Vastik ülemus

[Külaline]

Tänapäeval on täitsa tavaline peremudel kus on nn kärgpere. Ja siis naise 25 aastased lapsed olesklevad kodus. Midagi ei tee. Tööl käib siis ema ja ema uus mees. Viimana katab sius põhimõtteliselt kõik arved, kulud jne. Mehike ei tohi midagi parasiitidele öelda, sest siis mamma karjatab, et kas sa ei salli minu lapsi. Mees kirjutatakse seksilt maha ja mammake suurest vihast läheb sõbrantsidega veini jooma ja meest kiruma.Mees käib alandlikult töölvedasi, sest suur pere vaja ülal pidada. Loomulikult nõuab ka tema eks aina rohkem raha kuna ka seal istuvad täiskasvanud parasiidid kodus. Ja kuna eks pole uut lolli leidnud siis mees maksab kõikjale. Lõpuks töötab infarktini. Enam niipalju raha ei teeni. Siis saadetakse totu lihtsalt minema

Aga ongi totu ju.

[Külaline]

Teda on kasvatatud tunnustustusega lasteaias, koolis, ülikoolis. Kõikjal on pööratud tähelepanu noore inimese vaimsele seisundile ka. Probleemide korral on kaasatud kooli sotsiaalpedagoog, psühholoog, klassijuhataja, lapsevanemad.

See jutt jätab mulje, et su lapse elus ongi siiani ainult ninnu-nännu olnud ja et tal on olnud mingisuguseid (vaimseid) probleeme.

Minu 20-aastane tütar käib ka ülikooli kõrvalt tööl (väikese koormusega töötas juba gümnaasiumis õppides) ja temal olen küll oma vanemate kolleegide, sh ülemuse kohta ainult positiivset kuulnud. Ja seda nii eelmise kui praeguse töökoha kohta. Me ise oleme teda kiitnud muidugi ainult siis, kui asi tõesti tunnustust väärt on (pigem julgustame kui tunnustame n.ö hingamise eest) ja tööelu alguses pidasime ikka paar töömoraali ja töökultuuri-alast loengut ka, nii et tööle asudes ei olnud tal ebareaalseid ootuseid.

[külaline]

ausalt öeldes enamasti ka täiesti normaalne suhtumine.
Ja mis see hakkama saamise definitsioon siis on? Lasta mingil tropist ülemusel enda peale karjuda ja selle juures veel naeratada.. Heh, otsige lolli, ausalt

Ma mõtlen ka,et neil väärtustel, mis noortele sisendatekese - ära kiusa, ole heatahtlik, ole empaatiline, kui tekib probleem, siis ära karga ninna, vaid püüa kõigepelt teise osapoolega rahulikult rääkida - ei ole ju häda midagi.

Ainult et ühiskond ei ole igal pool veel järgi tulnud.

Nii ongi, et heatahtlik ja empaatiline noor võib sattuda peale kooli töökeskkonda, kus inimesed ei käitu üksteisega sugugi kenasti ja heatahtlikult. Kus kiusatakse, käitutakse pahatahtlikult. Kus ei tehta vahet kriitikal ja oma halbade emotsioonide väljavalamisel - näiteks ülemus või mõni kolleeg võtab kätte ja kasutab noort kolleegi oma halbade emotsioonide väljavalamise solgipangena. Ja kui nüüd noor tunneb, et kiusamine või tema solgipangena kasutamine ei ole normaalne, siis paljud ei saa üldse aru - oot-oot meil siin on kogu aeg nii käitutud, mille üle sa nurised? Mingi hellik oled või?

Mina tundsin küll, et kui läksin tööle, olles aus ja heatahtlik ja käitudes viisakalt - ei kiusanud, ei nähvanud kellelegi ülbelt, ei valanud oma negatiivseid emotsioone kellegi peale välja, mina seda sama tagasi ei saanud. Keskealised valasid oma närvilisust välja, nähvasid ülbelt, üks armastas punuda intriige (mitte ainult seoses minuga, ta oli kohe üleüldiselt selline vastik). Mitte igal sammul poputamine ja kiitmine ei olnud see, millest puudust tundsin, aga et ei oldaks nii kiuslik/ülbe/oma halbu emotsioone teisele kaela valav, vaid kasvõi neutraalne (kui ei taha just sõbralik olla) - sellest tundsin küll puudust.

