suheldakse edasi.

Nii et ma saan teemaalgatajast ja tsiteeritavast inimesest täiesti aru. See on tõepoolest nii, et mingil põhjusel madala enesehinnanguga inimene tõmbab ligi pahatahtlikke tüüpe, või siis võimaldab teistel näidata tema peal oma halvemat poolt, mida kõrge enesehinnanguga kaaslaste eest peidetakse. Halvim, et nõnda tekib nõiaring - kiusamine ja halb suhe madaldavad su enesehinnangut veelgi, panevad sind uskuma, et sa polegi midagi väärt. Seega oleks soovitus üritada halbadest suhetest võimalikult ruttu lahkuda. Parem olla veidi aega üksi kui pikalt koos viletsa kaaslasega.

[Külaline]

Mõtle, miks see nii on, et sa ennast ei väärtusta, sel peab olema põhjus. Minu puhul viisid jäljed nartsissistlike vanemateni, kes, kumbki erineval viisil, ei soovinudki, et oleksin õnnelik ja rahul. Ema puhul naiselik kadedus ja armukade suhtumine, isa nägi mind oma teenijana ja kontrollis iga mu sammu.

Kui isa suri, ja emaga suhtlemise lõpetasin, hakkas minu elu paremuse suunas minema. Ise olin siis 36, aga kunagi ei ole hilja. Hakkasin oma suhtumist inimestesse ja ellu kriitiliselt vaatlema ja sain aru, et samal viisil jätkates tõmban ainult jamasid endale kaela. Olid sarnased suhted, nagu sinul, meeste ja sõbrannadega. Aga ma pole ise loomu poolest eriti klammerduv, seega suutsin need lõpetada, kui asja katki hammustasin. Vahe on selles, et nn. normaalsel inimesel poleks selliseid imelikke suhteid tekkinudki, kus teda jalamatina koheldakse või käib lambist pidev võimuvõitlus ja draama. Minul aga sellised ainult olidki.

Seega sinu suhtumine tuleneb kuskilt, ei saa olla, et armastavas, toetavas kodus kasvanud inimene hakkab järsku selliselt käituma nagu sina. Põhjuste mõistmine aitab sellistest mustritest eemalduda ja paremaks, õnnelikumaks inimeseks saada. Kui ise ei suuda, siis nõustaja võib tõesti aidata.

Mul sarnane jama. Lapsena olin oma suguvõsas nn must lammas. Kui sugulaste lastepundis mingit koerust tehti, aeti süü alati minu kaela ja täiskasvanud uskusid seda alati - isegi siis, kui mind polnud sel hetkel seal kohalgi. Mind harjutati mõtlema, et mina olen teistest halvem. Võimalik põhjus oli, et minu ema oli perekonnas kõige noorem ta vanemad õed-vennad olid temasse lastena omakorda suhtunud pisut üleolevalt, stiilis umbes, et "Titt, ära sega!" Siis sai mu ema lapse, kuid lapse isa laskis enne minu sündi jalga. Ja nii kasvasingi üles sugulaste kõõrdpilkude all. Pruukis mul nt sünnipäevalauas tilk mahla laudlinale maha loksuda, kui kohe onu kommenteeris kõigile kuuldavalt mu emale: "Nojah, kohe näha, et isata kasvanud laps, pole tal kombeid ollagi!" Ja ema oli vait, silmad häbi täis.

