Vastik ülemus

[Külaline]

Ma ei pane seda tööellu, sest tahan arutleda laste kasvatuse üle.
Minu laps on saanud töökoha. On täisealine. Teda on kasvatatud tunnustustusega lasteaias, koolis, ülikoolis. Kõikjal on pööratud tähelepanu noore inimese vaimsele seisundile ka. Probleemide korral on kaasatud kooli sotsiaalpedagoog, psühholoog, klassijuhataja, lapsevanemad. Mitte jutt pole vaid minu lapsest vaid tervest põlvkonnast, keda on kasvatud kiva-ga. Et kiusamine pole ok. Probleemi korral tuleb sellest rääkida.
Aga elu täiskasvanuna on hoopis teine töökohal. Noor inimene on nüüd nii pettunud ja halvas mõttes üllatunud, et on selline ülemus. Keegi ei julge talle midagi ka öelda. Ehk kõigile, eriti vanematele tundubki normaalne selline tujukas ja ülbe ülemus. See kontrast heale käitumisele tähelepanu pööramise vahel koolide ajal ja nüüd on nii erinev ja pettumust valmistav, et ta ei tule sellega toime. Kuidad teda aidata? Elu ongi selline, öelda?

[Külaline]

Ma ei pane seda tööellu, sest tahan arutleda laste kasvatuse üle.
Minu laps on saanud töökoha. On täisealine. Teda on kasvatatud tunnustustusega lasteaias, koolis, ülikoolis. Kõikjal on pööratud tähelepanu noore inimese vaimsele seisundile ka. Probleemide korral on kaasatud kooli sotsiaalpedagoog, psühholoog, klassijuhataja, lapsevanemad. Mitte jutt pole vaid minu lapsest vaid tervest põlvkonnast, keda on kasvatud kiva-ga. Et kiusamine pole ok. Probleemi korral tuleb sellest rääkida.
Aga elu täiskasvanuna on hoopis teine töökohal. Noor inimene on nüüd nii pettunud ja halvas mõttes üllatunud, et on selline ülemus. Keegi ei julge talle midagi ka öelda. Ehk kõigile, eriti vanematele tundubki normaalne selline tujukas ja ülbe ülemus. See kontrast heale käitumisele tähelepanu pööramise vahel koolide ajal ja nüüd on nii erinev ja pettumust valmistav, et ta ei tule sellega toime. Kuidad teda aidata? Elu ongi selline, öelda?

Elu ongi selline, et lõputult ei saa kedagi aidata. Ja üks põlvkond on kasvanud üles liigse nämmutamise teel. Ei õigusta mingeid ülbeid ülemusi, aga elu ei ole roosa ja mõnus, igaüks peab ikka ise enda eest seisma, mitte loot.a, et kõik on ilusad ja head ja kohe, kui midagi ei meeldi, tullakse probleeme lahendama. Seda ei juhtu ja viimane aeg on hakata karastuma.

[Külaline]

Sa tõid praegu esile väga olulise probleemi.

Vanasti lähtuti laste kasvatamisel sellest, et eesmärk peaks olema lapse ettevalmistamine iseseisvaks eluks. Lapsel on kool, täiskasvanul töökoht. Last õpetati vastiku õpetajaga toime tulema, kuna siis oli lootust, et ta oskab tulevikus hakkama saada ka vastiku ülemusega. Lisaks nõudis kool lapselt korda, distsipliini, oma ülesannete täitmist - ikka selleks, et ka tulevikus oskaks see inimene saabuda tööle õigeaegselt ja teha oma tööülesanded ära. Mitte aga nii, et nt bussijuht läheb tööle siis, kui meelde tuleb, ja istub sõidu ajal TikTokis või poemüüja sulgeb poe, et minna vahepeal lõõgastuma.