Teemaalgatajale ja tema noorele ütlen, et pea püsti! Kasvatusel pole ilmselt midagi viga. Pettumine olukorras, kus tema on läinud tööle heas usus, et teiste inimestega tuleb olla kena, aga ta tunneb, et ei saa sedasama tagasi, on ka täiesti normaalne.

Seda tuleb ikka ette, et elu viib kokku inimestega, kellega sa lihtsalt ei klapi, kelle arusaamad/käitumine/suhtumine tundub vale. Ja et sa pettud. Mis parata. Ka sinu noor polnud ju selgeltnägija, et ta oleks ette teadnud, et just selles töökohas valitseb olukord, kus ülemus on tujukas ja ülbe, aga keegi midagi öelda ka ei julge. Selleks, et teda saada, et see nii on, pidi ta ju kõigepealt sinna tööle minema, eks? No vot! Noored elavad oma pettumusi ka valusamalt läbi, sest nad ei kujuta ette, et niimoodi pettuda võib (veidi vanem inimene juba kujutab ette, et võib ka pettuda).

Sellisel juhtudel tuleb lihtsalt nö. lõplikult ära pettuda - ja siis minna eluga edasi. Kui sinu noor jõuab lõplikult veendumusele, et ülemuse suhtumine/käitumine on talle vastuvõetamatu ja ta ei soovi töötada selle inimese alluvuses, siis saab hakata plaanima edasisi samme.

Muidugi on palju neid, kes ütlevad, et ära muuda midagi, keera sellele ülemusele lihtsalt teine põsk ette... Kuid mina ei arva nii.

[külaline]

Teda on kasvatatud tunnustustusega lasteaias, koolis, ülikoolis. Kõikjal on pööratud tähelepanu noore inimese vaimsele seisundile ka. Probleemide korral on kaasatud kooli sotsiaalpedagoog, psühholoog, klassijuhataja, lapsevanemad.

See jutt jätab mulje, et su lapse elus ongi siiani ainult ninnu-nännu olnud ja et tal on olnud mingisuguseid (vaimseid) probleeme.

Minu 20-aastane tütar käib ka ülikooli kõrvalt tööl (väikese koormusega töötas juba gümnaasiumis õppides) ja temal olen küll oma vanemate kolleegide, sh ülemuse kohta ainult positiivset kuulnud. Ja seda nii eelmise kui praeguse töökoha kohta. Me ise oleme teda kiitnud muidugi ainult siis, kui asi tõesti tunnustust väärt on (pigem julgustame kui tunnustame n.ö hingamise eest) ja tööelu alguses pidasime ikka paar töömoraali ja töökultuuri-alast loengut ka, nii et tööle asudes ei olnud tal ebareaalseid ootuseid.

Aga mida see tõestab, et sinu tütar on küll rahul? Sinu tütar ja teemaalgataja tütar ei töötanud ju koos, sama ülemuse alluvuses. Oleks ta töötanud sinu tütre ülemuse alluvuses, võibolla ta oleks ka rahul.

Ega keegi pole ju väitnudki, et kohe KÕIK ülemused on ülbed ja tujukad. On normaalseid ja võib olla ka tujukaid ja ülbeid - kellega su teed tööelus just ristuvad. Eraelus öeldakse, et õpi inimest enne hästi tundma, siis hakka alles koos elama, siis on pettumise oht väiksem. Oma ülemust sa alati enne tööleasumist põhjalikult tundma õppida ei saa

[Külaline]

Teda on kasvatatud tunnustustusega lasteaias, koolis, ülikoolis. Kõikjal on pööratud tähelepanu noore inimese vaimsele seisundile ka. Probleemide korral on kaasatud kooli sotsiaalpedagoog, psühholoog, klassijuhataja, lapsevanemad.

See jutt jätab mulje, et su lapse elus ongi siiani ainult ninnu-nännu olnud ja et tal on olnud mingisuguseid (vaimseid) probleeme.