Tagantjärele mõtlen, kui jabur see oli. Olen praeguseks suutnud end üles töötada, kõrgharidusega ja endale meeldivas ametis, hea abikaasa ja lapsed. Kuid paraku kipun ma elus trehvama mingite imelike kiusajate otsa. Nt olen olnud sunnitud üsna mitmelt töökohalt ära tulema, kuna seal tekib kiusamine. Keegi hakkab mind taga rääkima, mistõttu minust hakatakse eemale hoidma ja mul ei ole seal enam hea olla. Või lähen nt trenni - teen enda meelest rahulikult oma harjutusi, korraga märkan, kuidas üks trennitegija mind jõllitab. Liigutan jalga - tema kergitab kulmu ja vahib imestades. Teen teist harjutust, siis pöörab juba pea ära ja itsitab pihku. Sooritan kolmandat asja - too aga keerab juba end naabri poole ja sosistab tollele midagi kõrva, ise minu poole vaadates. No tekitab ebamugavust ju, ja see kestab ka järgmisel ning ülejärgmisel korral, kuni lahkun sellest trennist. Hullem lugu, et ka laste koolis on õpetajatega ja vanemate suhtlemine selle veidra kiusamise-teema tõttu keeruline ja seeläbi kannatavad minu tõttu ka mu lapsed. Pruugib mul vaid lastevanemate koosolekul nt ausalt öelda, et mingi kingitus summas x on minu meelest veidi kallis, siis võin olla täiesti kindel, et tegin äsja sotsiaalse enesetapu. Samas teised vanemad võivad koosolekul riielda, karjuda, isegi sõimata ja teatada, et nemad ei maksa üldse midagi - aga neid aktsepteeritakse ja nendega suheldakse edasi.

Nii et ma saan teemaalgatajast ja tsiteeritavast inimesest täiesti aru. See on tõepoolest nii, et mingil põhjusel madala enesehinnanguga inimene tõmbab ligi pahatahtlikke tüüpe, või siis võimaldab teistel näidata tema peal oma halvemat poolt, mida kõrge enesehinnanguga kaaslaste eest peidetakse. Halvim, et nõnda tekib nõiaring - kiusamine ja halb suhe madaldavad su enesehinnangut veelgi, panevad sind uskuma, et sa polegi midagi väärt. Seega oleks soovitus üritada halbadest suhetest võimalikult ruttu lahkuda. Parem olla veidi aega üksi kui pikalt koos viletsa kaaslasega.

Kõlab niii tuttavalt! Mul ka lapsepõlve jamad ja hoolimata sellest, et olen suutnud sellest "needusest" välja rabeleda, tõmban ligi kiusamist. Väga tihti on musta lamba tunne. Ei tea, kas need enesehinnangu probleemid kiirgavad kaugele ja teised inimesed tõlgendavad seda kuidagi...veidrusena? Ülbusena? Kuigi ise üritan olla maksimaalselt hea ja sulanduda. Tahaks leida endasarnaseid sõpru, aga igal pool on tunne "mina vs nemad".

[Külaline]

Mõtle, miks see nii on, et sa ennast ei väärtusta, sel peab olema põhjus. Minu puhul viisid jäljed nartsissistlike vanemateni, kes, kumbki erineval viisil, ei soovinudki, et oleksin õnnelik ja rahul. Ema puhul naiselik kadedus ja armukade suhtumine, isa nägi mind oma teenijana ja kontrollis iga mu sammu.

Kui isa suri, ja emaga suhtlemise lõpetasin, hakkas minu elu paremuse suunas minema. Ise olin siis 36, aga kunagi ei ole hilja. Hakkasin oma suhtumist inimestesse ja ellu kriitiliselt vaatlema ja sain aru, et samal viisil jätkates tõmban ainult jamasid endale kaela. Olid sarnased suhted, nagu sinul, meeste ja sõbrannadega. Aga ma pole ise loomu poolest eriti klammerduv, seega suutsin need lõpetada, kui asja katki hammustasin. Vahe on selles, et nn. normaalsel inimesel poleks selliseid imelikke suhteid tekkinudki, kus teda jalamatina koheldakse või käib lambist pidev võimuvõitlus ja draama. Minul aga sellised ainult olidki.

Seega sinu suhtumine tuleneb kuskilt, ei saa olla, et armastavas, toetavas kodus kasvanud inimene hakkab järsku selliselt käituma nagu sina. Põhjuste mõistmine aitab sellistest mustritest eemalduda ja paremaks, õnnelikumaks inimeseks saada. Kui ise ei suuda, siis nõustaja võib tõesti aidata.

