Nutitelefoni sõltuvus

[Külaline]

Appi.. inimene kirjutab, et ta on zombi. Et ta on 10 tundi päevas telefonis. Et ta ei suuda telefoni käest panna. Ja keegi vastab, et "ei muutu maailmas midagi". Kui loll võib olla?

Ta ei öelnud absoluutselt mitte midagi valesti! Ei ole tõesti mingit vahet, kas inimene istub päevade kaupa telefonis, vahib telekat, loeb raamatut või koob sokki, aeg läheb ikka ühtemoodi surma poole. Veetku see siis võimalikult mugavalt.

Nii võib öelda iga sõltuvuse kohta. Vahet pole, kas süstid heroiini või ei. Nagunii läheb aeg surma poole.. vähemalt saad veeta selle mõnusas transis jne. Tegelikult on sõltlasele sellise jutu ajamine äärmiselt nõme käitumine. Esimene samm on probleemi tunnistamine!
10+ tundi KESKMISELT päevas - see tähendab ju, et osadel päevadel on isegi rohkem - on kindlasti probleem. Eriti kui inimene ise nii tunneb ja pereliikmed ka seda mainivad juba.

Tegelikult on sõltuvus lihtsalt vajadus turvalise elustiili järgi. Sõltuvusest kui sellisest ei saagi lahti, neid saab vahetada ainult mõne teise sõltuvuse vastu ja nüüd on teema, millised on ühiskonnas head sõltuvused ja millised on halvad. Raamatute lugemine nagu oleks hea sõltuvus ja nutitelefonis olemine paha, kui vahetada nutitelefon arvuti vastu, siis on kõik sama, aga arvuti oleks nagu vähem paha? Kui ühiskond ütleb nagu jooksmas käimine on hea asi, siis mõned jooksevadki igapäev, aga mingit kasu sellest ei ole peale ajaraiskamise. Inimene pole loodud mingiks koeraks või hobuseks kes peab iga päev jooksma. Miks osadel inimestel sõltuvusi ei ole? Sest nad on oma tegemistega rahul, olgu selleks kasvõi potipõllundus ja nad ei pea seda sõltuvuseks.

[Külaline]

Ta ei öelnud absoluutselt mitte midagi valesti! Ei ole tõesti mingit vahet, kas inimene istub päevade kaupa telefonis, vahib telekat, loeb raamatut või koob sokki, aeg läheb ikka ühtemoodi surma poole. Veetku see siis võimalikult mugavalt.

Nii võib öelda iga sõltuvuse kohta. Vahet pole, kas süstid heroiini või ei. Nagunii läheb aeg surma poole.. vähemalt saad veeta selle mõnusas transis jne. Tegelikult on sõltlasele sellise jutu ajamine äärmiselt nõme käitumine. Esimene samm on probleemi tunnistamine!
10+ tundi KESKMISELT päevas - see tähendab ju, et osadel päevadel on isegi rohkem - on kindlasti probleem. Eriti kui inimene ise nii tunneb ja pereliikmed ka seda mainivad juba.

Tegelikult on sõltuvus lihtsalt vajadus turvalise elustiili järgi. Sõltuvusest kui sellisest ei saagi lahti, neid saab vahetada ainult mõne teise sõltuvuse vastu ja nüüd on teema, millised on ühiskonnas head sõltuvused ja millised on halvad. Raamatute lugemine nagu oleks hea sõltuvus ja nutitelefonis olemine paha, kui vahetada nutitelefon arvuti vastu, siis on kõik sama, aga arvuti oleks nagu vähem paha? Kui ühiskond ütleb nagu jooksmas käimine on hea asi, siis mõned jooksevadki igapäev, aga mingit kasu sellest ei ole peale ajaraiskamise. Inimene pole loodud mingiks koeraks või hobuseks kes peab iga päev jooksma. Miks osadel inimestel sõltuvusi ei ole? Sest nad on oma tegemistega rahul, olgu selleks kasvõi potipõllundus ja nad ei pea seda sõltuvuseks.

"Tegelikult" võib igasuguseid asju arvata ja targutada, aga sõltuvus on siiski väga konkreetsete sümptomitega nähtus.

[Külaline]

Mida sa seal telefonis teed?

