Toidu dilemma.

[Külaline]

Vot, nüüd küsin, et mis teised asjast arvavad. Mina ei suuda süüa suuri sibula tükke, kohe mitte kuidagi ja mitte mingil moel. Lapsepõlve trauma. Elukaaslane tegi õhtusöögi, iseenesest väga armas, AGA ca 1x1.5 cm nähtavad ja tuntavad sibulatükid sees. Tema pisarateni solvunud, et ma tema sööki ei söö ja mina solvunud, et ta üldse sellise toidu ühiseks söögiks tegi teades, et ma ei suuda suuri sibulaid lihtsalt süüa! Nõme ja tobe ma tean, aga mul on kõht tühi ja elukaaslane mossitab teises toas. Neid sibula tükke toidu seest välja korjata ka ei õnnestu! Nii, tulistage nüüd!

[Külaline]

Telli woltiga tema lemmiktoitu ja vabanda ning selgita rahulikult miks sul sibluatega selline värk on. Aga ära väga pikka aega oota, et ta sinu jaoks midagi söögiga seonduvat teeks

[Külaline]

Vot, nüüd küsin, et mis teised asjast arvavad. Mina ei suuda süüa suuri sibula tükke, kohe mitte kuidagi ja mitte mingil moel. Lapsepõlve trauma. Elukaaslane tegi õhtusöögi, iseenesest väga armas, AGA ca 1x1.5 cm nähtavad ja tuntavad sibulatükid sees. Tema pisarateni solvunud, et ma tema sööki ei söö ja mina solvunud, et ta üldse sellise toidu ühiseks söögiks tegi teades, et ma ei suuda suuri sibulaid lihtsalt süüa! Nõme ja tobe ma tean, aga mul on kõht tühi ja elukaaslane mossitab teises toas. Neid sibula tükke toidu seest välja korjata ka ei õnnestu! Nii, tulistage nüüd!

Nii lapsik mees. Minu elukaaslane ei söö teatud köögivilju, seletas rahulikult ära, et lapsest saadik ei suuda süüa. Ei hakkanud viieaastase kombel mossitama ja solvuma. Mina ei telliks sellisele mingit wolti, saagu üle.

[Külaline]

Jube imelik põhjus tülitsemiseks. Mina õngitseksin ikkagi välja need tükid (ei ole võimalik, et ei saa, minu laps õngitseb välja ka imepeenikesed sibulatükid kõik taldriku servale, kui kuskil sibulaga toitu pakutakse) ja ütleks, et ma ei söö sibulat, sul vist läks meelest ära. Mina ise ka väiksena ei söönud, ema ikka pani, sest tema arust oli sibul ju nii hea ja ma ainult pirtsutan, et ei söö seda. Sellist suhtumist on paljudel, vanas Perekoolis oli mitu vaidlust selle üle. Ja oli päris palju inimesi, kes ütlesid, et see lihtsalt pole võimalik, et ei maitse ja kui tema kavalasti ära peidab, siis kindlasti söövad küll. Kui mõni ütles, et ei, juba lõhnast ta tunneb ja ei söö seda toitu, siis need inimesed lihtsalt ei uskunud ja kõik.

[Külaline]

Jube imelik põhjus tülitsemiseks. Mina õngitseksin ikkagi välja need tükid (ei ole võimalik, et ei saa, minu laps õngitseb välja ka imepeenikesed sibulatükid kõik taldriku servale, kui kuskil sibulaga toitu pakutakse) ja ütleks, et ma ei söö sibulat, sul vist läks meelest ära. Mina ise ka väiksena ei söönud, ema ikka pani, sest tema arust oli sibul ju nii hea ja ma ainult pirtsutan, et ei söö seda. Sellist suhtumist on paljudel, vanas Perekoolis oli mitu vaidlust selle üle. Ja oli päris palju inimesi, kes ütlesid, et see lihtsalt pole võimalik, et ei maitse ja kui tema kavalasti ära peidab, siis kindlasti söövad küll. Kui mõni ütles, et ei, juba lõhnast ta tunneb ja ei söö seda toitu, siis need inimesed lihtsalt ei uskunud ja kõik.

Issand kui nõme. Minul tuleb sibulast järgmisel päeval “pohmell”. No paha olla. Võin muidu süüa küll ja isegi maitseb, aga pärast on nii halb, et eelistan mitte. Kui keegi mulle seda salaja sisse söödaks, no see on mürgitamine ju.