Mul sarnane jama. Lapsena olin oma suguvõsas nn must lammas. Kui sugulaste lastepundis mingit koerust tehti, aeti süü alati minu kaela ja täiskasvanud uskusid seda alati - isegi siis, kui mind polnud sel hetkel seal kohalgi. Mind harjutati mõtlema, et mina olen teistest halvem. Võimalik põhjus oli, et minu ema oli perekonnas kõige noorem ta vanemad õed-vennad olid temasse lastena omakorda suhtunud pisut üleolevalt, stiilis umbes, et "Titt, ära sega!" Siis sai mu ema lapse, kuid lapse isa laskis enne minu sündi jalga. Ja nii kasvasingi üles sugulaste kõõrdpilkude all. Pruukis mul nt sünnipäevalauas tilk mahla laudlinale maha loksuda, kui kohe onu kommenteeris kõigile kuuldavalt mu emale: "Nojah, kohe näha, et isata kasvanud laps, pole tal kombeid ollagi!" Ja ema oli vait, silmad häbi täis.

Tagantjärele mõtlen, kui jabur see oli. Olen praeguseks suutnud end üles töötada, kõrgharidusega ja endale meeldivas ametis, hea abikaasa ja lapsed. Kuid paraku kipun ma elus trehvama mingite imelike kiusajate otsa. Nt olen olnud sunnitud üsna mitmelt töökohalt ära tulema, kuna seal tekib kiusamine. Keegi hakkab mind taga rääkima, mistõttu minust hakatakse eemale hoidma ja mul ei ole seal enam hea olla. Või lähen nt trenni - teen enda meelest rahulikult oma harjutusi, korraga märkan, kuidas üks trennitegija mind jõllitab. Liigutan jalga - tema kergitab kulmu ja vahib imestades. Teen teist harjutust, siis pöörab juba pea ära ja itsitab pihku. Sooritan kolmandat asja - too aga keerab juba end naabri poole ja sosistab tollele midagi kõrva, ise minu poole vaadates. No tekitab ebamugavust ju, ja see kestab ka järgmisel ning ülejärgmisel korral, kuni lahkun sellest trennist. Hullem lugu, et ka laste koolis on õpetajatega ja vanemate suhtlemine selle veidra kiusamise-teema tõttu keeruline ja seeläbi kannatavad minu tõttu ka mu lapsed. Pruugib mul vaid lastevanemate koosolekul nt ausalt öelda, et mingi kingitus summas x on minu meelest veidi kallis, siis võin olla täiesti kindel, et tegin äsja sotsiaalse enesetapu. Samas teised vanemad võivad koosolekul riielda, karjuda, isegi sõimata ja teatada, et nemad ei maksa üldse midagi - aga neid aktsepteeritakse ja nendega suheldakse edasi.

Nii et ma saan teemaalgatajast ja tsiteeritavast inimesest täiesti aru. See on tõepoolest nii, et mingil põhjusel madala enesehinnanguga inimene tõmbab ligi pahatahtlikke tüüpe, või siis võimaldab teistel näidata tema peal oma halvemat poolt, mida kõrge enesehinnanguga kaaslaste eest peidetakse. Halvim, et nõnda tekib nõiaring - kiusamine ja halb suhe madaldavad su enesehinnangut veelgi, panevad sind uskuma, et sa polegi midagi väärt. Seega oleks soovitus üritada halbadest suhetest võimalikult ruttu lahkuda. Parem olla veidi aega üksi kui pikalt koos viletsa kaaslasega.

Olen see, kellele sa vastasid. Mõistan sind 100%, sest mu elus on olnud mitmeid sarnaseid olukordi.

Kuigi, peale isa surma ja emast eemaldumist olen tegelikult saanud enesekindlamaks, mind enam ei huvita niiväga, mida inimesed minust arvavad. Võib-olla vanus ka mõjub, 40 juba. Olen püüdnud aru saada, kuidas vältida selliseid olukordi, nagu sinul trennis ja mida teevad inimesed, kellel sellised probleeme pole ja kes on samal ajal ise normaalsed, toredad inimesed. Kõigiga suhtlemine võib aidata, meeldib see inimene siis või mitte. Lihtsalt naeratad, astud ligi ja räägid, tekitad inimliku kontakti. Seda muidugi teadlikult, igasuguseid hirme alla surudes. Aga ma pole selleski kindel.

