ei saa mehest lahti

[Külaline]

Kõigile vastajatele, kellega ma vaidlen: veelkord aitäh teile, et te võtate vaevaks vastata. Mul ongi vaja täpselt seda, et keegi minuga vaidleks. Ja mind paika paneks. Ma pean sellest olukorrast välja saama. Ise olen süüdi, ise olen ennast nurka ajanud.. aga väga raske on. Mulle tundub, et mul on peas midagi valesti selle kohapeal. Sest ma saan ju aru kõigist argumentidest. Aga ikkagi ei saa lõpetatud. Ikkagi tundub, et selle "suhte" lõpetamine tähendab minu elu täielikku kokku kukkumist.

[Külaline]

Ma ei tea miks, aga arvan, et TA "mees" on tegelikult teise naisega suhtes. Sellepärast tal ei olegi aega ega ka mitte sügavat huvi TA vastu. Lihtsalt mõnikord kasutab ja siis viskab nurka.

Kindlasti on. Ma ei kahtlegi selles..

[Külaline]

Üks tunne on mul veel. Kuidagi nii, et kui ma temast lahti lasen, siis tema võidab. Et "seda ta ju tahabki". Et siis on temal hea ja minul halb. Ja et mina olen siis justkui lõplikult kaotanud.
See on mu tunne, mõistus ei arva nii, aga tunne arvab.

Aga sul on ju nagunii halb. Midagi enam halvemaks minna ei saa. Mina saatsin selle tropi mõttes enda jaoks pikalt ja mul on nüüd parem olla. Ja õnneks ta nõme käitumine jätkub, seega polegi midagi taga igatseda. Kusjuures kui ise hakkad vastu ülbitsema, siis võib juhtuda, et sellised tropid hakkavad hoopis normaalsemaks, aga mina ütlen endale, et mina olen rohkemat väärt. Ja kui olengi üksi, siis olen. Sellist kohtlemist pole mitte ükski inimene ära teeninud.

Seda ma olen ka endale korrutanud: et mul on ju nagunii juba halb. Aga mul tekibki nagu mingi paanika selle lahti laskmisega. Tekib selline tunne, et ma sellega annan ära parima osa oma elust. Mis ei ole objektiivselt võttes tõsi, aga tol hetkel tundub mulle, et on.

Aga proovi, mis juhtub siis, kui sa ta mõttes maha jätad ja mõtled, et ei soovi teda enam näha. Võid üllatuda, et tunned end hoopis paremini. Saad ju nagunii iga kell ümber mõelda.

[Külaline]

See, mida TA kirjeldab on sõltuvussuhe.
Mina soovitan, et anna endale võimalus ka teiste meestega suhelda.esialgu suhelda. Sa oled ennast juba eos sellele mehele ära andnud ja nii jääb sul elu elamata.
Mõtle kasvõi sellele, et tulevikus ehk tahaksid lapsi? Või ei taha? Siis see ei päde jaa.

Ma olin 10a nagu päris õiges suhtes ja kooselus 24/7 koos ja mul läks 10a aega, et ma suudaks lõpu teha, et mind ei koheldaks nagu põrandalappi.
Esimesed 3-4 kuud oli väga raske, et järele ei annaks ja tagasi ei läheks. Aga mul käis mingi klikk peale ema surma peas ära, et ei NÜÜD aitab. Ma olin ennast juba nii kaotanud ja oma peas andsin endale ja lapsele lubaduse, et see peab lõppema kohe ja nüüd.
Ma päris ära blokkida ei saanud meest, sest on lapse isa. Aga täielikult ignoreerisin tema katseid manipuleerida. Ja nüüd ma olen nii uhke enda üle

[iiR]

See ongi sõltuvus. Ja nagu nt narko- või alkoholisõltlanegi teab, et
* tema sõltuvuse objekt ei soovi talle head,
* ei tee teda õnnelikuks,
* ei ole kasulik tema vaimsele ega füüsilisele tervisele,
* vaid laastab teda,
* takistab täisväärtuslikku elu elamast ja
* ühel hetkel peab niikuinii lõpetama, kuid see tundub võimatu, sest
* ikkagi tundub see hetk, kui sõltuvusele järele annad, ainus elamisväärne hetk muidu nii hallis (või juba mustas?) argipäevas -

... nii teab seda ka suhtesõltlane.
Aga see, et sa juba TAHAD sõltuvusest vabaneda, on igatahes suur samm. Et sa juba näed, mis see suhe sinuga teeb, ja sinus on veel piisavalt selgroogu ja iseennast alles, et mingi ellujäämisinstinkt käivitus ja sa vähemalt teoreetiliselt ei taha enam jätkata.