Nüüd on meil üles kasvanud esimene põlvkond noori, kellele on pidevalt sisendatud, et kõige tähtsamad on nende emotsioonid. Selle eest, et noore emotsioon oleks meeldiv, hoolitseb terve hord palgalisi abistajaid. Kui vanemad pöörduvad noorega terapeudi juurde, kurtes, et 17-aastane ei tee kodus mitte midagi, vaid saadab vanemad ainult pimedasse kohta ja sõimab neid, siis asub terapeut noore poolele, selgitades vanematele vaid, et noore ajus pidavat praegu toimuma tohutu suured muutused, mida vanemad peavad mõistma. Ehk siis nad peavad olema mõistvad, mõistvad ja veelkord mõistvad. Ja kui vanemad ei ole ikka piisavalt mõistvad (tõlkes: ema ütleb noorele, et palun viigu oma mustad nõud ise kööki), siis pöördub noor uue aja sektide poole, kus talle korrutatakse, kuidas nood teda kangesti mõistavad, ning liitub nendega. Kool võib pooleli jääda, sõbrad asenduda kahtlase ja aineid tarvitava seltskonnaga jne. Vanematel tekib hirm, püüavad noort allakäigust eemale hoida ja selle nimel loobuvad temalt midagi üldse nõudmast - sest terapeut, koolipsühholoog, tugispetsialist ja kogu see kamp ju käsivad vanematel teha ainult üht - noort mõista! Ise nad selle noorega koos muidugi ei ela. Milles see paljukiidetud mõistmine siis täpsemalt seisneb, see jäetakse ähmaseks. Jäetakse mulje, et vanemad peavad noore sigaduste peale ainult naeratama ja kangesti mõistma, ainult siis on nad õiged vanemad.

Olgu. Aga sellele need spetsialistid kohe üldse ei mõtle, missuguse signaali see noorele inimesele annab. Noores kasvatatakse teadmine, et tema on maailma naba ja tema emotsioonid on kõige tähtsamad asjad maailmas. Teiste kohus on teda ainult mõista, ükskõik kuidas ta ka ei käituks. Läheb nüüd niisuguse kogemuspagasiga noor tööle ja näeb esimest korda elus, et päriselus ei käigi asjad sugugi nõnda. Ülemus tahab, et noor ilmuks tööle õigel ajal, täpselt kl 8.00, ja teeks ära oma tööülesanded. Noor aga otsustab tulla kl 10.15, teeb ära natuke, ja järgmisel päeval puhkab. Kui ülemus reageerib, siis too järelikult on "vastik ja mõistmatu". Tulemuseks on vallandamine ja noor jääb jälle koju istuma, rääkides kõigile, kui vastikud ja mõistmatud on ülemused, ning oodates mõistmist.

Vabanda palun, see eelnev jutt ei pruukinud käia konkreetselt Sinu lapse kohta, võimalik, et Sinu laps on muidu tubli ja äkki ongi just temale sattunud keskmisest pisut keerulisem ülemus? Olen seotud Töötukassaga ja näen sellist pilti töös iga päev. Kui vanasti olid kõige raskemad kliendid puuetega inimesed, siis nüüd on puuderahvas juba päris hästi koolitatud, kõrgharidused puha omandatud ja kõiksugu vingete abivahenditega varustatud, mistõttu nendega enam eriti muret polegi. Et aga loodus ei salli tühja kohta, on nüüd esile kerkinud just sellised noored, kes ootavad ümbritsevatelt üksnes mingisugust tohutut "mõistmist", saamata aru, et ka nemad ise peavad teistele hakkama millalgi midagi pakkuma.

[iiR]

Mu meelest see läheb ikka natuke sarnasesse ämbrisse ikka ja alati olnud tunnetusega, et noored on hukas. Ja tegelikult pole nad midagi. Alati on keskealiste ja vanemate põlvkond ohkinud, et lapsed on ära hellitatud ja mis neist päriselus saab ja siis selgub, et tegelikult muutub maailm nende samade noortega koos, ei halvemaks ega paremaks, vaid lihtsalt tasapisi teistsuguseks, ja kuidagi õpib lõviosa noori selles maailmas ikkagi täitsa okeilt hakkama saama. Nii et mina ei dramatiseeriks üle. 40 a pärast kurdavad needsamad hukkaläinud noored oma laste kohta sama juttu.

[Külaline]

Räägime siis faktidest- mida ülemus tegi talle, on reaalselt tujukas ja vastik või laps ootas pidevat käehoidmist ja kiitmist (nagu terve lapsepõlve nautida saanud). On sul mingeid reaalseid juhtumeid või ainult lapse muljed? Noh, loomulikult on vastikuid ülemusi olemas, eriti selliste liht- ja ajutiste tööde peal, kus kaadrivoolavius on angtunii suur ja keegi kaua ei püsi.
Jah, varem õpetati lapsed varemalt iseseisvaks, enda eest seisma ja ise hakkama saama.