Minu 20-aastane tütar käib ka ülikooli kõrvalt tööl (väikese koormusega töötas juba gümnaasiumis õppides) ja temal olen küll oma vanemate kolleegide, sh ülemuse kohta ainult positiivset kuulnud. Ja seda nii eelmise kui praeguse töökoha kohta. Me ise oleme teda kiitnud muidugi ainult siis, kui asi tõesti tunnustust väärt on (pigem julgustame kui tunnustame n.ö hingamise eest) ja tööelu alguses pidasime ikka paar töömoraali ja töökultuuri-alast loengut ka, nii et tööle asudes ei olnud tal ebareaalseid ootuseid.

Ma ei saa täpselt aru. Kas teie tütred töötavad samas kohas? Või kui ei, siis mis see siia puutub, et sinu tütrel ei ole nõme ülemus? Mul ka ei ole nõme ülemus. Ja siis ma tean veel ühte, kellel ei ole. Mis see teemaalgataja selle teadmisega peale peaks hakkama?

[Külaline]

Kuidad teda aidata? Elu ongi selline, öelda?

Jah, ongi. Ja töökohti pole maailmas ainult üks.

[Külaline]

Aga mida see tõestab, et sinu tütar on küll rahul? Sinu tütar ja teemaalgataja tütar ei töötanud ju koos, sama ülemuse alluvuses. Oleks ta töötanud sinu tütre ülemuse alluvuses, võibolla ta oleks ka rahul

Või äkki oleks see rahulolev tütar ka teemaalgataja ülemuse all töötades rahul olnud.

[iiR]

ausalt öeldes enamasti ka täiesti normaalne suhtumine.
Ja mis see hakkama saamise definitsioon siis on? Lasta mingil tropist ülemusel enda peale karjuda ja selle juures veel naeratada.. Heh, otsige lolli, ausalt

Ma mõtlen ka,et neil väärtustel, mis noortele sisendatekese - ära kiusa, ole heatahtlik, ole empaatiline, kui tekib probleem, siis ära karga ninna, vaid püüa kõigepelt teise osapoolega rahulikult rääkida - ei ole ju häda midagi.

Ainult et ühiskond ei ole igal pool veel järgi tulnud.

Just nimelt. Päris nõme oleks mu meelest lapsi karmimalt kohelda, kui õige tundub, ainult seepärast, et maailmas leidub igasuguseid jobusid ja türanne ka ja siis laps on nendega juba lapsepõlvest harjunud. Just niimoodi see maailm ju vaikselt muutub ja arenebki, et järgnevatel põlvkondadel on natuke teised oskused, väärtushinnangud ja tõekspidamised kui eelnevatel, ja kindlasti kaasnebki sellega alati midagi negatiivset ka, nii ongi elus - et iga areng toob kaasa ka mingeid tagasilööke, nt tehnoloogiaareng mingite oskuste kadumise vms, aga eks siis sellest järgmine põlvkond jälle üritab need raskused ületada, mis vaja jne.

[külaline]

Just nimelt. Päris nõme oleks mu meelest lapsi karmimalt kohelda, kui õige tundub, ainult seepärast, et maailmas leidub igasuguseid jobusid ja türanne ka ja siis laps on nendega juba lapsepõlvest harjunud.

Hästi öeldud!

Minu meelest oleks ka jube nõme hakata last igaks juhuks ebainimlikult kohtlema, et mine tea, äkki satub tal täiskasvanuna mõni nõme ülemus ja siis ta on sellise kohtlemisega juba lapsepõlvest harjunud. Või panna oma laps meelega jõhkra ja sõimava treeneri juurde trenni ja põhjendada seda nii: "Vaata, lapsekene, aga kunagi tulevikus, kui sa lähed tööle, siis võib sul tulla ebaviisaks ja sõimav klient/patsient ja siis oled sa sellise käitumisega juba harjunud!".

Sellega, et tuleb vältida roosaid prille ja lapsele rääkida, et kõik inimesed ei pruugi olla tasakaalukad, õiglased, ausad ja head (võib kohata ka tasakaalutuid, pahatahtlikke, ebaõiglasi), olen nõus. Et tuleks kasvatada kohusetunnet, sellega olen ka nõus. Näiteks väiksest peale pinda käima, et koolitööd tuleb siiski ära teha (ka siis, kui ei ole väga tuju). Kui oled midagi lubanud, tuleb lubadust ka täita jms.