[Külaline]

Raamatusoovitus:

The 30-Day Heartbreak Cure: Getting Over Him and Back Out There One Month from Today
by Catherine Hickland

Loed aeglaselt, mõtled kaasa ja teed raamatus olevaid harjutusi. Ja saad selle mehe peast välja.

[Külaline]

* ühel hetkel peab niikuinii lõpetama, kuid see tundub võimatu, sest
* ikkagi tundub see hetk, kui sõltuvusele järele annad, ainus elamisväärne hetk muidu nii hallis (või juba mustas?) argipäevas -

SEE!! Mind kirjeldad!

[iiR]

* ühel hetkel peab niikuinii lõpetama, kuid see tundub võimatu, sest
* ikkagi tundub see hetk, kui sõltuvusele järele annad, ainus elamisväärne hetk muidu nii hallis (või juba mustas?) argipäevas -

SEE!! Mind kirjeldad!

Mhmm, aga mõtle nii, et see ongi sinu kui sõltlase muidu ükskuise kulgemise tipphetk. Aju saab korraks oma dopamiinisutsaka kätte. Kõik muud rõõmud, mis elus olla võiksid, tunduvad selle kõrval nii tühised. Aga see on ainult seepärast nii, et sul on sõltuvus. Kui sa ei oleks sõltlane, siis see poleks enam nii. Siis su ellu ilmuks tasapisi nii palju rohkem elamis- ja rõõmustamisväärset - ja selliseid rahulolu pakkuvaid asju, mis sind seejuures ei kahjusta ega tee haiget ega tee väiksemaks!

[Külaline]

Vaatasin seda raamatusoovitust ka. See on audible'is olemas ja mul on audible krediiti. Nii, et saaks vabalt osta. Nii, ja loen raamatu review'sid. Inimesed kirjeldavad, kuidas nad on lahku läinud ja see raamat on aidanud. Ja minus on ainult paanika: "ei, ei, ei.. ma ei taha, et see minuga juhtub! ma ei tahagi temast üle saada. ma ei taha seda suhet lõpetada. ma ei taha."
Või sama asi. Loen siit, kasutaja iiR kommentaari: "Kui sa ei oleks sõltlane, siis see poleks enam nii."
Ja jälle, minus tekib täielik paanika. Mis mõttes see poleks enam nii? See tähendab ainult, et teda poleks enam minu elus siis! Siis poleks mul midagi, üldse mitte midagi.
Ja see on täiesti üle mõistuse paanika.
Ja ma räägin, minu mõistlik pool saab aru, et mul ei ole teda praegu ka. Väga kaugel sellest. Aga kuidagi.. see võtaks ära isegi võimaluse. Ja seda, et ma temast üle saan, et ta päriselt ka mulle enam korda ei lähe, paradoksaalsel kombel, seda kardan ma nagu veel kõige rohkem.
(Ja palun ärge minu jutus loogikat otsige. Siin pole mitte mingit loogikat. Ma räägingi ise endale vastu, sest ma olengi täiesti kahestunud)

[Külaline]