[Külaline]

Mingi aasta oli raadios saade koduõppel olevatest lastest. Muidu pidi hästi tore just lapse suhtes olema, aga kui kool läbi ja tuleb ellu astuda, enda eest seista, siis need lapsed pidid lendama peaga vastu seina. Kodusest mullist tuli järsku hakkama saada reaalse maailmaga kus inimesed ei olegi toredad. Seepärast tehti seda koduõppimist ka maha, lapsel on elus raske hakkama saada.

Kindlasti on siin see teema ka, et mõttetutesse ettevõtetesse polegi mõtet tööle minna. Juba palgast on näha kuidas sind kohtlema hakatakse. Kui nüüd täiskasvanud laps läheb kasvõi poodi teenindajaks, kus ta peab reaalselt kaupa müüma hakkama ja ta ei oskagi suhelda klientidega, siis võidakse tõesti halvasti ütlema hakata ja tekib pahameel ülemuse vastu.

[Külaline]

Elu ongi selline, öelda?

Aga ongi ju. On vastikuid ülemusi, on toredaid, on halva mikokliima ja töökeskkonnaga kohti ja on paremad ja väga head... Igasuguseid asju on elus. Ei ole ainult "inimesed nii ilusad ja head". Me kõik teame seda, omadest kogemustest tavaliselt.

[Külaline]

Mingi aasta oli raadios saade koduõppel olevatest lastest. Muidu pidi hästi tore just lapse suhtes olema, aga kui kool läbi ja tuleb ellu astuda, enda eest seista, siis need lapsed pidid lendama peaga vastu seina. Kodusest mullist tuli järsku hakkama saada reaalse maailmaga kus inimesed ei olegi toredad. Seepärast tehti seda koduõppimist ka maha, lapsel on elus raske hakkama saada.

Kindlasti on siin see teema ka, et mõttetutesse ettevõtetesse polegi mõtet tööle minna. Juba palgast on näha kuidas sind kohtlema hakatakse. Kui nüüd täiskasvanud laps läheb kasvõi poodi teenindajaks, kus ta peab reaalselt kaupa müüma hakkama ja ta ei oskagi suhelda klientidega, siis võidakse tõesti halvasti ütlema hakata ja tekib pahameel ülemuse vastu.

Pigem ei oska nad üldse hakkama saada ebaviisakate klientidega, mitte ise ei ole ebaviisakad. Nad on ju enamuses suure toe najal kasvanud. Vanemad on neid hästi kaitsnud. Nõudnud õpetajatelt, treeneritelt muudkui loovat lähenemist, individuaalsuse arvestamist, isiksusega arvestamist. Mitte seda ühte jalga astumist.

[Külaline]

Mingi aasta oli raadios saade koduõppel olevatest lastest. Muidu pidi hästi tore just lapse suhtes olema, aga kui kool läbi ja tuleb ellu astuda, enda eest seista, siis need lapsed pidid lendama peaga vastu seina. Kodusest mullist tuli järsku hakkama saada reaalse maailmaga kus inimesed ei olegi toredad. Seepärast tehti seda koduõppimist ka maha, lapsel on elus raske hakkama saada.

Kindlasti on siin see teema ka, et mõttetutesse ettevõtetesse polegi mõtet tööle minna. Juba palgast on näha kuidas sind kohtlema hakatakse. Kui nüüd täiskasvanud laps läheb kasvõi poodi teenindajaks, kus ta peab reaalselt kaupa müüma hakkama ja ta ei oskagi suhelda klientidega, siis võidakse tõesti halvasti ütlema hakata ja tekib pahameel ülemuse vastu.

Pigem ei oska nad üldse hakkama saada ebaviisakate klientidega, mitte ise ei ole ebaviisakad. Nad on ju enamuses suure toe najal kasvanud. Vanemad on neid hästi kaitsnud. Nõudnud õpetajatelt, treeneritelt muudkui loovat lähenemist, individuaalsuse arvestamist, isiksusega arvestamist. Mitte seda ühte jalga astumist.

