Ei oska aega organiseerida (I klassi lapse vanem)

[Belle]

Olen ausalt öeldes päris jännis. Lapsed tulevad koolist juba 1-2. Enamasti nad on näljased, siis ma pean neile süüa tegema; siis on vaja aidata kodutöödega, siis on mõnel päeval vaja viia huviringi jne. Kuna ma töötan kodus, siis olen paratamatult olemas, kui nad koolist tulevad. Aga ma ei leia enam üldse aega, et päeval oma tööd edasi teha! Tohutu tohuvabohu on sellest ajast, kui lapsed koju tulevad (teine käib alles 2. klassis ja on ka vaja ikkagi aidata jne). Kuidas teie oma aega organiseerite?

[Külaline]

Töötan samuti kodus, meil on üks teismeline ja kaks nooremat last.

Süvenemist ja suuremat ajutööd nõudvad tööülesanded teen päeva esimeses pooles ära, pärastlõunasesse aega jätan rutiinsed asjad, siis on lihtsam ümber lülituda ja laste jaoks olemas olla.

Pärastlõunast vaaritamist ei ole, aga lapsed peavad süüa saama. Söögid teen ette ära, sellised, mida saab külmalt ette tõsta või kiiresti soojendada. Kartuli- või makaronisalat taise lihaga, tummised supid, plaadipitsa, kotletiga võileib.

Koolist tulles peab riideid vahetama ja veidi puhkama, u 30 minutut, kas enne või peale sööki. Siis on kodutööd.

Huviringid on noorematel lastel kahel päeval nädalas, siis oleme oma graafikuga paindlikumad. Teismelisel on veidi teine huviringikava, aga tema liigub iseseisvalt ringi.

Kui kotid ja asjad on varem valmis pandud, on palju lihtsam. Jäävad ära igasugused üllatused, et spordiriided on voodi all nutsakus ja pesemata. Tervislikud snäkid peavad ka kodus valmis olema, kui pole aega laua taha istuda siis saab vähemalt midagi kiiresti kotti pista ja teepeal nosida.

[Külaline]

Koolis pikepäevarühma pole? Seal saaks söögikorra, aidatakse õppimisega ja suunatakse õigel ajal ka huviringi.

[Külaline]

Mul samasugune kaos seega täiega mõistan sind. Mõni päev on selline tunne, et hommikul tõusen ja istun otse mingile karussellile, mis pöörleb 200km/h ja maha saan sellelt alles öösel voodisse vajudes. Mul vanem laps läks esimesse klassi ja pisemaga olen tegelikult lhp-l aga mõtlesin, et võiks ikka juba kodust teha tasapisi tööd ja tegin tööandjaga kokkulepped (ei tea mis mul arus oli sellel hetkel). See eelis muidugi on, et laps ei pea olema üksi kodus peale kooli nagu paljudes peredes on aga kogu see majandamine võtab lihtsalt hingetuks.

[Katerin]

Ma ise olen samuti suurelt osalt kodukontoris töötaja ja iga päev linnas tööl kohal käima ei pea.
Pole viga, küll kõik loksub ajaga paika. Mõtle neile vanematele, kel polegi võimalik kodus töötada, vaid saabuvad koju alles peale kuut õhtul ja peavad hakkama veel lastega koos õppima.

Hommikul viib abikaasa lapsed kooli, ise töötan kella kaheksast kuni lõunani, mil nad koju tulevad. Siis teen nendega koos lõunapausi. Pärast lõunasööki tegelevad lapsed oma asjadega, ise saan jälle pisut töötada. Siis trenniviimised, trenni ajal last oodates käin toidupoes.

Õhtusöögi valmistan arvestusega, et jätkuks ka järgmise päeva lõunaks mulle ja lastele, kui nad koolist koju tulevad. Kodukontoris töötamine võimaldab valmistada kauavalmivaid soodsaid koduseid toite nagu kondipuljongid, ahjupraed, ka vormiroad on sageli menüüs.

Kui pärastlõunati olen tegelenud lastega, siis õhtul, mil abikaasa kodus, saab jälle oma palgatööd teha. Ja nii see elu käibki, et teed kord ühte ja siis teist. Algul tahab harjumist, aga pikapeale hakkab selline elu sujuma. Lapsedki kasvavad, koolipäevad muutuvad pikemaks, tihti lähevad ise koolist otse trenni ja õhtul tulevad koos isaga koju.