[Külaline]

ausalt öeldes enamasti ka täiesti normaalne suhtumine.
Ja mis see hakkama saamise definitsioon siis on? Lasta mingil tropist ülemusel enda peale karjuda ja selle juures veel naeratada.. Heh, otsige lolli, ausalt

Ma mõtlen ka,et neil väärtustel, mis noortele sisendatekese - ära kiusa, ole heatahtlik, ole empaatiline, kui tekib probleem, siis ära karga ninna, vaid püüa kõigepelt teise osapoolega rahulikult rääkida - ei ole ju häda midagi.

Ainult et ühiskond ei ole igal pool veel järgi tulnud.

Just nimelt. Päris nõme oleks mu meelest lapsi karmimalt kohelda, kui õige tundub, ainult seepärast, et maailmas leidub igasuguseid jobusid ja türanne ka ja siis laps on nendega juba lapsepõlvest harjunud. Just niimoodi see maailm ju vaikselt muutub ja arenebki, et järgnevatel põlvkondadel on natuke teised oskused, väärtushinnangud ja tõekspidamised kui eelnevatel, ja kindlasti kaasnebki sellega alati midagi negatiivset ka, nii ongi elus - et iga areng toob kaasa ka mingeid tagasilööke, nt tehnoloogiaareng mingite oskuste kadumise vms, aga eks siis sellest järgmine põlvkond jälle üritab need raskused ületada, mis vaja jne.

Meile keskealistena nii väga meeldib unistada, et pealekasvav põlvkond on meist palju empaatilisemad, sõbralikumad, sallivamad ja heatahtlikumad. Oleme ju enda meelest külvanud nad titest peale üle suure armastuse ja hoolivusega, lugenud ette lasteraamatuid, kus nunnu siil ja karuke elavad sõbralikult koos ega tülitse mitte iialgi, ja lootnud, et laps õpib sealt.

Tegelikkuses aga inimkond ei muutu. Inimeste iseloomud on hästi erinevad, vanusest ja sugupoolest olenemata. Sinu noor võib olla tark ja empaatiline, kuid teine tema eakaaslane klaarib probleeme ikkagi sõimates või rusikatega. Vaata kasvõi praegusaja noorte kuritegevuse ja koolikiusamise statistikat - see peaks andma parima ülevaate, kas meie pealekasvav põlvkond on siis ikkagi meist sõbralikum, sallivam ja empaatilisem või pigem mitte.

[külaline]

[/quote]

Meile keskealistena nii väga meeldib unistada, et pealekasvav põlvkond on meist palju empaatilisemad, sõbralikumad, sallivamad ja heatahtlikumad. Oleme ju enda meelest külvanud nad titest peale üle suure armastuse ja hoolivusega, lugenud ette lasteraamatuid, kus nunnu siil ja karuke elavad sõbralikult koos ega tülitse mitte iialgi, ja lootnud, et laps õpib sealt.

Tegelikkuses aga inimkond ei muutu. Inimeste iseloomud on hästi erinevad, vanusest ja sugupoolest olenemata. Sinu noor võib olla tark ja empaatiline, kuid teine tema eakaaslane klaarib probleeme ikkagi sõimates või rusikatega. Vaata kasvõi praegusaja noorte kuritegevuse ja koolikiusamise statistikat - see peaks andma parima ülevaate, kas meie pealekasvav põlvkond on siis ikkagi meist sõbralikum, sallivam ja empaatilisem või pigem mitte.
[/quote]

Kuna iseloomud on erinevad, siis hoolimine ja armastus lapse suhtes pole vajalikud (sest need ei muuda midagi), mingeid väärtusi kasvatama ega käitumist õpetama (näit. ära viruta teisele lapsele liivakastis kühvliga pähe, püüa rahulikult mänguasju jagada) perekond ka ei pea, läheb nagu läheb ?