Kustuta ära igasugused ajaraiskajad (TikTok, Reddit) vähemalt üheks kuuks. Lahku gruppidest või pane need Mute peale. Ajapiirangud.

Kui õhtuti telefoni sirvida armastad, siis ilma hääleta alarm või meeldetuletus iga päev kella 21ks, et on aeg õhtuprotseduuridega alustada.

Asendustegevused.

Nimekiri asjadest, mis vajavad tegemist. Enne telefonis hängida ei saa, kui kõik tehtud.

Kui üldse kontrolli ei ole siis mine nuputelefonile üle.

[Külaline]

ja mina olin mures oma 4 tunni kohta päevas

Minu piirangud:
1. telefon läheb õhtul kella 9st bedtime režiimile (see tuli kaasa unemõõtmise äpiga). See tähendab seda, et ükski teavitus läbi ei tule ning telefon on pime. Lahti teha saab, aga siis nt FB ikooni juures ei ole ka seda punast teavituse mummukest. Kuskil ei ole neid mummukesi
2. vähemalt tund, aga proovin rohkem enne magamaminekut ei mingeid ekraane (telekat, arvutit, telefoni). Selle asemel loen või kui pea väga väsinud ei ole, siis käsitöö. Lugemisega on see, et ka minul tekib esimeste lehekülgedega see telefonivajadus, aga kui hambad risti veel paar lk edasi lugeda ja telefoni mitte kätte võtta, siis see läheb üle ja raamat juba köidab. Kui raamatuid ei viitsi (jaksa) õhtul lugeda, on mul mingi ajakirjade varu, mida lapata. Ekraani erandi olen teinud Kindle-le. See ei helenda ja sinist valgust ka ei ole. Digiajakirja loen sealt.
3. Kõndides ei skrolli! Ei tänaval ega ka toas.
4. sots.meediast on mul konto ainult FB-s. ei ole mul instat, tik-tokki, redditit ega muid mida skrollida.
5. kui päevasest arvutitööpäevast pea on paks, siis on eriti tahtmine diivanil lösutada ja ajuvabasid klippe vahtida, aga pigem sunnin end õues tiiru tegema. Ei peagi olema sport, vaid lihtsalt ekraanist eemale tuulutama. Tihti isegi näiteks plätudes. Teeb pea selgemaks ja tagasitulles ei tahagi kohe telefoni kätte võtta.

Peamiselt hakkasin seda tegema une kvaliteedi tõstmiseks, mitte sõltuvuse vähendamiseks. Aitab mõlema puhul.

[Külaline]

Nii võib öelda iga sõltuvuse kohta. Vahet pole, kas süstid heroiini või ei. Nagunii läheb aeg surma poole.. vähemalt saad veeta selle mõnusas transis jne. Tegelikult on sõltlasele sellise jutu ajamine äärmiselt nõme käitumine. Esimene samm on probleemi tunnistamine!
10+ tundi KESKMISELT päevas - see tähendab ju, et osadel päevadel on isegi rohkem - on kindlasti probleem. Eriti kui inimene ise nii tunneb ja pereliikmed ka seda mainivad juba.

Tegelikult on sõltuvus lihtsalt vajadus turvalise elustiili järgi. Sõltuvusest kui sellisest ei saagi lahti, neid saab vahetada ainult mõne teise sõltuvuse vastu ja nüüd on teema, millised on ühiskonnas head sõltuvused ja millised on halvad. Raamatute lugemine nagu oleks hea sõltuvus ja nutitelefonis olemine paha, kui vahetada nutitelefon arvuti vastu, siis on kõik sama, aga arvuti oleks nagu vähem paha? Kui ühiskond ütleb nagu jooksmas käimine on hea asi, siis mõned jooksevadki igapäev, aga mingit kasu sellest ei ole peale ajaraiskamise. Inimene pole loodud mingiks koeraks või hobuseks kes peab iga päev jooksma. Miks osadel inimestel sõltuvusi ei ole? Sest nad on oma tegemistega rahul, olgu selleks kasvõi potipõllundus ja nad ei pea seda sõltuvuseks.

"Tegelikult" võib igasuguseid asju arvata ja targutada, aga sõltuvus on siiski väga konkreetsete sümptomitega nähtus.