Vaatasin seda raamatusoovitust ka. See on audible'is olemas ja mul on audible krediiti. Nii, et saaks vabalt osta. Nii, ja loen raamatu review'sid. Inimesed kirjeldavad, kuidas nad on lahku läinud ja see raamat on aidanud. Ja minus on ainult paanika: "ei, ei, ei.. ma ei taha, et see minuga juhtub! ma ei tahagi temast üle saada. ma ei taha seda suhet lõpetada. ma ei taha."
Või sama asi. Loen siit, kasutaja iiR kommentaari: "Kui sa ei oleks sõltlane, siis see poleks enam nii."
Ja jälle, minus tekib täielik paanika. Mis mõttes see poleks enam nii? See tähendab ainult, et teda poleks enam minu elus siis! Siis poleks mul midagi, üldse mitte midagi.
Ja see on täiesti üle mõistuse paanika.
Ja ma räägin, minu mõistlik pool saab aru, et mul ei ole teda praegu ka. Väga kaugel sellest. Aga kuidagi.. see võtaks ära isegi võimaluse. Ja seda, et ma temast üle saan, et ta päriselt ka mulle enam korda ei lähe, paradoksaalsel kombel, seda kardan ma nagu veel kõige rohkem.
(Ja palun ärge minu jutus loogikat otsige. Siin pole mitte mingit loogikat. Ma räägingi ise endale vastu, sest ma olengi täiesti kahestunud)

Mina see, kes 10a suhtes piinles. Mind aitas plaastersuhe/seiklus. Andsin ka lõpuks endale võimaluse, midagi head kogeda, et kõik messugu ei olegi kaabakad. Üle pika aja nautisin seksi. See aitas väga palju. Ega see kaua kestnud aga lasin ennast reaalselt poputada jne.
Ega see kaua kestnud. Nii kaua kestis, kui see hull aeh üle läks. Nüüd oleme lihtsalt head tuttavad aga ta aitas mind väga palju. Ja mina kusjuures lõpetasin selle. Sest ma sain enda mina vaikselt tagasi. Siis ma mõistsin ka, et mul ei oöe enda heaoluks suhet vaja.
Võib-olla mul aitas mõistuse säilitada ka see, et laps vajas normaalset ema.

[Külaline]

Vaatasin seda raamatusoovitust ka. See on audible'is olemas ja mul on audible krediiti. Nii, et saaks vabalt osta. Nii, ja loen raamatu review'sid. Inimesed kirjeldavad, kuidas nad on lahku läinud ja see raamat on aidanud. Ja minus on ainult paanika: "ei, ei, ei.. ma ei taha, et see minuga juhtub! ma ei tahagi temast üle saada. ma ei taha seda suhet lõpetada. ma ei taha."
Või sama asi. Loen siit, kasutaja iiR kommentaari: "Kui sa ei oleks sõltlane, siis see poleks enam nii."
Ja jälle, minus tekib täielik paanika. Mis mõttes see poleks enam nii? See tähendab ainult, et teda poleks enam minu elus siis! Siis poleks mul midagi, üldse mitte midagi.
Ja see on täiesti üle mõistuse paanika.
Ja ma räägin, minu mõistlik pool saab aru, et mul ei ole teda praegu ka. Väga kaugel sellest. Aga kuidagi.. see võtaks ära isegi võimaluse. Ja seda, et ma temast üle saan, et ta päriselt ka mulle enam korda ei lähe, paradoksaalsel kombel, seda kardan ma nagu veel kõige rohkem.
(Ja palun ärge minu jutus loogikat otsige. Siin pole mitte mingit loogikat. Ma räägingi ise endale vastu, sest ma olengi täiesti kahestunud)

Mina see, kes 10a suhtes piinles. Mind aitas plaastersuhe/seiklus. Andsin ka lõpuks endale võimaluse, midagi head kogeda, et kõik messugu ei olegi kaabakad. Üle pika aja nautisin seksi. See aitas väga palju. Ega see kaua kestnud aga lasin ennast reaalselt poputada jne.
Ega see kaua kestnud. Nii kaua kestis, kui see hull aeh üle läks. Nüüd oleme lihtsalt head tuttavad aga ta aitas mind väga palju. Ja mina kusjuures lõpetasin selle. Sest ma sain enda mina vaikselt tagasi. Siis ma mõistsin ka, et mul ei oöe enda heaoluks suhet vaja.
Võib-olla mul aitas mõistuse säilitada ka see, et laps vajas normaalset ema.

Sa oled megatubli.