Kui teie koolil on olemas pikapäevarühm, tasub seda võimalust kasutada. Laps saab seal kõhu täis, natuke mängida ja isegi kodused õppetükid tehtud. Ideaalne, kui koolis on olemas ka trennid ja huviringid, nii et laps saab ilma koolimajast lahkumata kõik võimalused kätte.

[Külaline]

Lugedes teema kõik vastused läbi, tekkis küsimus miks keegi vabatahtlikult peaks tahtma sellist elustiili? Kogu aeg rakkes millegagi, kohutav.

[Ants]

Miks ma pean kellegi päevarutiini lugema?
Milline oleks probleemi lahendus?
Kas mitte selles, et võtta lapsed vati seest välja ja seada reeglid? Ok, teise klassi laps ei hakka endale makarone keetma ja lapsevanem seda kuuma vee tõttu ei tohiks ka lubada (eriti kui fäänsi gaasipliit kasutusel, laseb veel midagi õhku).
Aga et hullumaja ja tööd ei saa kodus teha on minu arvates ikkagi täiskasvanu õpitud oskamatus.
Eelmisele postitajale: suuremat pöialt lihtsalt pole valikus, leppige sellega.

[Külaline]

Lugedes teema kõik vastused läbi, tekkis küsimus miks keegi vabatahtlikult peaks tahtma sellist elustiili? Kogu aeg rakkes millegagi, kohutav.

Selline ongi töötava lapsevanema elu. Küsimus on hoopis, miks sa loed koolilapse teemat kui sul endal kodus lapsi pole? Või oled ise alles koolilaps?

[Külaline]

Lugedes teema kõik vastused läbi, tekkis küsimus miks keegi vabatahtlikult peaks tahtma sellist elustiili? Kogu aeg rakkes millegagi, kohutav.

Selline ongi töötava lapsevanema elu. Küsimus on hoopis, miks sa loed koolilapse teemat kui sul endal kodus lapsi pole? Või oled ise alles koolilaps?

Miks selline labasus?
Ilmselt on probleem selles, et foorumile on klikke vaja või siis on ema või isa täitsa oskamatud.
Selline pole töötava lapsevanema elu, sest ilmselt ei oska lapsevanemad end kehtestada. Ei tohi lasta end lastel pähe istuda, siinkohal peaks ka isa oma kõva häälega arvamuse välja ütlema, et kui "toit ei sobi siis järelikult pole kõht tühi" ja söö eilseid makarone.

[Külaline]

Lugedes teema kõik vastused läbi, tekkis küsimus miks keegi vabatahtlikult peaks tahtma sellist elustiili? Kogu aeg rakkes millegagi, kohutav.

Selline ongi töötava lapsevanema elu. Küsimus on hoopis, miks sa loed koolilapse teemat kui sul endal kodus lapsi pole? Või oled ise alles koolilaps?

Loen sest tahan? Tekkiski puhas huvi, mis selle esimese klassi lapse aja planeerimisel nii keerulist olla saab. Lugedes jäin arvamusele, küll see lastega elu on ikka paras õudukas

[Külaline]

Loen sest tahan? Tekkiski puhas huvi, mis selle esimese klassi lapse aja planeerimisel nii keerulist olla saab. Lugedes jäin arvamusele, küll see lastega elu on ikka paras õudukas

Eks need kõige suuremad asjatundjad ongi need, kel omal kogemusi ei ole.

[Külaline]

Olen teemaalgataja.
Eks igas elu(viisi)s on omad kriisid. See ei tähenda veel, et peaks oma valikuid kahetsema. See oli mõeldud neile, kes kommenteerisid, et kui kohutav elu. Võib-olla nende jaoks olekski.
Aga mis puutub õpitud abitusse… no jällegi, võimatu on alati vältida ummikuid. Küsimus pole võimatuses reegleid kehtestada; lihtsalt tõesti vähemalt mina polnud valmis selleks sõna otseses mõttes töömahuks, mis kaasneb kahe algkooli lapsega. Ei osanud ka ette näha, et graafikute ühtlustamine võib keeruline olla; et graafikud on niivõrd erinevad mõnel päeval. Aga jah, ma usun ka, et küll asjad loksuvad paika. Kuu aja pärast olen ilmselt targem. Lootsin siit saada lihtsalt tuge / häid nippe. Osadelt saingi. Paar tükki lihtsalt ei suuda Perekooli aegu seljataha jätta ja pritsivad igas teemas sappi. Tahaks midagi uut ja värsket; aga, noh, eks mõne jaoks on vana ja vastik mõnusam.