Iseendale diagnooside panemine viib vaimse tervise hävinguni. Üldiselt on inimesele kaasa arenenud anne nimega tüdimus, lõpuks tüdinevad inimesed mingist tegevusest ära ja leiavad selle asenduseks mingi teise tegevuse. Ainult mõned üksikud inimesed tuhandetest inimestest kukuvad raskekujulisse sõltuvusse mis nende elu täielikult ära rikub. Põhiline sõltuvuste ravi ongi ainult alkoholi, narko ja ravimisõltuvuste ravimine. Pole mõtet üle mõelda mingi 10 tunnise nutitelefonis istumisega. See on lihtsalt üks periood elus ja saab läbi.

[Külaline]

Sõltuvus ise ongi tegevus mis meeldib? Ükskõik mis. Jättes praegu kõrvale narkomaania ja alkoholismi. Kirjutad, et mägid malet telefonis. Ma üldse ei oska malet mängida. Male on ju aju arendav tegevus. Peab mõtlema, ette nägema teise käike. See ei ole ju niisama skrollimine tiktokis.

[Külaline]

Ma ei kasuta siis sõna sõltuvus kui see kellegi meelest vale on. Ütlen siis, et "probleem". Minul on minu nutitelefonikasutus probleem. Ja ma ei suuda seda lahendada.
Male võib olla aju arendav tegevus küll, kui seda mängida nii nagu enamus arvab, et malemäng käib. Seda saab ka teisiti mängida. Nii nagu mina mängin siis kui ma 6 tundi järjest mängin. Ja siis on ta umbes sama nagu "candy crush". Isegi tetris on arendavam.
Ma kirjeldan veel oma suhet nutitelefoniga. Seda suhet, mis ei ole sõltuvus, aga on minu jaoks probleem. Ma saan aru, et on inimesi, kes arvavad, et see on normaalne. Aga mina ei arva. Enam.
See on mul nii olnud paar aastat. Olen ka varem üritanud vähendada, aga ikka on nii, et esimene nädal saan 3 tunni peale, siis tuleb 5, paari nädadala pärast juba 7. Mul on täiskohaga töö ja kaks väikest last.
Lapsed ütlevad päris tihti, et ma olen ainult telefonis. Ja eks neil on õigus ka.. Lähen näiteks lastega mänguväljakule ja jätan telefoni koju. Olen nagu sütel seal.. kogu aeg kibelen, et saaks juba koju ja telefoni näppu. Ei keskendu ja karjun laste peale. Ise saan aru ka, et pole nende süü vaid mina lihtsalt ärritun kergesti.
Laps tuleb oma joonistust näitama, mina vastu: "ma kohe vaatan. teen enne selle ära". See "see" on mingi mõttetu video kusagil facebookis.
Laps räägib, mis ta lasteaias tegi, mina peaaegu ei kuulagi, sest "video" käib ju.. Vaata kui naljakas see USA Karen ikka on. Ha-haa..
Tööl on mul telefon klaviatuuri ees. Umbes iga 5 minuti jooksul, teen korra lahti ja vaatan. Kusjuures ma ei vaata sealt isegi midagi erilist. Mängingi mingit nõmedat mängu või siis lihtsalt scrollin kassivideosid. Keskenduda ei suuda üldse. Lugeda ei saa. Kohe tahaks telefoni. Filmi vaadata ei suuda. Kõik tundub igav. Nagu selline.. ma lihtsalt pean selle telefoni kätte saama tunne tekib kui filmi üritan vaadata.
Väga tihti ärkan öösel üles.. Kella 3-5 telefonis skrollida, pole mingi probleem. Ja see on ka koht, kus ma kõige rohkem praegu puudust tunnen. Tegelt tunnen igal hetkel. KOGU AEG tahan minna ja telefoni kätte võtta. Ja võtan ka. Aga kuna kõik on blokitud, siis lihtsalt liigutan ekraani edasi-tagasi. Ja teen duolingot..

Ma võiks pikalt jätkata.. aga masendus tuleb peale. Muide teemagi tegin selle jaoks, et ma saaks ise endale näkku valada selle, et see ei ole normaalne. See pole isegi mitte normaalse lähedal. JA mitte keegi peale minu ei saa seda muuta.
Ma tean, et mul nüüd paari nädala jooksul läheb see isu järjest suuremaks ja ma ise lähen järjest närvilisemaks. Vat siis tulengi siia teemasse ja kirjutan teile uuesti, milline mu elu on. Siis pole võimalik iseendale valetada..

