Nõmedad juhtumid

[Külaline]

Täna seisan söögikohas maksmise sabas ja mõtlen ühte tööasja. Vaja maksta ja rahakotis LHV kaarti ei ole. ISSSand! Kus ma eile käisin? Maximas ja Lidos, oot aga mõlemas maksin inimkassas. Ei saanud ju sinna jätta. Vist. Üritan Swedi kaardiga maksta, ei õnnestu. Õnneks sula oli ja sain makstud. Kas hakata sööma või hakata kaarti blokeerima, aaah. Kuidas see üldse käib. Paanika peas.
Hakkan kandikut tõstma ja mis seal taldriku kõrval on.....

[Külaline]

Mu elukaaslane on korra tööalaselt väga kiirel ja pingelisel perioodil koera lasteaeda viinud. Laps oli hommikul tõbine, otsustasime koju jätta aga kuna just lapsest midagi rääkisime siis ju see tal ajus mängima ka jäi. Läks hommikul koeraga välja, millegipärast arvas, et on teel lasteaeda ja sinna nad ka kohale kõmpisid. Isegi uksest läksid koos sisse, enne kui avastas kus ta on ja kellega. Koer oli muidugi elu rõõmus, ootamatult pikk jalutusring ja nii huvitava koha peale

[Külaline]

Läksin üleeile kontrolisse spetsiaalselt ühte dokumenti vormistama. Dokument oli kodus ette valmistatud. Kontorisse jõudes avastasin, et läpakat ma kaasa ei võtnud. Asja teeb nõmedaks see, et ma mitte ei unustanud läpakat maha. Vaid ma kodus, vahetult enne väljaminekut mõtlesin, et "kas mul läheb läpakat vaja?" ja otsustasin, et ei. Saan ka telefonist ära printida.
Kuigi ma olin samal päeval mitu tundi läpakas seda dokumenti teinud ja ma teadsin väga hästi, et see on mul AINULT läpakas. Kusagile üles seda ei laadinud.

[Külaline]

Mul on selliseid nõmedaid asju päris palju juhtunud. Kontorisse tulles olen läppari koju unustanud. Poodi minnes olen rahakoti koju jätnud. Id-kaart oli tükk aega kadunud ja siis ilmus välja täpipealt samal päeval kui olin uue kaardi kätte saanud.
Aga kõige nõmedam oli vist Saaremaa praami juhtum. Pidime mehega koos Saaremaalt koju tulema pühapäeval. Kuna pühapäeviti on tavaliselt pikad praamijärjekorrad, siis ostsin praamipileti ette ära. Jõuame siis rõõmsalt sadamasse, vuhiseme pikast autode sabast mööda ja sõidame bronnide tõkkepuu ette. Ootame-ootame, tõkkepuu ei avane. Hakkan siis telefonist paaniliselt piletit otsima, selleks ajaks jõuab juba sadamatöötaja meie juurde. Näitan talle, et meil on ju kõik korras, pilet olemas, miks tõkkepuu ei avane? Tema siis vastu - aga teil on ju vastassuuna pilet, mandrilt saarele . Mis siis ikka - keerasime otse ümber, selle mitmetunnise järjekorra lõppu. Piletirahast jäime ka ilma, sest ei saanud vahetult enne praami seda tagastada enam.

[Külaline]

Minu kõige nõmedam juhus oli, kui olin just ostnud igavese kalli läpaka ja läksin enne kaubanduskeskusest lahkumist veel lilleletist läbi. Panin ostmise ajaks karpi pakitud läpaka maha ja ostu eest tasunud, lahkusin võidukalt oma lilledega.

Olin juba üsna kaugel, kui üks järjekorras seisnutest lõõtsutades mu kinni püüdis ja läpaka üle andis. Krt, oleksin koha peal maa alla vajunud. Meeleheitest, mitte häbist.

Tänu tublile kaaskodanikule!

[Külaline]

Ma olen telefoni otsinud samal ajal kui sellega räägin. Jalutasin veel tükk maad tagasi, et äkki libises taskust välja.

Ja viimati otsisin poes oma rahakotti aga see oli kaenla all. Tavaliselt ma panen selle korvi koos kotiga.

[Külaline]

Kunagi ammu sain uue pangaparooli ümbrikuga, vaatasin ära (jääb ju meelde) ja panin selle linnas prügikasti. Järgmisel päeval oli see nagu pühitud meelest.

[Külaline]

Ma tahtsin täna 22 saiakest osta 2 asemel ja skaneerides panin ostud valele poole. Ja siis ei saanud ise aru, milles häda

[Külaline]

Läksin hiljuti ühele koolitusele, ilus ilm mõned km jalutada. Peale koolituse lõppu oli ilm veel ilusamaks läinud, suisa palav oli, mkngid täiendavad riided enam meelde ei tulnud. Jalutasin siis tagasi ja käisn veel kodulähedases toidupoes, et ei peaks kaugelt toidukotti tassima. Jõudsin kodu juurde ja avastasin, et võtmeid pole. Võtmed olid jaki taskus, mille olin hommikul selga pannud ja koolitusele jõudes garderoobi riputanud. Ilm oli veel palavamaks läinud, jalutasin siis raske toidukotiga uuesti sinna kus koolitus oli toimunud (õnneks oli keegi veel majas), sain oma jaki koos võtmetega kätte ja kõmpisin koju tagasi. Lisaring oli umbes 1,5h, kott muutus ka aina raskemaks.

[Andy]

Läksin hiljuti ühele koolitusele, ilus ilm mõned km jalutada. Peale koolituse lõppu oli ilm veel ilusamaks läinud, suisa palav oli, mkngid täiendavad riided enam meelde ei tulnud. Jalutasin siis tagasi ja käisn veel kodulähedases toidupoes, et ei peaks kaugelt toidukotti tassima. Jõudsin kodu juurde ja avastasin, et võtmeid pole. Võtmed olid jaki taskus, mille olin hommikul selga pannud ja koolitusele jõudes garderoobi riputanud. Ilm oli veel palavamaks läinud, jalutasin siis raske toidukotiga uuesti sinna kus koolitus oli toimunud (õnneks oli keegi veel majas), sain oma jaki koos võtmetega kätte ja kõmpisin koju tagasi. Lisaring oli umbes 1,5h, kott muutus ka aina raskemaks.

See on nüüd ehe tõestus kõnekäänule, et kui pea ei jaga, siis jalad jagavad

[Külaline]

Need nõmedad juhtumid on palju naljakamad kui "Naljakad asjad elus". Eriti see koer lasteaeda-juhtum.