[Külaline]

Loen sest tahan? Tekkiski puhas huvi, mis selle esimese klassi lapse aja planeerimisel nii keerulist olla saab. Lugedes jäin arvamusele, küll see lastega elu on ikka paras õudukas

Eks need kõige suuremad asjatundjad ongi need, kel omal kogemusi ei ole.

Neljalapselise pere vanima lapsena mäletan kuidas lood olid. Ega ma ise ei pea selleks titte välja pressima, omamaks kogemust esimese klassi lapse päevakavaga ja selles sisalduva võimaliku organiseerimisega. Meil ei olnud selliseid probleeme

[Külaline]

Loen sest tahan? Tekkiski puhas huvi, mis selle esimese klassi lapse aja planeerimisel nii keerulist olla saab. Lugedes jäin arvamusele, küll see lastega elu on ikka paras õudukas

Eks need kõige suuremad asjatundjad ongi need, kel omal kogemusi ei ole.

Neljalapselise pere vanima lapsena mäletan kuidas lood olid. Ega ma ise ei pea selleks titte välja pressima, omamaks kogemust esimese klassi lapse päevakavaga ja selles sisalduva võimaliku organiseerimisega. Meil ei olnud selliseid probleeme

Kujutad ette, mõnel on probleemid suhetega, mõnel töö või perekonnaga, mõnel ajakava planeerimisega. Kui sul reaalselt ei ole asjalikku nõu anda, siis jumala eest, mida üldse siia teemasse torkida?

[Katerin]

Lugedes teema kõik vastused läbi, tekkis küsimus miks keegi vabatahtlikult peaks tahtma sellist elustiili? Kogu aeg rakkes millegagi, kohutav.

Mida sa sellega nüüd mõtlesid? Kas sa tahad öelda, et vanem, kes ei tööta kodukontoris, vaid n-ö linnas kabinetis, ei olegi millegagi eriti rakkes või? Olen proovinud mõlemat varianti ja oma kogemus selline, et kodukontor meeldib mulle rohkem. See on ka tunduvalt rahakotisõbralikum - ära jäävad igapäevased kulutused väljas söömisele, samuti kontorikostüümidele, meigile jne, samuti pääseb tipptundidel ummikutes istumisest, selle aja võin kulutada näiteks kohvijoomisele ja ajalehtede lehitsemisele. Jah, peab oskama korraga teha mitut asja - nt teha arvutis tööd ja samal ajal kuulata poole kõrvaga, ega köögipliidil supp üle ei kee. Aga samuti sisaldab ka kontoripäev linnas erinevaid tegevusi. Eks kõik oleneb siin konkreetsest elukutsest ja konkreetsest inimesest ka.

[Külaline]

Mu lapsed nüüd juba suuremad aga 1. klassiga oligi alguses raske kohaneda. Aga see möödus kiirelt. Ma arvan september oligi kõige raskem. Ma panustasn palju et lapsi iseseisvaks saada, ning oktoobris käis 1. klassi laps juba iseseisvalt peale kooli trennis (trammi või bussiga). Muidugi kooli minek ja tulek ka iseseisvalt. 1. klassis ei antud üldse nii palju koduseid ülesandeid et need veel eraldi suure aja võtaks. Aga kui anti ja laps ise hakkama ei saanud, siis sellega tegelesime peale minu ja mehe tööpäeva.
Ma arvan et parim on kui sa hakkad last suunama iseseisvamaks, mitte ainult kooli või huviringide vaatest vaid ka kodus - omaette aega veetma, süüa tegema (võileib, wrapid, toidu soojendamine jm).

See aeg läheb ruttu mööda kui tunned et kõike on liiga palju.

[Külaline]

Lugedes teema kõik vastused läbi, tekkis küsimus miks keegi vabatahtlikult peaks tahtma sellist elustiili? Kogu aeg rakkes millegagi, kohutav.

Mida sa sellega nüüd mõtlesid? Kas sa tahad öelda, et vanem, kes ei tööta kodukontoris, vaid n-ö linnas kabinetis, ei olegi millegagi eriti rakkes või? Olen proovinud mõlemat varianti ja oma kogemus selline, et kodukontor meeldib mulle rohkem. See on ka tunduvalt rahakotisõbralikum - ära jäävad igapäevased kulutused väljas söömisele, samuti kontorikostüümidele, meigile jne, samuti pääseb tipptundidel ummikutes istumisest, selle aja võin kulutada näiteks kohvijoomisele ja ajalehtede lehitsemisele. Jah, peab oskama korraga teha mitut asja - nt teha arvutis tööd ja samal ajal kuulata poole kõrvaga, ega köögipliidil supp üle ei kee. Aga samuti sisaldab ka kontoripäev linnas erinevaid tegevusi. Eks kõik oleneb siin konkreetsest elukutsest ja konkreetsest inimesest ka.

