Külaline kirjutas: ↑23 Sept 2024 10:55
Mõtle, miks see nii on, et sa ennast ei väärtusta, sel peab olema põhjus. Minu puhul viisid jäljed nartsissistlike vanemateni, kes, kumbki erineval viisil, ei soovinudki, et oleksin õnnelik ja rahul. Ema puhul naiselik kadedus ja armukade suhtumine, isa nägi mind oma teenijana ja kontrollis iga mu sammu.
Kui isa suri, ja emaga suhtlemise lõpetasin, hakkas minu elu paremuse suunas minema. Ise olin siis 36, aga kunagi ei ole hilja. Hakkasin oma suhtumist inimestesse ja ellu kriitiliselt vaatlema ja sain aru, et samal viisil jätkates tõmban ainult jamasid endale kaela. Olid sarnased suhted, nagu sinul, meeste ja sõbrannadega. Aga ma pole ise loomu poolest eriti klammerduv, seega suutsin need lõpetada, kui asja katki hammustasin. Vahe on selles, et nn. normaalsel inimesel poleks selliseid imelikke suhteid tekkinudki, kus teda jalamatina koheldakse või käib lambist pidev võimuvõitlus ja draama. Minul aga sellised ainult olidki.
Seega sinu suhtumine tuleneb kuskilt, ei saa olla, et armastavas, toetavas kodus kasvanud inimene hakkab järsku selliselt käituma nagu sina. Põhjuste mõistmine aitab sellistest mustritest eemalduda ja paremaks, õnnelikumaks inimeseks saada. Kui ise ei suuda, siis nõustaja võib tõesti aidata.
Mul sarnane jama. Lapsena olin oma suguvõsas nn must lammas. Kui sugulaste lastepundis mingit koerust tehti, aeti süü alati minu kaela ja täiskasvanud uskusid seda alati - isegi siis, kui mind polnud sel hetkel seal kohalgi. Mind harjutati mõtlema, et mina olen teistest halvem. Võimalik põhjus oli, et minu ema oli perekonnas kõige noorem ta vanemad õed-vennad olid temasse lastena omakorda suhtunud pisut üleolevalt, stiilis umbes, et "Titt, ära sega!" Siis sai mu ema lapse, kuid lapse isa laskis enne minu sündi jalga. Ja nii kasvasingi üles sugulaste kõõrdpilkude all. Pruukis mul nt sünnipäevalauas tilk mahla laudlinale maha loksuda, kui kohe onu kommenteeris kõigile kuuldavalt mu emale: "Nojah, kohe näha, et isata kasvanud laps, pole tal kombeid ollagi!" Ja ema oli vait, silmad häbi täis.
Tagantjärele mõtlen, kui jabur see oli. Olen praeguseks suutnud end üles töötada, kõrgharidusega ja endale meeldivas ametis, hea abikaasa ja lapsed. Kuid paraku kipun ma elus trehvama mingite imelike kiusajate otsa. Nt olen olnud sunnitud üsna mitmelt töökohalt ära tulema, kuna seal tekib kiusamine. Keegi hakkab mind taga rääkima, mistõttu minust hakatakse eemale hoidma ja mul ei ole seal enam hea olla. Või lähen nt trenni - teen enda meelest rahulikult oma harjutusi, korraga märkan, kuidas üks trennitegija mind jõllitab. Liigutan jalga - tema kergitab kulmu ja vahib imestades. Teen teist harjutust, siis pöörab juba pea ära ja itsitab pihku. Sooritan kolmandat asja - too aga keerab juba end naabri poole ja sosistab tollele midagi kõrva, ise minu poole vaadates. No tekitab ebamugavust ju, ja see kestab ka järgmisel ning ülejärgmisel korral, kuni lahkun sellest trennist. Hullem lugu, et ka laste koolis on õpetajatega ja vanemate suhtlemine selle veidra kiusamise-teema tõttu keeruline ja seeläbi kannatavad minu tõttu ka mu lapsed. Pruugib mul vaid lastevanemate koosolekul nt ausalt öelda, et mingi kingitus summas x on minu meelest veidi kallis, siis võin olla täiesti kindel, et tegin äsja sotsiaalse enesetapu. Samas teised vanemad võivad koosolekul riielda, karjuda, isegi sõimata ja teatada, et nemad ei maksa üldse midagi - aga neid aktsepteeritakse ja nendega suheldakse edasi.
Nii et ma saan teemaalgatajast ja tsiteeritavast inimesest täiesti aru. See on tõepoolest nii, et mingil põhjusel madala enesehinnanguga inimene tõmbab ligi pahatahtlikke tüüpe, või siis võimaldab teistel näidata tema peal oma halvemat poolt, mida kõrge enesehinnanguga kaaslaste eest peidetakse. Halvim, et nõnda tekib nõiaring - kiusamine ja halb suhe madaldavad su enesehinnangut veelgi, panevad sind uskuma, et sa polegi midagi väärt. Seega oleks soovitus üritada halbadest suhetest võimalikult ruttu lahkuda. Parem olla veidi aega üksi kui pikalt koos viletsa kaaslasega.