[Külaline]

Kuidas inimestel nii hull vastumeelsus tekib sibula vastu? Kas teile siis lapsena üldse ei tehtud sibulaga toitu?
Enda lapsed ka pirtsutavad, aga ma järjepidevalt topin sibulat kõikidesse toitudesse ja enam ei pandagi nii väga tähele sibulat.

[Juustup]

Vot, nüüd küsin, et mis teised asjast arvavad. Mina ei suuda süüa suuri sibula tükke, kohe mitte kuidagi ja mitte mingil moel. Lapsepõlve trauma. Elukaaslane tegi õhtusöögi, iseenesest väga armas, AGA ca 1x1.5 cm nähtavad ja tuntavad sibulatükid sees. Tema pisarateni solvunud, et ma tema sööki ei söö ja mina solvunud, et ta üldse sellise toidu ühiseks söögiks tegi teades, et ma ei suuda suuri sibulaid lihtsalt süüa! Nõme ja tobe ma tean, aga mul on kõht tühi ja elukaaslane mossitab teises toas. Neid sibula tükke toidu seest välja korjata ka ei õnnestu! Nii, tulistage nüüd!

Ma teeksin elukaaslasele suure kalli ja tänaksin teda toidu tegemise eest, aga oleksin aus ja räägiks sibulateema veel üle. Telliks koos pitsat, laseks elukaaslasel järgnevate päevade jooksul toidu ise ära süüa ning järgmisena teeks tema lemmiktoitu ja tänaks teda veelkord ja meenutaks sibulateemat.

[Külaline]

Kuidas inimestel nii hull vastumeelsus tekib sibula vastu? Kas teile siis lapsena üldse ei tehtud sibulaga toitu?
Enda lapsed ka pirtsutavad, aga ma järjepidevalt topin sibulat kõikidesse toitudesse ja enam ei pandagi nii väga tähele sibulat.

Küll sa oled nõme ema. Minu ema oli samasugune, aga ta ei saavutanud sellega muud, kui et mu kõht jäi tihti tühjaks ja ema suhtes tekkis vastumeelsus. Ja kui inimesele mingi toiduaine üldse ei meeldi, on see reaktsioon sellele, et tema kehale see toiduaine ei sobi. Miks sa pead toppima kellelegi sibulat, kellele see ei maitse.

[Külaline]

Kuidas inimestel nii hull vastumeelsus tekib sibula vastu? Kas teile siis lapsena üldse ei tehtud sibulaga toitu?
Enda lapsed ka pirtsutavad, aga ma järjepidevalt topin sibulat kõikidesse toitudesse ja enam ei pandagi nii väga tähele sibulat.

Või vastupidi, ema ei pidanud lugu lapsest ja toppis meelega "sibulat kõikidesse toitudesse"... Nõme ema oled. Mis hullu juhtub inimesega, kes ei söö (prae)sibulat? Täpsustaksid ehk? Mul on mees, kes ei söö ka sibulat ja keedukapsast (okserefleks tuleb), umbes samasuguse suhtumisega ema pärast, kes sundis sööma.

[Külaline]

Jumal tänatud, et mul normaalne ema oli, kes alati mulle toidu varem ära tõstis, enne kui sibula sisse pani või siis hakkis selle nii peeneks, et tükke ei jäänud. Sibula maitse vastu pole mul midagi, aga tekstuur on just see, mis ei istu. Ise lasen sibula enamasti läbi küüslaugupressi, riivin või hakin ülipeeneks. Kui söön kusagil mujal, kus toidus on suured sibulatükid, siis lükkan sibula kõrvale või kui seda on liiga palju, siis jääb toit minu poolt söömata.

[Külaline]

Jumal tänatud, et mul normaalne ema oli, kes alati mulle toidu varem ära tõstis, enne kui sibula sisse pani või siis hakkis selle nii peeneks, et tükke ei jäänud. Sibula maitse vastu pole mul midagi, aga tekstuur on just see, mis ei istu. Ise lasen sibula enamasti läbi küüslaugupressi, riivin või hakin ülipeeneks. Kui söön kusagil mujal, kus toidus on suured sibulatükid, siis lükkan sibula kõrvale või kui seda on liiga palju, siis jääb toit minu poolt söömata.

Mulle ütles üks arst, et lapsed tihti ei seedi hästi sibulat ja kui see on neile vastukarva, siis ei tohiks toppida. Kui seda tehakse, võib tulemus olla vastupidine. Täiskasvanuna muidu sööks küll, aga kuna sellega on lapsepõlvetrauma, siis vihatakse elu lõpuni. Nagu mõnel on piimasupp või porgandihautis (nagu mul näiteks). Minu ema ei toppinud, ka tõstis salati näiteks mulle kõrvale ja siis lisas sibula. Mul oli sibula suhtes ülihea nina, tundsin juba kaugelt, kas sibul on sees või ei ole. Kuivatatud sibulapulber näiteks jällegi sobis küll, ema kasutas seda ka vahel. Täiskasvanuna söön sibulat, aga mitte väga suures koguses. Prantsuse sibulasupp jääb näiteks ära või pizza peal suured rõngad.