Mis nendesse karjuvatesse lapsevanematesse puutub, siis suheldakse nendega edasi, sest koosolekul karjumine nõuab enesekindlust. Lisaks on nad "nemad ise" ehk autentsed inimesed, näitavad oma emotsioone, mis psühholoogide jutu järgi on toimivate suhete alus.

[Külaline]

Mõtle, miks see nii on, et sa ennast ei väärtusta, sel peab olema põhjus. Minu puhul viisid jäljed nartsissistlike vanemateni, kes, kumbki erineval viisil, ei soovinudki, et oleksin õnnelik ja rahul. Ema puhul naiselik kadedus ja armukade suhtumine, isa nägi mind oma teenijana ja kontrollis iga mu sammu.

Kui isa suri, ja emaga suhtlemise lõpetasin, hakkas minu elu paremuse suunas minema. Ise olin siis 36, aga kunagi ei ole hilja. Hakkasin oma suhtumist inimestesse ja ellu kriitiliselt vaatlema ja sain aru, et samal viisil jätkates tõmban ainult jamasid endale kaela. Olid sarnased suhted, nagu sinul, meeste ja sõbrannadega. Aga ma pole ise loomu poolest eriti klammerduv, seega suutsin need lõpetada, kui asja katki hammustasin. Vahe on selles, et nn. normaalsel inimesel poleks selliseid imelikke suhteid tekkinudki, kus teda jalamatina koheldakse või käib lambist pidev võimuvõitlus ja draama. Minul aga sellised ainult olidki.

Seega sinu suhtumine tuleneb kuskilt, ei saa olla, et armastavas, toetavas kodus kasvanud inimene hakkab järsku selliselt käituma nagu sina. Põhjuste mõistmine aitab sellistest mustritest eemalduda ja paremaks, õnnelikumaks inimeseks saada. Kui ise ei suuda, siis nõustaja võib tõesti aidata.

Mul sarnane jama. Lapsena olin oma suguvõsas nn must lammas. Kui sugulaste lastepundis mingit koerust tehti, aeti süü alati minu kaela ja täiskasvanud uskusid seda alati - isegi siis, kui mind polnud sel hetkel seal kohalgi. Mind harjutati mõtlema, et mina olen teistest halvem. Võimalik põhjus oli, et minu ema oli perekonnas kõige noorem ta vanemad õed-vennad olid temasse lastena omakorda suhtunud pisut üleolevalt, stiilis umbes, et "Titt, ära sega!" Siis sai mu ema lapse, kuid lapse isa laskis enne minu sündi jalga. Ja nii kasvasingi üles sugulaste kõõrdpilkude all. Pruukis mul nt sünnipäevalauas tilk mahla laudlinale maha loksuda, kui kohe onu kommenteeris kõigile kuuldavalt mu emale: "Nojah, kohe näha, et isata kasvanud laps, pole tal kombeid ollagi!" Ja ema oli vait, silmad häbi täis.

Tagantjärele mõtlen, kui jabur see oli. Olen praeguseks suutnud end üles töötada, kõrgharidusega ja endale meeldivas ametis, hea abikaasa ja lapsed. Kuid paraku kipun ma elus trehvama mingite imelike kiusajate otsa. Nt olen olnud sunnitud üsna mitmelt töökohalt ära tulema, kuna seal tekib kiusamine. Keegi hakkab mind taga rääkima, mistõttu minust hakatakse eemale hoidma ja mul ei ole seal enam hea olla. Või lähen nt trenni - teen enda meelest rahulikult oma harjutusi, korraga märkan, kuidas üks trennitegija mind jõllitab. Liigutan jalga - tema kergitab kulmu ja vahib imestades. Teen teist harjutust, siis pöörab juba pea ära ja itsitab pihku. Sooritan kolmandat asja - too aga keerab juba end naabri poole ja sosistab tollele midagi kõrva, ise minu poole vaadates. No tekitab ebamugavust ju, ja see kestab ka järgmisel ning ülejärgmisel korral, kuni lahkun sellest trennist. Hullem lugu, et ka laste koolis on õpetajatega ja vanemate suhtlemine selle veidra kiusamise-teema tõttu keeruline ja seeläbi kannatavad minu tõttu ka mu lapsed. Pruugib mul vaid lastevanemate koosolekul nt ausalt öelda, et mingi kingitus summas x on minu meelest veidi kallis, siis võin olla täiesti kindel, et tegin äsja sotsiaalse enesetapu. Samas teised vanemad võivad koosolekul riielda, karjuda, isegi sõimata ja teatada, et nemad ei maksa üldse midagi - aga neid aktsepteeritakse ja nendega suheldakse edasi.