Ei, miks peaks tahtna lapsi kui nendega selline elustiil kaasneb, nagu kellegi teener ja valvur kogu aeg.

[Külaline]

Lugedes teema kõik vastused läbi, tekkis küsimus miks keegi vabatahtlikult peaks tahtma sellist elustiili? Kogu aeg rakkes millegagi, kohutav.

Mida sa sellega nüüd mõtlesid? Kas sa tahad öelda, et vanem, kes ei tööta kodukontoris, vaid n-ö linnas kabinetis, ei olegi millegagi eriti rakkes või? Olen proovinud mõlemat varianti ja oma kogemus selline, et kodukontor meeldib mulle rohkem. See on ka tunduvalt rahakotisõbralikum - ära jäävad igapäevased kulutused väljas söömisele, samuti kontorikostüümidele, meigile jne, samuti pääseb tipptundidel ummikutes istumisest, selle aja võin kulutada näiteks kohvijoomisele ja ajalehtede lehitsemisele. Jah, peab oskama korraga teha mitut asja - nt teha arvutis tööd ja samal ajal kuulata poole kõrvaga, ega köögipliidil supp üle ei kee. Aga samuti sisaldab ka kontoripäev linnas erinevaid tegevusi. Eks kõik oleneb siin konkreetsest elukutsest ja konkreetsest inimesest ka.

Ei, miks peaks tahtna lapsi kui nendega selline elustiil kaasneb, nagu kellegi teener ja valvur kogu aeg.

Keegi ei sunnigi sind lapsi tahtma ja saama. Ja seda teemat siin lugema. Siin kirjutavad inimesed, kellel juba on lapsed. Veidi hilja nagu hakata neile ütlema, et “miks peaks tahtma lapsi”.

[Külaline]

Mida sa sellega nüüd mõtlesid? Kas sa tahad öelda, et vanem, kes ei tööta kodukontoris, vaid n-ö linnas kabinetis, ei olegi millegagi eriti rakkes või? Olen proovinud mõlemat varianti ja oma kogemus selline, et kodukontor meeldib mulle rohkem. See on ka tunduvalt rahakotisõbralikum - ära jäävad igapäevased kulutused väljas söömisele, samuti kontorikostüümidele, meigile jne, samuti pääseb tipptundidel ummikutes istumisest, selle aja võin kulutada näiteks kohvijoomisele ja ajalehtede lehitsemisele. Jah, peab oskama korraga teha mitut asja - nt teha arvutis tööd ja samal ajal kuulata poole kõrvaga, ega köögipliidil supp üle ei kee. Aga samuti sisaldab ka kontoripäev linnas erinevaid tegevusi. Eks kõik oleneb siin konkreetsest elukutsest ja konkreetsest inimesest ka.

Ei, miks peaks tahtna lapsi kui nendega selline elustiil kaasneb, nagu kellegi teener ja valvur kogu aeg.

Keegi ei sunnigi sind lapsi tahtma ja saama. Ja seda teemat siin lugema. Siin kirjutavad inimesed, kellel juba on lapsed. Veidi hilja nagu hakata neile ütlema, et “miks peaks tahtma lapsi”.

Oligi rohkem hoiatavaks manitsuseks veel lastetutele naistele. Selline see elu olema saab lastega. Mõelge enne kaks korda…

[Külaline]

Mul samasugune kaos seega täiega mõistan sind. Mõni päev on selline tunne, et hommikul tõusen ja istun otse mingile karussellile, mis pöörleb 200km/h ja maha saan sellelt alles öösel voodisse vajudes. Mul vanem laps läks esimesse klassi ja pisemaga olen tegelikult lhp-l aga mõtlesin, et võiks ikka juba kodust teha tasapisi tööd ja tegin tööandjaga kokkulepped (ei tea mis mul arus oli sellel hetkel). See eelis muidugi on, et laps ei pea olema üksi kodus peale kooli nagu paljudes peredes on aga kogu see majandamine võtab lihtsalt hingetuks.

Mismõttes see eelis on, et laps ei pea üksi kodus olema?