[Külaline]

Vot, nüüd küsin, et mis teised asjast arvavad. Mina ei suuda süüa suuri sibula tükke, kohe mitte kuidagi ja mitte mingil moel. Lapsepõlve trauma. Elukaaslane tegi õhtusöögi, iseenesest väga armas, AGA ca 1x1.5 cm nähtavad ja tuntavad sibulatükid sees. Tema pisarateni solvunud, et ma tema sööki ei söö ja mina solvunud, et ta üldse sellise toidu ühiseks söögiks tegi teades, et ma ei suuda suuri sibulaid lihtsalt süüa! Nõme ja tobe ma tean, aga mul on kõht tühi ja elukaaslane mossitab teises toas. Neid sibula tükke toidu seest välja korjata ka ei õnnestu! Nii, tulistage nüüd!

Nii suuri sibulatükke on kohe eriti lihtne välja korjata. Mina korjan igalt poolt.

[Külaline]

Vot, nüüd küsin, et mis teised asjast arvavad. Mina ei suuda süüa suuri sibula tükke, kohe mitte kuidagi ja mitte mingil moel. Lapsepõlve trauma. Elukaaslane tegi õhtusöögi, iseenesest väga armas, AGA ca 1x1.5 cm nähtavad ja tuntavad sibulatükid sees. Tema pisarateni solvunud, et ma tema sööki ei söö ja mina solvunud, et ta üldse sellise toidu ühiseks söögiks tegi teades, et ma ei suuda suuri sibulaid lihtsalt süüa! Nõme ja tobe ma tean, aga mul on kõht tühi ja elukaaslane mossitab teises toas. Neid sibula tükke toidu seest välja korjata ka ei õnnestu! Nii, tulistage nüüd!

Nii suuri sibulatükke on kohe eriti lihtne välja korjata. Mina korjan igalt poolt.

Kui need on väha pehmeks hautatud, siis üsba raske ülesanne.
Nendel sibula mittesoovijaltel ilmselt ongi asi sibula maitses(see rikub kogu toidu ära), mitte niivõrd tekstuuris.
Mulle ka pooltoores ja toores sibul toidus ei meeldi. Pigem tekstuuri poolest, hamba all.

Küll aga ei saa ma aru teemaalgatast, et kui neid toidu seest välja võtta ei saa, kui ta suutis tuvastada tüki suurused lausa?

[Külaline]

Mis imelik toit see on, kuhu niiii suured sibulatükid sisse käivad? Sibul haktakse ikka peeneks.

[Külaline]

Jumal tänatud, et mul normaalne ema oli, kes alati mulle toidu varem ära tõstis, enne kui sibula sisse pani või siis hakkis selle nii peeneks, et tükke ei jäänud. Sibula maitse vastu pole mul midagi, aga tekstuur on just see, mis ei istu. Ise lasen sibula enamasti läbi küüslaugupressi, riivin või hakin ülipeeneks. Kui söön kusagil mujal, kus toidus on suured sibulatükid, siis lükkan sibula kõrvale või kui seda on liiga palju, siis jääb toit minu poolt söömata.

Mulle ütles üks arst, et lapsed tihti ei seedi hästi sibulat ja kui see on neile vastukarva, siis ei tohiks toppida. Kui seda tehakse, võib tulemus olla vastupidine. Täiskasvanuna muidu sööks küll, aga kuna sellega on lapsepõlvetrauma, siis vihatakse elu lõpuni. Nagu mõnel on piimasupp või porgandihautis (nagu mul näiteks). Minu ema ei toppinud, ka tõstis salati näiteks mulle kõrvale ja siis lisas sibula. Mul oli sibula suhtes ülihea nina, tundsin juba kaugelt, kas sibul on sees või ei ole. Kuivatatud sibulapulber näiteks jällegi sobis küll, ema kasutas seda ka vahel. Täiskasvanuna söön sibulat, aga mitte väga suures koguses. Prantsuse sibulasupp jääb näiteks ära või pizza peal suured rõngad.