Nii et ma saan teemaalgatajast ja tsiteeritavast inimesest täiesti aru. See on tõepoolest nii, et mingil põhjusel madala enesehinnanguga inimene tõmbab ligi pahatahtlikke tüüpe, või siis võimaldab teistel näidata tema peal oma halvemat poolt, mida kõrge enesehinnanguga kaaslaste eest peidetakse. Halvim, et nõnda tekib nõiaring - kiusamine ja halb suhe madaldavad su enesehinnangut veelgi, panevad sind uskuma, et sa polegi midagi väärt. Seega oleks soovitus üritada halbadest suhetest võimalikult ruttu lahkuda. Parem olla veidi aega üksi kui pikalt koos viletsa kaaslasega.

Kõlab niii tuttavalt! Mul ka lapsepõlve jamad ja hoolimata sellest, et olen suutnud sellest "needusest" välja rabeleda, tõmban ligi kiusamist. Väga tihti on musta lamba tunne. Ei tea, kas need enesehinnangu probleemid kiirgavad kaugele ja teised inimesed tõlgendavad seda kuidagi...veidrusena? Ülbusena? Kuigi ise üritan olla maksimaalselt hea ja sulanduda. Tahaks leida endasarnaseid sõpru, aga igal pool on tunne "mina vs nemad".

Rooseveltilt on kuulus ütlus: "Räägi maheda häälega aga hoia malakas käepärast, siis sa jõuad elus kaugele."

Minu jaoks lõppesid suuremad jamad ja ärakasutamised varajastes 20ndates ära, kui hammustasin läbi, et minu soontes peab piisav annus bitchi olema.

[Külaline]

olen teemaalgataja. täna siis saatsin mehele sõnumi, et saame kokku. ma isegi ei tea, kas ma tahan kokku saada et öelda, et ma ei taha rohkem kokku saada. või vanduda igavest armastust.. no ei tea.
aga vastanud ta mulle ei ole kuigi luges. ma loodan, et ta ei vastagi. kui ei vasta, siis ma kustutan ta numbri ära ja ostan selle raamatu, mis siin soovitati. täna õhtul..
aga kui vastab, siis saaga jätkub järgmise korrani..
suur osa minust loodab, et ta ei vasta. sama suur loodab, et me saame täna kokku.

TA, osta see raamat ära ja hakka pihta.

See on siililegi selge, et suhet siit ei tule. Sa lihtsalt kerjad mehe tähelepanu ja nüüd kerjad tähelepanu ka meilt foorumikülastajatelt.

[iiR]

TA, kas saite kokku või ütles ära? Oled nüüd 7. taevas või mustas masenduses?

[Külaline]

Mees võib ju ära öelda, aga usun, et teemaalgataja teda ikka kirjade ja kõnedega edasi pommitama hakkab. Ei lase ju lahti meest.

[Külaline]

TA, kas saite kokku või ütles ära? Oled nüüd 7. taevas või mustas masenduses?

Saime kokku jah. Ma olen masenduses. Mitte kohtumise üle, aga iseenda üle. Ta oli ok. Ei olnud mingit lõpetamise juttu ega midagi. Pigem vastupidi. Aga mul midagi sees põlema kyll ei löö selle peale.
Ja ma olen õnnetu selle yle, et ma olen nii kalts.
Nyyd oleks see koht, kus ma peaks ta blokkima.
Aga vaevalt ma blokin.. ma ei taha midagi

[Külaline]

Mees võib ju ära öelda, aga usun, et teemaalgataja teda ikka kirjade ja kõnedega edasi pommitama hakkab. Ei lase ju lahti meest.