Miks peakski noor leppima tropi kliendiga? Saatku pikalt

[Külaline]

Miks peakski noor leppima tropi kliendiga? Saatku pikalt

Siis saadab ülemus varsti selle noore töölt pikalt. Võib väga vabalt olla, et noorele tundub iga klient, kes segab tema mõnusat telefonis surfamist, tropina.

[Külaline]

Mu meelest see läheb ikka natuke sarnasesse ämbrisse ikka ja alati olnud tunnetusega, et noored on hukas. Ja tegelikult pole nad midagi. Alati on keskealiste ja vanemate põlvkond ohkinud, et lapsed on ära hellitatud ja mis neist päriselus saab ja siis selgub, et tegelikult muutub maailm nende samade noortega koos, ei halvemaks ega paremaks, vaid lihtsalt tasapisi teistsuguseks, ja kuidagi õpib lõviosa noori selles maailmas ikkagi täitsa okeilt hakkama saama. Nii et mina ei dramatiseeriks üle. 40 a pärast kurdavad needsamad hukkaläinud noored oma laste kohta sama juttu.

Jah, seda juttu räägitakse palju, et noored ollagi nagunii alati hukas. Ent samas ei ole riik ilmselt mitte kunagi varem sekkunud nii tohutu palju lastekasvatamisesse kui nüüd. Kõiksugu tugispetsialistide teenustest on saanud märkimisväärne äri, mis aitab majandust käigus hoida. Varem eeldati, et lapse kasvatamine on n-ö erakätes, ehk siis kasvatajateks olid ema ja isa, vanaema-vanaisa, sugulased, ka nt naabritädi. Nüüd aga kehutatakse vanemaid ja õpetajaid lapse iga asjaga pöörduma otsekohe teenusepakkujate poole. Viimaste plussiks on, et nad on seda teemat ülikoolis õppinud ja peaksid vast teadma rohkemat kui tavainimene. Miinuseks aga on, et nad on ikkagi võõrad, kes ei ela selle lapsega koos ega vastuta, kui nende otsuse tõttu lapsega miskit viltu läheb. Nii on nt psühholoogidel lihtne ja mugav asuda alati 17-aastase poolele ja kiita temale takka, et vanemad on jah mõistmatud, miks ei tee seda ega toda. Ilmselgelt ei aita selline olukord noore toimetulekule ja vastutustunde arendamisele kuidagi kaasa.

[Külaline]

See ongi Waldorfkoolide põlvkond, mis peale kasvab. Lapsed käivad juba lasteaiast peale õppeasutuses, kus tehakse siis kaasa, kui tuju on ja kui tuju pole, siis last ei sunnita. Mängitakse väljas siis palli. Pole ime, et need waldorf nunnukad tööelus hakkama ei saa.

[Külaline]

Ma ei pane seda tööellu, sest tahan arutleda laste kasvatuse üle.
Minu laps on saanud töökoha. On täisealine. Teda on kasvatatud tunnustustusega lasteaias, koolis, ülikoolis. Kõikjal on pööratud tähelepanu noore inimese vaimsele seisundile ka. Probleemide korral on kaasatud kooli sotsiaalpedagoog, psühholoog, klassijuhataja, lapsevanemad. Mitte jutt pole vaid minu lapsest vaid tervest põlvkonnast, keda on kasvatud kiva-ga. Et kiusamine pole ok. Probleemi korral tuleb sellest rääkida.
Aga elu täiskasvanuna on hoopis teine töökohal. Noor inimene on nüüd nii pettunud ja halvas mõttes üllatunud, et on selline ülemus. Keegi ei julge talle midagi ka öelda. Ehk kõigile, eriti vanematele tundubki normaalne selline tujukas ja ülbe ülemus. See kontrast heale käitumisele tähelepanu pööramise vahel koolide ajal ja nüüd on nii erinev ja pettumust valmistav, et ta ei tule sellega toime. Kuidad teda aidata? Elu ongi selline, öelda?