Olgu, ma saan aru, et juba sünnipäraselt rahumeelsel ja taskaalukal lapsel/täiskasvanul on kergem tüli käigus mitte sõimata ega lüüa kui sünnipäraselt agressiivsel/kergesti ägestuval lapsel/täiskasvanul. Aga see, kuidas see viimane tegelikult käitub (vaevub ennast tagasi hoidma või mitte), sõltub siiski ka taustast, väärtustest.

Väide lasteraamatute kohta, et me loeme lastele raamtuid, kus ei tülitseta mitte iialgi - hmm ? Kui just peeti nn. titaraamatuid (kus rõhk on suurtel nunnudel värvilistel piltidel ja paar lauset pilti kirjeldavat teksti juures) ja mida antakse kätte/loetakse ette väga väikestele lastele, siis ehk jah. Aga muidu, lasteraamatutes (lasteraamat ei piirdu titaraamatuga) on tülid tegelaste vahel täiesti olemas.

[Külaline]

Näitlike konfliktide korral raamatus võidab hea. Paha saab aru oma halvast käitimisest.
Aga päriselus ei ole need pahad ja võimukad nii leplikud ja vigu tunnistavad, ega püüa end parandada.

[Külaline]

Teda on kasvatatud tunnustustusega lasteaias, koolis, ülikoolis. Kõikjal on pööratud tähelepanu noore inimese vaimsele seisundile ka. Probleemide korral on kaasatud kooli sotsiaalpedagoog, psühholoog, klassijuhataja, lapsevanemad.

See jutt jätab mulje, et su lapse elus ongi siiani ainult ninnu-nännu olnud ja et tal on olnud mingisuguseid (vaimseid) probleeme.

Minu 20-aastane tütar käib ka ülikooli kõrvalt tööl (väikese koormusega töötas juba gümnaasiumis õppides) ja temal olen küll oma vanemate kolleegide, sh ülemuse kohta ainult positiivset kuulnud. Ja seda nii eelmise kui praeguse töökoha kohta. Me ise oleme teda kiitnud muidugi ainult siis, kui asi tõesti tunnustust väärt on (pigem julgustame kui tunnustame n.ö hingamise eest) ja tööelu alguses pidasime ikka paar töömoraali ja töökultuuri-alast loengut ka, nii et tööle asudes ei olnud tal ebareaalseid ootuseid.

Ei ole see, kellele vastad, aga ebameeldiv on lugeda kiidulaulu oma tütrest ja samas seda, kui käpelt kukud süüdistama võõrast last kohe vaimsetes probleemides ainuüksi selle info põhjal, et temal olevat kunagi kooliajal olnud mingit pistmist klassijuhataja või sotsiaalpedagoogiga. See on silmakirjalik suhtumine, ühelt poolt kehutada kõiki iga väiksemagi küsimuse puhul tormama silmapilkselt sotsiaalpedagoogi või psühholoogi teenust tarbima, ikka väga madala künnisega - ja teisalt sildistada kõik lapsed, kes kordki elus on nendega mis iganes põhjusel kokku puutunud, otsekohe järelikult mingiteks imelikeks, kes ongi eluajaks vaimsed invaliidid, ninnu-nännud ja muidu toimetulematud. Ja seda kõike ainuüksi selle põhjal, et keegi võõras ema julges anonüümses foorumis mainida, et ta lapsel on nimetatud spetsialistidega kooliajal mingi kokkupuude esinenud. Vabandage, aga sotsiaalpedagoog, klassijuhataja ja psühholoog ei ole kole katk, kellega suhtlus lapse teiste inimeste silmis ta elu lõpuni mingiks väärakaks muudab ja annab sulle aluse diagnoosida tal vaimse tervise probleemid.

Vabalt võib kokkupuude seisneda ka nt mingis koolikiusamise situatsioonis tunnistaja rolli täitmises, või läks sõbraga tülli ja klassijuhataja viis kaklejad koolipsühholoogi juurde. Minu lapsel oli ka pistmist sotsiaalpedagoogiga - siis, kui ta oli sunnitud veetma ühel õppeaastal väga palju aega haiglas, mistõttu tekkis õppetöös mahajäämus ja küsisime sotsiaalpedagoogilt abi, et too aitaks suhelda erinevate ainete õpetajatega ja koostada nendega koos lapsele järelvastamiste graafiku.

