Nutitelefoni sõltuvus

[Külaline]

Mina olen TA, palun ärge muutke mu teemat vaidluseks, kes mitme sõrmega kirjutab. Ma olen tõesti päris hädas ja see teema on mu jaoks oliline.

Mul oli ka nutisõltuvus. Aitas see, et loobusin nutitelefonist ja läksin tagasi nuputelefoni peale. Sellest saab nüüd 4 aastat.
Vanus on siin teemas ka jutuks tulnud, niisiis märgin ära, et olen 36-aastane.

[Külaline]

On olemas Cold turkey äpp. Ma täpselt ei ole tutvunud, - aga peaks... - kuid pealiskaudselt jäi silma, et saad endale panna ranged piirangud aja ja veebisaitide-äppide kasutamise ajaga. Sinu puhul siis nt oleks effektiivne tööajal lubada see tööks vajalik äpp ja töövälisel ajal piiratud aeg vaba netikasutust. Uuri

[iiR]

Ühtegi muud tegevust ei ole? Trenn, lugemine, aed, käsitöö?

Trenn on. Ja sinna ma fyysiliselt ei võta tel kaasa. Kellaks kadutan seinapeal olevat kella. Just sellepärast, et muifu veniks mu trenn 4-tunniseks. Pool tundi trenni, 3,5 tundi telefoni.
Aga trenn on lyhike osa päevast.
Raamatud/ filmid, kunagi olin väga duur lugeja. Enam ei duuda keskenduda. 10 mintsa ka siis tekib telefoni isu.
Sama käsitööga. Vanasti kudusin, enam ei suuda keskenduda.
Ma räägin, see on reaalne sõltuvus, mõjutab mu elu järjest tugevamalt. Olen nagu mingi zombi

Nagu teistegi sõltuvuste raviks, nii on ka nutisõltuvuse raviks olemas lausa spetsialistid, ma ei tea, kas anonüümsed netihoolikud kuskil ka kokku saavad, et üksteist toetada, aga igatahes nõustajaid, kes nutisõltuvusest vabaks aitavad, on küll olemas. Või alustuseks nt googelda "nutisõltuvusest vabaks", kohe saad palju nõuandeid, mida ise kodus teha.

Aga tegelikult muidugi enne ei saa sõltuvusest vabaks saada, kui ise seda päriselt tahad, mitte ei otsi vabandusi, miks midagi mitte teha. Näiteks annadki koju jõudes telefoni mehe kätte ja ongi esimesed nädal aega võib-olla väga vastik ja närviline olemine, sest näpud sügelevad ja aju karjub dopamiini järele, aga siis hakkavad muud huvid ja süvenemisvõime vaikselt tagasi tulema ja oled jälle ise oma elu peremees. See, et "tuleb isu", ei ole mingi takistus, loomulikult tuleb isu, lihtsalt ei lähegi võõrutus, lihtsalt kas isu või sa ise oled tugevam?

[Külaline]

Ühtegi muud tegevust ei ole? Trenn, lugemine, aed, käsitöö?

Trenn on. Ja sinna ma fyysiliselt ei võta tel kaasa. Kellaks kadutan seinapeal olevat kella. Just sellepärast, et muifu veniks mu trenn 4-tunniseks. Pool tundi trenni, 3,5 tundi telefoni.
Aga trenn on lyhike osa päevast.
Raamatud/ filmid, kunagi olin väga duur lugeja. Enam ei duuda keskenduda. 10 mintsa ka siis tekib telefoni isu.
Sama käsitööga. Vanasti kudusin, enam ei suuda keskenduda.
Ma räägin, see on reaalne sõltuvus, mõjutab mu elu järjest tugevamalt. Olen nagu mingi zombi

Ma usun, et on. Ja samuti ma ei usu, et ainsaks lahenduseks on vaid telefoni ärapeitmine või nuputelefon. Hakkadki end ümber harjutama, teadlikult.

[Külaline]

Astusin esimese sammu.
Panin kõigile mittevajalikele äppidele peale väga ranged ajapiirangud. Lisasin neile ka passwordi, mida teab ainult mees mul. Ma ilmselt hakkan temaga õiendama kui võõrutusnähud kohale jõuavad, aga ta teab seda ja on arvestanud.
Plaanin ka nuputelefonile üle minna, aga tehnilistel põhjustel on see veidi keerulisem.
Praegugi kirjutan arvutist, mis on muidugi ka ekraan, aga vähemalt mitte nutikas.
Muide, kui paroolid peale said, siis võtsin mitu korda telefoni niisama kätte, tegin lahti ja panin käest ära jälle (no kuhugi skrollima minna ju polnud). Ma poleks nagu iseenda kontrolli all.. Täiesti ebanormaalne.