Laps, keda on kasvatatud, et kiusamine pole ok, on tõenäoliselt saanud ka maast madalast juhtnöörid, kuidas kiusajaga käituda ja kiusajale vastu astuda. Selline inimene ei karda seada piire ja öelda nende ületajale, et see ei ole aktsepteeritud käitumine. Pigem võivad kiusajaist kolleegidega hätta jääda ja ohvrimentaliteeti uppuda vanema põlvkonna inimesed, kelle piiridest on lapsepõlves lakkamatult üle sõidetud.
Kui nüüd pehme kasvatusega noor siiski tujuka ja ülbe ülemusega hätta jääb, siis see ongi enda eest seismise harjutamise koht. Ülemusel ei saa ülbe olemist kõrgemalt poolt lihtsalt ära keelata, vaid noorel tuleb selg sirgu lüüa ja rahulikult öelda, et selline käitumine pole vastuvõetav.
Muidugi võib olla, et me olemegi noorele põlvkonnale karuteene teinud võimalikke konfliktolukordi vältides ja polsterdades, võimaldamata neile teadvustamist, et maailmas eksisteerib ka "kurjem" pool.

[Külaline]

Alati jääb lootus, et lapsed, keda on kasvatatud heas keskkonnas, kiusamis- ja vägivallavabalt, loovad ühiskonna, kus inimesi paremini koheldakse. Ka sinu lapse ülemus peab ühel hetkel ameti maha panema, kas siis oma destruktiivse juhtimisstiili tõttu või kasvõi pensionile siirdudes ja loodetavasti võtavad ameti üle kaasaegsed, parema juhtimisstiiliga noored inimesed.

[Külaline]

Sa tõid praegu esile väga olulise probleemi.

Vanasti lähtuti laste kasvatamisel sellest, et eesmärk peaks olema lapse ettevalmistamine iseseisvaks eluks. Lapsel on kool, täiskasvanul töökoht. Last õpetati vastiku õpetajaga toime tulema, kuna siis oli lootust, et ta oskab tulevikus hakkama saada ka vastiku ülemusega. Lisaks nõudis kool lapselt korda, distsipliini, oma ülesannete täitmist - ikka selleks, et ka tulevikus oskaks see inimene saabuda tööle õigeaegselt ja teha oma tööülesanded ära. Mitte aga nii, et nt bussijuht läheb tööle siis, kui meelde tuleb, ja istub sõidu ajal TikTokis või poemüüja sulgeb poe, et minna vahepeal lõõgastuma.

Nüüd on meil üles kasvanud esimene põlvkond noori, kellele on pidevalt sisendatud, et kõige tähtsamad on nende emotsioonid. Selle eest, et noore emotsioon oleks meeldiv, hoolitseb terve hord palgalisi abistajaid. /.../

Olgu. Aga sellele need spetsialistid kohe üldse ei mõtle, missuguse signaali see noorele inimesele annab. Noores kasvatatakse teadmine, et tema on maailma naba ja tema emotsioonid on kõige tähtsamad asjad maailmas. Teiste kohus on teda ainult mõista, ükskõik kuidas ta ka ei käituks. /.../

Nõustun sinuga sajaprotsendiliselt. Selle kasvatusmeetodi tulemusena on meil põlvkond noori, kes on küll ülihead kirjeldamaks oma mõtteid ja tundeid, aga sellega nende "pädevus" reaalses elus tihtipeale ka lõppeb. Oma tarku mõtteid ei suudeta paraku enda heaks tööle panna. Ma töötan töökohal, kus on suviti päris suur hulk noori asendustöötajaid nn tavapersonali asendamas. Esimene nädal on kõik tore, aga siis hakkab pihta: noor helistab laupäeva varahommikul ja teatab, et ta on haige. Samas teised ju teavad, et eelmisel õhtul hiilis ta varem töölt ära, et sõpradega pidu panna. Teine jääb pidevalt tööle hiljaks, sest "no ma lihtsalt ei suuda ärgata". Näen noori, keda ema-isa toob ja viib autoga tööle, sest vastasel juhul ta lihtysalt ei lähe sinna. Paljud noored leiavadki, et tööl käimine on nõmedatele ja palju ägedam on olla sotsiaalmeediastaar.

Kuna tegelen oma töökohal uue personali koolitamisega, siis panen tihti tähele, et noortel on üllatavalt suured nõudmised, mis kõik PEAVAD olema täidetud, et TEMA töökohal rahul oleks. Omapoolset panustamiset ei peeta nii oluliseks.