Minu sõbranna ei saanudki lahti oma sõltuvussuhtest. Tal oli u 8 aastat 99% ühepoolne suhe mehega, kellega nad kohtusid võib-olla 3-4 korda aastas maksimaalselt, viimased aastad isegi mitte seda, aga no lootus jäi ju õhku, et äkki ta seekord ikka tahab kohtuda. Mees elas teises Eesti otsas. Mu sõbranna sõitis sinna peale tööd kottpimedas - ja võttis omale hotellitoa, et kuskilgi ööbida, kui mees teda ikkagi enda juurde lõpuks ei tahtnudki, sest oli väsinud või tahtis kellegi teise või sõpradega aega veeta. Mõnikord mees siis vastu hommikut maabus piduse peaga ikkagi seal sõbranna hotellitoas ka, järgmisel varahommikul pidi sõbranna hakkama tagasi tööle sõitma. Näost oli nagu kummitus, aga oh kui õnnelik hetkeks! Enamasti mees sõbranna ühepoolsetele messengerivestlustele ja muudele sõnumitele ei vastanud või vastas napilt. Sõbranna siis luges sellest välja meelitatud "Eks millalgi ikka"-st välja oma roosilist tulevikku selle mehega kahekesi. Suhte tipphetkeks jäi see, et mees oli sõbranna oma suvilasse kutsunud, st nõustunud, et sõbranna sinna külla läheb, ja nad olid vist isegi 2 v 3 ööpäeva seal koos ja sõbranna võttis end töölt lahti, sest oli veendunud, et nüüd on neil suhtes läbimurre saavutatud ja lähebki selle mehe juurde elama. Aga siis mees lükkas aina edasi seda kokkukolimist ja vihjas, et päris nii see jutt neil ju polnud (ja tõenäoliselt polnudki) ja sügiseks oli nende niigi harv suhtlus päris soiku vajunud ja sõbranna istus niisama üksiku, aga nüüd ka töötuna oma kodus edasi, õnneks vana töökoht nõustus ta tagasi võtma, aga kehvemale kohale, sest sõbranna koht oli vahepeal juba uue tragi inimesega täidetud.

Ja nüüd see sõbranna on 40+, tal ei ole uut püsisuhet, selle "elu armastusega" ta minu teada ka enam ei suhtle, sest mees abiellus kellegagi, aga kui tüüp talle praegugi veel korra vilistaks, oleks sõbranna kõpsti jälle autoroolis, et kokku saada. Sõbranna tahaks väga lapsi, aga pole, kellega neid saada, ja päris viimane hetk oleks ju praegu tegutseda, aga tas ei ole enam elujõudu või särtsu, et midagi üldse otsustada. Oma paljude kunagiste sõpradega ta enam peaaegu ei suhtlegi, sest läks nendega tülli, kui nood ta suhtesõltuvuse hävituslikkusele viitasid.

[Külaline]

Sa oled megatubli.

Minu sõbranna ei saanudki lahti oma sõltuvussuhtest. Tal oli u 8 aastat 99% ühepoolne suhe mehega, kellega nad kohtusid võib-olla 3-4 korda aastas maksimaalselt, viimased aastad isegi mitte seda, aga no lootus jäi ju õhku, et äkki ta seekord ikka tahab kohtuda. Mees elas teises Eesti otsas. Mu sõbranna sõitis sinna peale tööd kottpimedas - ja võttis omale hotellitoa, et kuskilgi ööbida, kui mees teda ikkagi enda juurde lõpuks ei tahtnudki, sest oli väsinud või tahtis kellegi teise või sõpradega aega veeta. Mõnikord mees siis vastu hommikut maabus piduse peaga ikkagi seal sõbranna hotellitoas ka, järgmisel varahommikul pidi sõbranna hakkama tagasi tööle sõitma. Näost oli nagu kummitus, aga oh kui õnnelik hetkeks! Enamasti mees sõbranna ühepoolsetele messengerivestlustele ja muudele sõnumitele ei vastanud või vastas napilt. Sõbranna siis luges sellest välja meelitatud "Eks millalgi ikka"-st välja oma roosilist tulevikku selle mehega kahekesi. Suhte tipphetkeks jäi see, et mees oli sõbranna oma suvilasse kutsunud, st nõustunud, et sõbranna sinna külla läheb, ja nad olid vist isegi 2 v 3 ööpäeva seal koos ja sõbranna võttis end töölt lahti, sest oli veendunud, et nüüd on neil suhtes läbimurre saavutatud ja lähebki selle mehe juurde elama. Aga siis mees lükkas aina edasi seda kokkukolimist ja vihjas, et päris nii see jutt neil ju polnud (ja tõenäoliselt polnudki) ja sügiseks oli nende niigi harv suhtlus päris soiku vajunud ja sõbranna istus niisama üksiku, aga nüüd ka töötuna oma kodus edasi, õnneks vana töökoht nõustus ta tagasi võtma, aga kehvemale kohale, sest sõbranna koht oli vahepeal juba uue tragi inimesega täidetud.