Nii, aga nüüd hakkan maja koristama. Kuniks võõrutusnähud saabuvad.. Haige inimene

[Nätakas]

Aga mida sa muidu teed seal telefonis, mida jälgid? Mul oli natuke sarnane teema siin kevade poole, aga mitte vist nii hullusti, sest õnnestus õhtused nutiseadmed lugemisega asendada. Piisavalt huvitav raamat ainult peab olema. FIlme vaatama hakkasin ka, arvutist küll, aga ikkagi natuke teistmoodi tegevus kui lihtsalt lõputu sotsiaalmeedia kerimine.

[Külaline]

Aga mida sa muidu teed seal telefonis, mida jälgid? Mul oli natuke sarnane teema siin kevade poole, aga mitte vist nii hullusti, sest õnnestus õhtused nutiseadmed lugemisega asendada. Piisavalt huvitav raamat ainult peab olema. FIlme vaatama hakkasin ka, arvutist küll, aga ikkagi natuke teistmoodi tegevus kui lihtsalt lõputu sotsiaalmeedia kerimine.

Mitte midagi kasulikku. Umbes 6 tundi päevas mängin malet. (see tundub intelligentsem tegevus kui tegelikult on). Ülejäänud aja scrollin kassivideosid ja muud lühikest ajusurmavat meelelahutust.

[Külaline]

Mis vahet kas istud telefonis või arvutis, teeb sama välja. Probleem pole ju seadmes, hoopis enda rahulolematuses iseendaga. Ei muutu maailmas midagi kui sa teed midagi või ei tee, juhul kui see pole teistele eluohtlik vms. Kui telefonis ja arvutis ei istu, siis vaatad telekat? Ikka teeb sama rahulolematuse välja - tahaks midagi asjalikku teha, aga mida? Vat seda ei tea, sest muidu juba teeks.

[Külaline]

Mina hakkasin igavusest ristsõnu lahendama. Ja nüüd on need juba aastaid õhtused kaaslased. Mingi aeg lugesin raamatuid.
Tõsti, nüüd on mul uuesti beebi ja hetkel enam selle jaoks aega ja jaksu ei jää. Kui lapsed õhtul magavad siis vaatan tõesti telekast mõned asjad järgi või kraamin kööki.

Väiksemaga õues jalutades jätan mõnikord meelega telefoni koju, et ei tekiks kiusatust see taskust võtta pargipingil scrollima kukkuda. Olen siis kohvi ostnud ja pingil hoopis ümbrust jälginud. Päris huvitav on mõnikord
Ja kui suuremaga kuhuhi välja sööma lähme, jätan ka telefoni autosse lausa. See nina telefonis söömine ja toidu ootamine on nii õudne minu jaoks. Mul eks tegi seda koguaeg ja nii kohutavalt häiris. Ma vahtisin siis enamuse ajast aknast välja(kui oli aken) või tühjusesse ja siis tal oli alati häda, et miks ma vait olen ja et kas ma olen kuri .
Tihtipeale lasi ta siis minul enda eest ka tellida, sest tal oli mäng pooleli...nõme ja väga ebaviisakas.

[Külaline]

Mis vahet kas istud telefonis või arvutis, teeb sama välja. Probleem pole ju seadmes, hoopis enda rahulolematuses iseendaga. Ei muutu maailmas midagi kui sa teed midagi või ei tee, juhul kui see pole teistele eluohtlik vms. Kui telefonis ja arvutis ei istu, siis vaatad telekat? Ikka teeb sama rahulolematuse välja - tahaks midagi asjalikku teha, aga mida? Vat seda ei tea, sest muidu juba teeks.

Võib olla kellegi kohta on see jutt õige, eks olukordi on erinevaid, aga minu kohta täiesti vale. Ikka 100% mööda jutt. (mitte siis objektiivselt võttes rumal, eksole, aga teema suhtes). Samas, mitu inimest on teemas juba mõistnud, millest ma räägin, nii et ei hakka seletama rohkem.

[Külaline]

Mis vahet kas istud telefonis või arvutis, teeb sama välja. Probleem pole ju seadmes, hoopis enda rahulolematuses iseendaga. Ei muutu maailmas midagi kui sa teed midagi või ei tee, juhul kui see pole teistele eluohtlik vms. Kui telefonis ja arvutis ei istu, siis vaatad telekat? Ikka teeb sama rahulolematuse välja - tahaks midagi asjalikku teha, aga mida? Vat seda ei tea, sest muidu juba teeks.