On päris suur hulk noori, kes ei suuda hoida töökohti, sest nende arvates tehakse neile alati liiga. Inimesel on heal juhul keskharidus, aga ikkagi nõutakse 20 aastat töötanud kolleegiga samaväärset palka ja ähvardatakse pidevalt lahkumisavaldusega. Nii haiged nagu minu noored kolleegid pole mina iial olnud. Pidevalt on mõni neist haiguslehel ja põhjused selleks võivad olla täiesti elulised, millega peaks toime tulema ilma haiguslehte võtmata. On tavaline, et noor inimene "jääb haigeks" näiteks lahkumineku või lemmiklooma surma puhul. Selge, et armastatud lemmiklooma surm on valus, aga selle pärast ei pea kaks nädalat haiguslehel olema. Olen oma tööaastate jooksul näinud ka noori, kes võtavad haiguslehe, et iluprotseduurist taastuda. Vahel ma mõtlen hirmuga, et see ongi siis see tuleviku põlvkond, kes peaks makse maksma ja ühiskonda haldama.

Ma ei väida sugugi, et kõik noored sellised on, aga igasugu hellikute osakaal on hirmutavalt suur. Täpsustuse mõttes ütlen ka, et ma ei ela Eestis.

[külaline]

Teemaalgataja - tuttav tunne!

Mina olen keskealine. Seega lasteaiad ja koolid olid minu ajal sellised... nagu nad tol ajal olid. Mulle oli ka alati sisendatud, et tunnustus on midagi, mis tuleb ehk ainult raske töö ja pingutusega (kui üldse), tuleb olla väga töökas jne. Selle kõigega oli ok, see ei tulnud üllatusena.

Kui ma läksin peale ülikooli oma esimesele töökohale, oli täielik jahmatus, kui halb oli selles töökollektiivis õhkkond. Ja kuidas osa nendest inimestest (mitte kõik), kes oleks justkui pidanud tegema ühiste eesmärkide nimel koostööd ja toimima ühtse meeskonnana, tegelesid hoopis üksteise vaenamise ja intriigitsemisega - täiskasvanud, kõrgelt haritud inimesed! Ma mingipärast olin arvamusel, et niisuguiste asjadega tegelevad eelkõige nö. väiksed lollid lapsed lasteias ja koolis. No teismelised, kes pole veel küpseks saanud jne. Et aga kõige sellega tegelevad täiskasvanud ja kõrgelt haritud inimesed (ise võõramate inimest ees nii väärikad ja puha) - see oli totaalne pettumus! Ma (oma noore inimese naiivsuses) olin arvanud, et täiskasvanud on ikka targemad ja küpsemad või nii... tühjagi!

Ja oli ka iseloomulik, et keegi ei proovinudki midagi muuta, suhtuti kuidagi: "nojaa, me teame, et ta käitub nii ja naa, aga mis me ikka teha saame". Hiljem muidugi hakkasin märkama selliseid asju, nagu näiteks kaadrivoolavus. Kui palju inimesi OLI töötanud ja justkui tublid olnud - ja siis töölt lahkunud. Aegapidi sai aina selgemaks, et kõigi (vähemalt enamuse) töölt lahkumise põhjus ei olnud töö sisu, vaid just õhkkond. Loogilise jätkuna hakkasin ka ise töökoha vahetamsie mõtteid mõlgutama.

Teine töökoht oli... no parem kui esimene. Normaalse töökoha leidsin kolmandal katsel.

Nii et mida ma sinu noorele: jah, paraku ongi nii, et töökohal võib tabada pettumus, kui ülbed, tujukad, väiklased, halvasti käituvad jne. jne. on seal inimesed. Kui selline on ülemus - seda hullem.Täiskasvanud inimesi ümber kasvatada on ka üsna lootusetu, need vastikud jäävadki vastikuteks, üldjuhul (lapse puhul veel võimalik, et kasvab ümber).