[Külaline]

Ma ei kasuta siis sõna sõltuvus kui see kellegi meelest vale on. Ütlen siis, et "probleem". Minul on minu nutitelefonikasutus probleem. Ja ma ei suuda seda lahendada.
Male võib olla aju arendav tegevus küll, kui seda mängida nii nagu enamus arvab, et malemäng käib. Seda saab ka teisiti mängida. Nii nagu mina mängin siis kui ma 6 tundi järjest mängin. Ja siis on ta umbes sama nagu "candy crush". Isegi tetris on arendavam.
Ma kirjeldan veel oma suhet nutitelefoniga. Seda suhet, mis ei ole sõltuvus, aga on minu jaoks probleem. Ma saan aru, et on inimesi, kes arvavad, et see on normaalne. Aga mina ei arva. Enam.
See on mul nii olnud paar aastat. Olen ka varem üritanud vähendada, aga ikka on nii, et esimene nädal saan 3 tunni peale, siis tuleb 5, paari nädadala pärast juba 7. Mul on täiskohaga töö ja kaks väikest last.
Lapsed ütlevad päris tihti, et ma olen ainult telefonis. Ja eks neil on õigus ka.. Lähen näiteks lastega mänguväljakule ja jätan telefoni koju. Olen nagu sütel seal.. kogu aeg kibelen, et saaks juba koju ja telefoni näppu. Ei keskendu ja karjun laste peale. Ise saan aru ka, et pole nende süü vaid mina lihtsalt ärritun kergesti.
Laps tuleb oma joonistust näitama, mina vastu: "ma kohe vaatan. teen enne selle ära". See "see" on mingi mõttetu video kusagil facebookis.
Laps räägib, mis ta lasteaias tegi, mina peaaegu ei kuulagi, sest "video" käib ju.. Vaata kui naljakas see USA Karen ikka on. Ha-haa..
Tööl on mul telefon klaviatuuri ees. Umbes iga 5 minuti jooksul, teen korra lahti ja vaatan. Kusjuures ma ei vaata sealt isegi midagi erilist. Mängingi mingit nõmedat mängu või siis lihtsalt scrollin kassivideosid. Keskenduda ei suuda üldse. Lugeda ei saa. Kohe tahaks telefoni. Filmi vaadata ei suuda. Kõik tundub igav. Nagu selline.. ma lihtsalt pean selle telefoni kätte saama tunne tekib kui filmi üritan vaadata.
Väga tihti ärkan öösel üles.. Kella 3-5 telefonis skrollida, pole mingi probleem. Ja see on ka koht, kus ma kõige rohkem praegu puudust tunnen. Tegelt tunnen igal hetkel. KOGU AEG tahan minna ja telefoni kätte võtta. Ja võtan ka. Aga kuna kõik on blokitud, siis lihtsalt liigutan ekraani edasi-tagasi. Ja teen duolingot..

Ma võiks pikalt jätkata.. aga masendus tuleb peale. Muide teemagi tegin selle jaoks, et ma saaks ise endale näkku valada selle, et see ei ole normaalne. See pole isegi mitte normaalse lähedal. JA mitte keegi peale minu ei saa seda muuta.
Ma tean, et mul nüüd paari nädala jooksul läheb see isu järjest suuremaks ja ma ise lähen järjest närvilisemaks. Vat siis tulengi siia teemasse ja kirjutan teile uuesti, milline mu elu on. Siis pole võimalik iseendale valetada..

Sellisel juhul aitab tõesti vist vaid nuputelefon. Ja kodus kui on arvuti/tahvel, siis need pikemaks ajaks kujugi ära kodust anda(sõbranna, õde, sugulased).

[Külaline]

Teemaalgataja, kuidas ja mida äppide blokkimiseks kasutad?

[Külaline]

Teemaalgataja, kuidas ja mida äppide blokkimiseks kasutad?

iphone'i enda lock. passwordiga kaitstud. passwordi pani mees, mina ei tea seda.
paar tundi hommikul on kõik lahti ka.
plaan on, et kui väga hakkan lahti murdma, siis läheb kustutamisele kõik, mis pole hädavajalik.