Appi.. inimene kirjutab, et ta on zombi. Et ta on 10 tundi päevas telefonis. Et ta ei suuda telefoni käest panna. Ja keegi vastab, et "ei muutu maailmas midagi". Kui loll võib olla?

[Külaline]

Appi.. inimene kirjutab, et ta on zombi. Et ta on 10 tundi päevas telefonis. Et ta ei suuda telefoni käest panna. Ja keegi vastab, et "ei muutu maailmas midagi". Kui loll võib olla?

Ta ei öelnud absoluutselt mitte midagi valesti! Ei ole tõesti mingit vahet, kas inimene istub päevade kaupa telefonis, vahib telekat, loeb raamatut või koob sokki, aeg läheb ikka ühtemoodi surma poole. Veetku see siis võimalikult mugavalt.

[Külaline]

Täiskasvanud peaksid teadma, millal sõltuvus, ükskõik milline, on muutunud probleemiks: siis, kui see segab toimimist, igapäevaelu, suhteid. Kui see on niisama ajaviide selleks hetkeks, kui midagi paremat teha pole, siis on ok. Aga vaevalt 10t päevas on selline, kus midagi muud poleks vaja teha tegelikult.

[Külaline]

Mis vahet kas istud telefonis või arvutis, teeb sama välja. Probleem pole ju seadmes, hoopis enda rahulolematuses iseendaga. Ei muutu maailmas midagi kui sa teed midagi või ei tee, juhul kui see pole teistele eluohtlik vms. Kui telefonis ja arvutis ei istu, siis vaatad telekat? Ikka teeb sama rahulolematuse välja - tahaks midagi asjalikku teha, aga mida? Vat seda ei tea, sest muidu juba teeks.

Appi.. inimene kirjutab, et ta on zombi. Et ta on 10 tundi päevas telefonis. Et ta ei suuda telefoni käest panna. Ja keegi vastab, et "ei muutu maailmas midagi". Kui loll võib olla?

Mul muutusid mõned sõbrad koroonaajal jooksuhulludeks. Lootusetu. Küik nädalavahetused on planeeritud mõnele võistlisele, tehakse ainult trenne. Sõpru enam ei nähta, st on leitud uued jooksukaaslased, midagi nendega enam rääkida kah pole. On ju kah sõltuvus?

[Külaline]

Tegelikult pole eriti küsimust, et kas mul on sõltuvus või ei. Ma ka tükk aega eitasin. Aga praegu tunnistan täiesti selgelt, jah, mu telefoni kasutus on ebanormaalne. Väga pealiskaudse guugledamisega leitud nimekiri telefonisõltuvuse sümptomitest:
Cell phone use most of the time - jah. nagu ütlesin: nädala keskmine on 10+ tundi (ja ma ei tööta telefonis)
Feelings of anxiety, depression, or irritability when they don't have their phone - jah, väga. Mul peab olema telefon käes, muidu tekib ärevus. Ja lähen (ka toreda tegevuse juurest) oma telefoni otsima
Inability to limit cell phone usage - jah, ei suuda.
Problematic use in dangerous situations - jah. olen üritanud kasutada autoroolis. ja ma ei mõtle waze'i kasutamist..
Relationship loss - jah. Lapsed kaebavad juba ammu, et "oled kogu aeg telefonis"
Repeated familial, mental, physical, social, or work interruptions - jah, ilmselgelt.. mul on täiskohaga töö. Telefon on kogu aeg ees, kogu aeg olen seal. Keskenduda muule ei suuda.

(https://www.health.com/condition/anxiet ... -addiction)

Ehk, et mul on nii selgelt probleem, et ma ei saa aru, kuidas ma seda varem ei suutnud tunnistada. Ja ma tean, et "esimene päev" ei ole just eriline põhjus uhkustamiseks ja eks ma olen varem ka üritanud. Ja täna juba väike tagasilöök oli ka. Aga ma vähemalt avalikult tunnistan, et mul on probleem.
Varem ma mõtlesin, et "kui saaks nelja tunni peale" oleks hea. Aga praegu ma arvan, et tahaks nuputelefonile üle minna. Aga eks näis.. mingeid dramaatilisi samme ei tee.

[Külaline]

Mul on sama probleem. Sellest teemast inspireerituna panin telefoni kl 23 käest, enne veel äratus peale homseks, nett välja, teavitused vaikseks. Paar x olen telefoni kätte võtnud, aga siiski uuesti ära pannud. Raske on juba.
Varem olen plaaninud alustuseks telefonikasutust vähendada - esialgu nii, et ei kasuta tund pärast ärkamist ja tund enne magamaminekut, kuid pole õnnestunud.