Ma tunnen, et kui ta oleks ära öelnud, siis oleks mul parem tunne. Praegu on tõesti väga halb mul.

[Külaline]

No vähemalt raamatu ostsin ära. Lugesin sissejuhatuse ja esimese päeva osa läbi ja tundub hea. Kõik välja arvatud see, et millegipärast on mingit kaalu juttu seal palju sees. Mul ei ole kaaluprobleemi ma ei saa aru, mis see kaal minu suhetesse puutub.
Aga raamat on siiski hea. Siiamaani.
See peaks küll käima PÄRAST lahkuminekut. Mul on see lahkumineku osa siiski tegemata veel.

[Külaline]

No vähemalt raamatu ostsin ära. Lugesin sissejuhatuse ja esimese päeva osa läbi ja tundub hea. Kõik välja arvatud see, et millegipärast on mingit kaalu juttu seal palju sees. Mul ei ole kaaluprobleemi ma ei saa aru, mis see kaal minu suhetesse puutub.
Aga raamat on siiski hea. Siiamaani.

Mul on raamat olemas.
Autor mainib põgusalt oma kaaluprobleeme esimeses peatükis. Ja teeb meeldetuletuse tervise ees hoolt kanda, kui hingeprobleemid ja söömishäired käsikäes käivad, kes hakkab õgima, kes unustab söömise üldse ära. Mina kipun olema see unustaja ja nälgija.
Pea ka meeles, et raamat on Ameerika lugejaskonnale.

See peaks küll käima PÄRAST lahkuminekut. Mul on see lahkumineku osa siiski tegemata veel.

Kui õigesti mäletan, siis teise peatüki ülesanne ongi mehega kogu kontakt katkestada Edu!

[Külaline]

Mulle tundub, et ma olen natuke selline mees.
Kuidas ma peaksin ise käituma?

[Külaline]

Mulle tundub, et ma olen natuke selline mees.
Kuidas ma peaksin ise käituma?

tee omale oma teema ja küsi seal kui tahad.

[Külaline]

Mulle tundub, et ma olen natuke selline mees.
Kuidas ma peaksin ise käituma?

tee omale oma teema ja küsi seal kui tahad.

Usu mind, seda te ei taha.

[Külaline]

Mulle tundub, et ma olen natuke selline mees.
Kuidas ma peaksin ise käituma?

Mis sina siia puutud. Sinul ju probleemi pole, meeldibki, kui mingi naine järgi jookseb ja käitud halvasti. Lase edasi siis.

[Külaline]

Mulle tundub, et ma olen natuke selline mees.
Kuidas ma peaksin ise käituma?

tee omale oma teema ja küsi seal kui tahad.

Usu mind, seda te ei taha.

Usu mind, meil on savi.

[Külaline]

Mulle tundub, et ma olen natuke selline mees.
Kuidas ma peaksin ise käituma?

tee omale oma teema ja küsi seal kui tahad.

Usu mind, seda te ei taha.

Mina ei taha, et sa siin sõna võtad. Mida sa mujal teed, on siiralt poogen

[Külaline]

Mulle tundub, et ma olen natuke selline mees.
Kuidas ma peaksin ise käituma?

Mis sina siia puutud. Sinul ju probleemi pole, meeldibki, kui mingi naine järgi jookseb ja käitud halvasti. Lase edasi siis.

Ei meeldi nii. Milline on halb käitumine?

[Külaline]

Mulle tundub, et ma olen natuke selline mees.
Kuidas ma peaksin ise käituma?

Mis sina siia puutud. Sinul ju probleemi pole, meeldibki, kui mingi naine järgi jookseb ja käitud halvasti. Lase edasi siis.

Ei meeldi nii. Milline on halb käitumine?

See, mis sa siin teed ongi halb käitumine.
Mine ära minu teemast. Tee omale oma teema kui tahad.