Mina soovitan sellele noorele: tehku süda kõvaks ja hakaku uue töökoha järele ringi vaatama. Et esimese töökohaga kohe ei jopanud ja sattus mingi ebameeldiv inimene ülemuseks - juhtub! Ta pole esimene ega viimane, kellel nii läheb. Aga sellega ei pea leppima. Ei pea jääma igavesti oma närve trööpama - see ei vääri seda. Pidagu sellel töökohal vastu nii kaua, kui on vajalik, aga siis liikugu edasi.

Ja ärgu kuulaku seda: "Elu ongi selline!", "Kannata välja!" jms. millega armastatakse õigustada nõmedat õhkkonda töökohal, turtsakat ja ülbet käitumist, töökiusu jne. Mõned inimesed, kes on ise pidanud selliseid asju kogema ja kannatama, räägivad jah nii, sest nad on kaotanud usu, et tööl võivad käituda inimesed ka normaalselt. Sellest on kahju.

[Külaline]

Mina soovitan sellele noorele: tehku süda kõvaks ja hakaku uue töökoha järele ringi vaatama. Et esimese töökohaga kohe ei jopanud ja sattus mingi ebameeldiv inimene ülemuseks - juhtub! Ta pole esimene ega viimane, kellel nii läheb. Aga sellega ei pea leppima. Ei pea jääma igavesti oma närve trööpama - see ei vääri seda. Pidagu sellel töökohal vastu nii kaua, kui on vajalik, aga siis liikugu edasi.

Ja ärgu kuulaku seda: "Elu ongi selline!", "Kannata välja!" jms. millega armastatakse õigustada nõmedat õhkkonda töökohal, turtsakat ja ülbet käitumist, töökiusu jne. Mõned inimesed, kes on ise pidanud selliseid asju kogema ja kannatama, räägivad jah nii, sest nad on kaotanud usu, et tööl võivad käituda inimesed ka normaalselt. Sellest on kahju.

Esmalt peaks aru saama, mille poolest ülemus nõme on, kas nõuab vabadusega harjunud noorelt töö tegemist ja õigel ajal tööle jõudmist? Või miks on noorel tunne, et ülemus on nõme ja kas see tunne on ainult temal või arvavad ka töökaaslased samamoodi. Kui noorele üksinda tundub, et nõme ülemus, siis peaks ikkagi kõigepealt peegli ette seisma.

[Külaline]

Nõustun sinuga sajaprotsendiliselt. Selle kasvatusmeetodi tulemusena on meil põlvkond noori, kes on küll ülihead kirjeldamaks oma mõtteid ja tundeid, aga sellega nende "pädevus" reaalses elus tihtipeale ka lõppeb. Oma tarku mõtteid ei suudeta paraku enda heaks tööle panna. Ma töötan töökohal, kus on suviti päris suur hulk noori asendustöötajaid nn tavapersonali asendamas. Esimene nädal on kõik tore, aga siis hakkab pihta: noor helistab laupäeva varahommikul ja teatab, et ta on haige. Samas teised ju teavad, et eelmisel õhtul hiilis ta varem töölt ära, et sõpradega pidu panna. Teine jääb pidevalt tööle hiljaks, sest "no ma lihtsalt ei suuda ärgata". Näen noori, keda ema-isa toob ja viib autoga tööle, sest vastasel juhul ta lihtysalt ei lähe sinna. Paljud noored leiavadki, et tööl käimine on nõmedatele ja palju ägedam on olla sotsiaalmeediastaar.

Kuna tegelen oma töökohal uue personali koolitamisega, siis panen tihti tähele, et noortel on üllatavalt suured nõudmised, mis kõik PEAVAD olema täidetud, et TEMA töökohal rahul oleks. Omapoolset panustamiset ei peeta nii oluliseks.

On päris suur hulk noori, kes ei suuda hoida töökohti, sest nende arvates tehakse neile alati liiga. Inimesel on heal juhul keskharidus, aga ikkagi nõutakse 20 aastat töötanud kolleegiga samaväärset palka ja ähvardatakse pidevalt lahkumisavaldusega. Nii haiged nagu minu noored kolleegid pole mina iial olnud. Pidevalt on mõni neist haiguslehel ja põhjused selleks võivad olla täiesti elulised, millega peaks toime tulema ilma haiguslehte võtmata. On tavaline, et noor inimene "jääb haigeks" näiteks lahkumineku või lemmiklooma surma puhul. Selge, et armastatud lemmiklooma surm on valus, aga selle pärast ei pea kaks nädalat haiguslehel olema. Olen oma tööaastate jooksul näinud ka noori, kes võtavad haiguslehe, et iluprotseduurist taastuda. Vahel ma mõtlen hirmuga, et see ongi siis see tuleviku põlvkond, kes peaks makse maksma ja ühiskonda haldama.