Nagu siin teemas juba korduvalt välja toodud, ongi tänapäeva lastekasvatamise suur erinevus (murekoht?), et üha enam sellest liigub palgaliste teenusepakkujate kätte, ent nood ei ela perega koos ega taju endal vastutust näha selle lapse/noore elu pikemas perspektiivis. On tekkinud isegi juba olukord, kus lapsel on olemas pühendunud vanemad, kellel oleks oma lapsesse puutuvas otsuste tegemisse ka sõna sekka öelda, lähtuvalt oma lapse paremast tundmisest, ent neid ei kaasata. Kui koolis juhtub lapsega mingi situatsioon, siis mõni õpetaja ei pruugigi vanemat sellest teavitada, vaid läheb esimeses järjekorras kohe kooli tugipersonali jutule, vanematest mööda. Selline olukord muudab lapsevanemate käed lühikeseks ja õõnestab nende autoriteeti oma laste silmis.

[Külaline]

Võib-olla tundub ülemus tujukas ja ülbe seetõttu, et ei ole teemaalataja tütre tööga rahul? Kui last on kodus iga väiksemagi liigutuse eest ainult kiidetud, siis ehk tööle asudes lõi välja tõsiasi, et tegelikult ei olegi laps eriti tubli ja võimekas. Lapse jutt ei pruugi näidata reaalset olukorda.

[iiR]

Nagu siin teemas juba korduvalt välja toodud, ongi tänapäeva lastekasvatamise suur erinevus (murekoht?), et üha enam sellest liigub palgaliste teenusepakkujate kätte, ent nood ei ela perega koos ega taju endal vastutust näha selle lapse/noore elu pikemas perspektiivis. On tekkinud isegi juba olukord, kus lapsel on olemas pühendunud vanemad, kellel oleks oma lapsesse puutuvas otsuste tegemisse ka sõna sekka öelda, lähtuvalt oma lapse paremast tundmisest, ent neid ei kaasata. Kui koolis juhtub lapsega mingi situatsioon, siis mõni õpetaja ei pruugigi vanemat sellest teavitada, vaid läheb esimeses järjekorras kohe kooli tugipersonali jutule, vanematest mööda. Selline olukord muudab lapsevanemate käed lühikeseks ja õõnestab nende autoriteeti oma laste silmis.

See on täiesti jabur jutt! Kui mu laps kellegagi koolis tülli pöörab ja korra-paar seetõttu psühholoogi või sotsiaalpedagoogi juurde saadetakse, siis ei saa see kuidagi muuta seda pidevalt kasvatust ja kodusest õhkkonnast tulenevaid väärtushinnanguid, mis laps senise elu käigus igapäevaselt saanud on ja ka edaspidi saab.
Koolil on kohustus vanemat lapsessepuutuvast teavitada, kindlasti ei saa vanema selja taga salaja last mööda "tasulisi teenuspakkujaid" jooksutada, see läheb nii õpetaja kui tugipersonali ametieetika vastu ning seda lihtsalt ei tehta.

[külaline]

Näitlike konfliktide korral raamatus võidab hea. Paha saab aru oma halvast käitimisest.
Aga päriselus ei ole need pahad ja võimukad nii leplikud ja vigu tunnistavad, ega püüa end parandada.

Näitlike konfliktide eesmärk on tekitada ettekujutus, kuidas asjad VÕIKSID käia. Edasi, kui inimesel on mingi ettekujutus, kuidas asjad võiksid käia, siis suurema tõenäosusega läheb sellel lapsel täiskasvanuna nö. lambike põlema, kui ta märkab vastupidist olukorda, kus seda positiivset lahendust kohe üldse ei paista, sest pahatahtlik jääbki pahatahtlikuks ega üldse püüa ennast parandada. Ta vähemalt hakkab kahtlema: "Oot-oot, kas see peabki nii olema? Kuhu see niimoodi viib?", räägib olukorrast kellelegi ja küsib nõu vms.

Jah, me ei ole jumalad ja ei ole alati võimelised teist inimest muutma. Küll on aga enamasti võimalus teha oma valikud ehk pahatahtlik inimene "maha kanda" ehk loobuda temaga läbikäimisest, koostööst, kooselust - millest iganes.