Ja nüüd see sõbranna on 40+, tal ei ole uut püsisuhet, selle "elu armastusega" ta minu teada ka enam ei suhtle, sest mees abiellus kellegagi, aga kui tüüp talle praegugi veel korra vilistaks, oleks sõbranna kõpsti jälle autoroolis, et kokku saada. Sõbranna tahaks väga lapsi, aga pole, kellega neid saada, ja päris viimane hetk oleks ju praegu tegutseda, aga tas ei ole enam elujõudu või särtsu, et midagi üldse otsustada. Oma paljude kunagiste sõpradega ta enam peaaegu ei suhtlegi, sest läks nendega tülli, kui nood ta suhtesõltuvuse hävituslikkusele viitasid.

Milline kurb lugu!

[Külaline]

Minu arust on kurb just see, et selliseid on nii palju, kes kergelt öeldes sitapeade(olgu selleks siis naine või mees) pärast oma elu pausile panevad.
Kui ma sellest mustrist välja olen saanud, siis mul jah siin hea targutada eksole.
Aga samas ma mõistan, kui raske see on, sest olen ise selle läbi teinud.
Nüüd ma olen selles kohas, et ma ei vaja enda kõrvale meest. Tegelikult ei vajanud ka noorena, kui asi algas. Aga olin roosade prillidega esmaarmunu. Ma olen hetkel ka veel noor(enda arust, 35 olen) ja elu ees. Hetkel naudin üksi(lastega) elamist. Ja seda, et keegi ei oota mult midagi
Isegi kahe lapsega üksikemana imbub neid kandidaate aegajalt aga ma suhet kindlasti ei tahaks.

[Külaline]

Aga kas te olete kindlad, et ma ei hakka kibedasti taga nutma seda sidet, mis mul temaga on? Ses mõttes, et.. no ta on ikkagi väga väga äge mees. Nii igas mõttes ägedat meest ma kindlasti teist korda elus ei saa. S.t nii lähedale sellisele tüübile ma rohkem enam ei saa.
Võib-olla mõtlen aasta pärast, et oleks ikkagi pidanud edasi suhtlema.. mis siis et harva ja tema tingimustel. Aga vähemalt on ta mul elus olemas. Nagu side mingi coolide inimeste maailmaga.

[Külaline]

Homme me kohtume. Kui ta ära ei ütle muidugi, sest tal on kombeks vahetult enne tühistada.
Aga ma arvan, et homme jätab tema minu lõplikult maha. Ta ei ole sõnumitele vastanud ja on muidu ka kauge ja külm. Nii, et ma arvan jah, et homme ta jätab mu maha. Ja mina olen täiesti meeleheitel. Kuigi ma tegelikult ju tahan, et see suhe lõppeks. Vüi, noh, ma ei taha, aga ma arvan, et see oleks mulle hea. Aga ikkagi ma juba tean, et ma teen kõik, mis minust võimalik, et ta ümber mõtleks ja see siiski jätkuks. Siuke jobu olengi..