[Külaline]

Minu üks võtteid on see, et püüan hoida need keskkonnad, kus "hulkumas" käin, võimalikult vähesed. Facebookiga liitusin suhteliselt hilja, poleks vist siiani seda teinud, kui ülemus poleks käskinud. Tööalane suhtlus, samuti ürituste info töökohal - kõik see on FB-s. No tegin konto ja siis tasapisi hakkasin seal käima. Vahel veedan hommikukohvi kõrvale lausa mitu tundi lihtsalt FB-d kerides. Jah, saan ise ka aru, et suuremalt osalt tuleb ette täiesti mõttetu kraam, aga no sõltuvus ju.

Mingil hetkel tegi ülemus mulle ettepaneku, et ma peaksin liituma ka Instagrami, TikToki ja Snapchatiga. Siis ajasin küll sõrad vastu ja ütlesin, et sel juhul ma ainult kerin kõiki keskkondi pidevalt läbi ega jõuaks enam üldse sisulist tööd teha. Kõigepealt Facebook, siis vaatan, mis Instas uudist, edasi TikToki ja Snpachati... Ja olles sellega valmis saanud, siirdun uuesti Facebooki, sest äkki keegi postitas juba vahepeal miskit huvitavat. Ja ring algab taas otsast peale. See on tõesti mõttetu.

Siin keegi arvas, et polevat vahet, kas istud nutis või reisid või vaatad telerit või loed raamatut või kood sokki. Tegelikult on ikka küll vahet. Kui olen veetnud õhtu mõnusa raamatuga või käinud jalutamas looduses, siis on vaimne tervis ikka tuntavalt puhanud. Seevastu pärast sama pikka nutirallit tunnen end pigem närvilise ja ärritununa. Ei oska seda seletada, miks see nii on. Aga see nutikas istumine ei tundu miskipärast puhkusena.

[Külaline]

Olen mõelnud, et peale nutitelefoni saamist pole mul enam kunagi igav olnud. On see nüüd hea või halb. Ajaliselt tuleb mul ka päevas mingi 8 tundi telefoniaega. Ajaliselt on see hirmus. Aga see sisaldab ka harivat tegevust. Mitmeid äppe mis aitavad mul keelt õppida. Uudiseid. Vaatan pilte ja loen kaugetest maadest. Vaatan ja loen kunsti kohta. Õpin seenegrupist tundma seeni. Isegi kui ma lähen kõndima, ühildan ma selle telfonist keele õppimisega või mingi jutusaatega. Nii ütlebki telefon et temaga veedetud aeg on 8 tundi. See on ühtpidi nagu aju koormamine, teisalt nagu meelelahutus. Ma ei tea, kas kudumine oleks parem. Ilmselt teeks ma seda ka mingi saate kuulamisega koos. Või raadioga koos.

[Külaline]

Kui ma eile omal ära blokkisin kõik äpid telefonist, siis tuli mul ka 2 tundi duolingot. Nii kiskus telefoni külge, aga kuhugi mujale ligi ei pääsenud. Seda statistikat iphone ei anna, aga ma arvan, et oma pool tundi kruttisin lihtsalt telefoni ekraani ka niisama edasi-tagasi.
Täna siis jätkub mu telefonivaba elu. Väga visalt läheb. Aga alles teine päev ka.
Kunagi ammu (umbes 20 aastat tagasi) jätsin suitsetamist maha, see läks nagu lihtsamalt..

[Külaline]

Appi.. inimene kirjutab, et ta on zombi. Et ta on 10 tundi päevas telefonis. Et ta ei suuda telefoni käest panna. Ja keegi vastab, et "ei muutu maailmas midagi". Kui loll võib olla?

Ta ei öelnud absoluutselt mitte midagi valesti! Ei ole tõesti mingit vahet, kas inimene istub päevade kaupa telefonis, vahib telekat, loeb raamatut või koob sokki, aeg läheb ikka ühtemoodi surma poole. Veetku see siis võimalikult mugavalt.

Nii võib öelda iga sõltuvuse kohta. Vahet pole, kas süstid heroiini või ei. Nagunii läheb aeg surma poole.. vähemalt saad veeta selle mõnusas transis jne. Tegelikult on sõltlasele sellise jutu ajamine äärmiselt nõme käitumine. Esimene samm on probleemi tunnistamine!
10+ tundi KESKMISELT päevas - see tähendab ju, et osadel päevadel on isegi rohkem - on kindlasti probleem. Eriti kui inimene ise nii tunneb ja pereliikmed ka seda mainivad juba.