Ma hakkasin täiskasvanuna sööma punast sibulat, nt suured ribad tortilla vahel või värskes salatis. Neid valge sibula tükke ei taha aga üldse, siiamaani jälestan, täpselt nagu lapsepõlves. See kuumutatud sibul lihtsalt ei istu mulle, sobib ainult siis, kui see on toidus nii peene, et ei saa tekstuurist aru. Rohelist sibulat kasutan küll ohtralt.

[Kukesupp]

Minul jäid ka lapsepõlves sibulaga toidud söömata. Lihtsalt ei söönud ja tehtigi mulle eraldi söök.

[Iivi]

Kuidas tal see küll meelest läks, kui sul on see vastumeelsus sibulale kogu aeg olnud? Ma saan aru, kui on nagu meil. Lastel on pidevalt mingi toitumise teema käsil, mis välistab mingid toiduained. Ja need vahelduvad. See küll mul alati meeles ei püsi, et mida ma nüüd ei või toiduks kasutada. Vahel kohe nii ärritab, kui olen lubamatut toiduainet kasutanud, et saadan nad kuupeale, tehke ise. Loomulikult nad siis seda ei söö, kus on vale komponent sees.

[Külaline]

Sibul toidus on jäle. Ma ei ole kunagi aru saanud, miks seda toidusse topitakse, kui on teada, et osad inimesed seda ei söö. Et kas siis ei saa seda kuidagi eraldi serveerida või mida. Kõik hakklihatoidud (hakklihakaste, kotletid, pikkpoiss, hakksnitsel jne) sisaldavad sibulat. Milleks ometi? Isegi kanakastmed, maksakaste, guljašs, erinevad pajaroad, köögiviljasegud jne. Kõikides on sibul sees. Mulle kui sibulavihkajale on see väljakutse, igal pool kõike süüa ei saa ja pean alati üle küsima. Ja siis tuleb alati keegi targutama, kuidas tema peidab sibula toidu sisse ära ja keegi ei saa arugi. Juba see lõhn reedab ja otse loomulikult on sibula olemasolu toidus kohe tuntv ja vastik.

[Külaline]

Sibul toidus on jäle. Ma ei ole kunagi aru saanud, miks seda toidusse topitakse, kui on teada, et osad inimesed seda ei söö. Et kas siis ei saa seda kuidagi eraldi serveerida või mida. Kõik hakklihatoidud (hakklihakaste, kotletid, pikkpoiss, hakksnitsel jne) sisaldavad sibulat. Milleks ometi? Isegi kanakastmed, maksakaste, guljašs, erinevad pajaroad, köögiviljasegud jne. Kõikides on sibul sees. Mulle kui sibulavihkajale on see väljakutse, igal pool kõike süüa ei saa ja pean alati üle küsima. Ja siis tuleb alati keegi targutama, kuidas tema peidab sibula toidu sisse ära ja keegi ei saa arugi. Juba see lõhn reedab ja otse loomulikult on sibula olemasolu toidus kohe tuntv ja vastik.

Probleem on ju sinus. Mõni ei söö isegi kala ja oma lastele ka ei paku. Tulevad samasugused pirtspersed. Normaalne inimene sööb kõike. Mitte sama meelsalt, aga sööb.

[Külaline]

Sibul toidus on jäle. Ma ei ole kunagi aru saanud, miks seda toidusse topitakse, kui on teada, et osad inimesed seda ei söö. Et kas siis ei saa seda kuidagi eraldi serveerida või mida. Kõik hakklihatoidud (hakklihakaste, kotletid, pikkpoiss, hakksnitsel jne) sisaldavad sibulat. Milleks ometi? Isegi kanakastmed, maksakaste, guljašs, erinevad pajaroad, köögiviljasegud jne. Kõikides on sibul sees. Mulle kui sibulavihkajale on see väljakutse, igal pool kõike süüa ei saa ja pean alati üle küsima. Ja siis tuleb alati keegi targutama, kuidas tema peidab sibula toidu sisse ära ja keegi ei saa arugi. Juba see lõhn reedab ja otse loomulikult on sibula olemasolu toidus kohe tuntv ja vastik.

Probleem on ju sinus. Mõni ei söö isegi kala ja oma lastele ka ei paku. Tulevad samasugused pirtspersed. Normaalne inimene sööb kõike. Mitte sama meelsalt, aga sööb.

Aga miks siis seda sibulat peab kõikidesse toitudesse panema? Ma ju kalatoitu võin mitte tellida, aga kui ma ei saa ühtegi lihatoitu tellida, siis see on ju omaette teema? Et ma tahaksin liha süüa, aga kõikides lihatoitudes on sibul. Kas see on normaalne?