[Külaline]

Kuigi ma tegelikult ju tahan, et see suhe lõppeks. Vüi, noh, ma ei taha, aga ma arvan, et see oleks mulle hea. Aga ikkagi ma juba tean, et ma teen kõik, mis minust võimalik, et ta ümber mõtleks ja see siiski jätkuks. Siuke jobu olengi..

Süda tahab üht, aga tunded sinu sees mida sa ei juhi, mis sind piinavad panevad mõtlema, et saaks neist lahti, et targem on lõpetada või üle saada, ei taga haiget saada.
Mul on niimoodi, kuigi on juba ära öeldud. Kui isegi sul öeldaks, et suhtega on lõpp, siis tunded sinu sees ei lähe ära.

[Külaline]

Homme me kohtume. Kui ta ära ei ütle muidugi, sest tal on kombeks vahetult enne tühistada.
Aga ma arvan, et homme jätab tema minu lõplikult maha. Ta ei ole sõnumitele vastanud ja on muidu ka kauge ja külm. Nii, et ma arvan jah, et homme ta jätab mu maha. Ja mina olen täiesti meeleheitel. Kuigi ma tegelikult ju tahan, et see suhe lõppeks. Vüi, noh, ma ei taha, aga ma arvan, et see oleks mulle hea. Aga ikkagi ma juba tean, et ma teen kõik, mis minust võimalik, et ta ümber mõtleks ja see siiski jätkuks. Siuke jobu olengi..

Mõned naised ei saagi enne sellistest lahti, kui need ise teise tõsise suhte leiavad ja enam kohtuda ei soovi. See olekski parim, mis sinu olukorras juhtuda saaks.

[iiR]

Aga kas te olete kindlad, et ma ei hakka kibedasti taga nutma seda sidet, mis mul temaga on? Ses mõttes, et.. no ta on ikkagi väga väga äge mees. Nii igas mõttes ägedat meest ma kindlasti teist korda elus ei saa. S.t nii lähedale sellisele tüübile ma rohkem enam ei saa.
Võib-olla mõtlen aasta pärast, et oleks ikkagi pidanud edasi suhtlema.. mis siis et harva ja tema tingimustel. Aga vähemalt on ta mul elus olemas. Nagu side mingi coolide inimeste maailmaga.

Muidugi hakkad taga nutma! Muidugi mitte teievahelist sidet, sest seda ju pole, on sinu kinnisidee. Aga no nutad ja leinad kindlasti, eks narkar ka ju roomab või põlvili selle nimel, et saaks oma sõltuvuse objekti tagasi enda valdusesse?! Aga see sinu otsustusvõimetu mehike on lihast ja luust inimene nagu iga teinegi. Ses mõttes, et äge või mitte, aga ta pole isegi mingi eriti hea mees, kui ta sind niimoodi süüdimatult ära kasutab juba aastaid ju. Sa oma tütrele soovitaksid sellist meest, sellist suhet? Miks sa endale vähemat tahad?

Ja see coolide inimeste maailm... kui vana sa oled? Miks sul seda vaja on? Miks sa ise ägedaks inimeseks ei arene, kui see sulle päriselt tähtis on?
Muidugi võiksid suhet tema tingimustel ja harva edasi varjusurmas hoida, mitte lõplikult korstnasse kirjutada, kui see sind ei lõhuks. Kui sinu poolt oleks nii okei. Aga ilmselgelt ju pole. Niisiis varem või hiljem sa selle asja nagunii ära lõpetad. Kas rohkem või vähem katkisena, on küsimus.

[Külaline]

Muidugi hakkad taga nutma! Muidugi mitte teievahelist sidet, sest seda ju pole, on sinu kinnisidee.

Mine sa ka oma kinnisideega. Mis vahet sel on kuidas nimetada. On tunded teise vastu.

[Külaline]

Muidugi hakkad taga nutma! Muidugi mitte teievahelist sidet, sest seda ju pole, on sinu kinnisidee.

Mine sa ka oma kinnisideega. Mis vahet sel on kuidas nimetada. On tunded teise vastu.

TA olen. Ma arvan, et kinnisideeks võib nimetada küll. Lihtsalt tunded peaks ju natukenegi minu kontrolli all olema