Ma ei väida sugugi, et kõik noored sellised on, aga igasugu hellikute osakaal on hirmutavalt suur. Täpsustuse mõttes ütlen ka, et ma ei ela Eestis.

Täpselt sama kogemus tööandjana, ma ei ela samuti Eestis. Olen ka noorem Millenial, aga näen, et erinevus põlvkondade vahel on tohutult suur. Meil on iga-aastaselt juuniorpositsioone vaja täita ja lihtsalt ei ole kedagi tööle võtta. Võin lõputult näiteid tuua.

Noor kandideerib täiskohaga kontoritööle, tööloomus ja ülesanded nõuavad kontoris kohalolekut. Kõik see on töökuulutuses kirjas ja arutame ka intervjuu ajal läbi. Intervjuu lõpus teatab kandideerija, et tegelikult sooviks ta ainult paar päeva nädalas tööd teha, ainult pärastlõunasel ajal ja kodukontorist.

Hilinemised. Kadumised. Lõunapaus venitatakse tunni asemel kahetunniseks, sest mindi sõbra autoga linna peale paarutama. Homseks on vaja vaba päeva, et sõbra pulma minna. Kui imestada, kuidas sõber nii ühtäkki abielluda otsustas, siis tuleb välja, et pulm oli ikka aasta aega ette planeeritud. Klientide ees ropendamine. Semutsev kõnepruuk telefonis ja e-mailides. Lapsikud nõudmised - kui töökoht pakub tasuta teed ja kohvi, siis nõutakse, et külmkapis oleks mingi spetsiifiline karastusjook tasuta tarbimiseks. Kui ütlesin, et pood on kõrvaltänavas, osta palju jaksad, siis ollakse peaaegu et pisarateni solvunud.

Absurdsed palganõudmised ja lahkumisega ähvardamine, täpselt nagu tsiteeritud postitaja rääkis.

Osad töötajad on lahkujatega kontakti säilitanud ja räägivad, kuidas nad ei leidnud ühtegi parema palgaga pakkumist nagu suure suuga räägitud sai ja vedelevad töötuna kodus. Miks vanemad lasevad 23-28-aastastel venivillemitel ikka veel kodus laiselda, jääb mulle küll arusaamatuks.

[Külaline]

See ongi Waldorfkoolide põlvkond, mis peale kasvab. Lapsed käivad juba lasteaiast peale õppeasutuses, kus tehakse siis kaasa, kui tuju on ja kui tuju pole, siis last ei sunnita. Mängitakse väljas siis palli. Pole ime, et need waldorf nunnukad tööelus hakkama ei saa.

ausalt öeldes enamasti ka täiesti normaalne suhtumine.
Ja mis see hakkama saamise definitsioon siis on? Lasta mingil tropist ülemusel enda peale karjuda ja selle juures veel naeratada.. Heh, otsige lolli, ausalt

[Külaline]

Tänapäeval on täitsa tavaline peremudel kus on nn kärgpere. Ja siis naise 25 aastased lapsed olesklevad kodus. Midagi ei tee. Tööl käib siis ema ja ema uus mees. Viimana katab sius põhimõtteliselt kõik arved, kulud jne. Mehike ei tohi midagi parasiitidele öelda, sest siis mamma karjatab, et kas sa ei salli minu lapsi. Mees kirjutatakse seksilt maha ja mammake suurest vihast läheb sõbrantsidega veini jooma ja meest kiruma.Mees käib alandlikult töölvedasi, sest suur pere vaja ülal pidada. Loomulikult nõuab ka tema eks aina rohkem raha kuna ka seal istuvad täiskasvanud parasiidid kodus. Ja kuna eks pole uut lolli leidnud siis mees maksab kõikjale. Lõpuks töötab infarktini. Enam niipalju raha ei teeni. Siis saadetakse totu lihtsalt minema