Pooltel meie kuulsustel on vaimsed probleemid

[Külaline]

Minu arust on Joel Ostratil ka mingid jooned. Aga igasugu jooni ongi paljudel, see ei tähenda, et diagnoosi välja veaks. Seda peab ikka spetsialist hindama ja tihti nemadki ei saa hakkama. Samas mis vahet seal ongi. Kui laps käitub nagu ATH-ga laps, siis teda tuleb niimoodi õpetada nagu ATH last, et temaga toime tulla.

[Teadja]

Mis uudis see on, et normaalseid inimesi polegi olemas. Rääkige parem, kes ometi Tellerit niimoodi 10 aastat àra kasutas, ma ei saanud ise kuulata, kes see alatu oli ega ometi Tannu jälle?

[Külaline]

Teemaalgatajale vastates:
Üks seletes on selline, et tegemist on ülediagnoosimisega. Väga väheseid vaimseid häireid saab faktipõhiselt diagnoosida. Vaid diagnoosimine on kirjeldav - inimesele antakse täita mingi ankeet, kuhu tõmbab siis linnukesi lahtritesse, nii nagu tema subjektiivselt tunneb ja arvab. Vastupidiselt levinud müüdile (et kõik hirmsasti varjavat oma haigusi) paljud kuulsused jt tähelepanunäljas isikud nimelt tahavad tunduda huvitavad ja loodavad vaimse tervise probleemi selleks ära kasutada.

Meie vaimse tervise meditsiin - mis, nagu juba ütlesin, on kirjeldav, mitte faktipõhine - üritab diagnoosida võimalikult paljusid inimesi. Tendents sinnapoole igatahes on. Näiteks oli veel mõni aeg tagasi käibel juhend, mis soovitas inimesel pöörduda psühhiaatri poole, kui kurvameelsus oli kestnud pool aastat. Nüüd aga soovitatakse minna psühhiaatri juurde juba kahenädalase tusatuju tõttu. Ja siis saad enamasti ka kohe antidepressandid peale.

Minu arvates on selline ülevõlli terve elanikkonna äradiagnoosimine pigem kahjulik nähtus. Tuleb ikka ära tunda need probleemid, millega sa ise toime tuled, ja need lahendada. Inimesel on olemas isetervenemisvõime, mis on aidanud ellu jääda ja hakkama saada aastatuhandeid vägagi keerulistes oludes. Tänapäeval aga - kui laps on püsimatu, siis diagnoositakse tal kohe ATH ja kirjutatakse välja tabletid. Vahel need aitavad, vahel ka mitte.

[Külaline]

Mis uudis see on, et normaalseid inimesi polegi olemas. Rääkige parem, kes ometi Tellerit niimoodi 10 aastat àra kasutas, ma ei saanud ise kuulata, kes see alatu oli ega ometi Tannu jälle?

Kuulasin ka selle Blondcasti osa täna ära ja ausalt öelda jäid sellest ainult küsimärgid. Kogu see jutt oli nii ümmargune ja mittemidagiütlev, see 10 aastat teda kasutanud inimese lugu oli täiesti pointless ja sisutu. Teller keeldus kategooriliselt mingitki selget sõna selle kohta ütlemast, et siin üldse mingit lugu oleks ja mingit "moraalinupukest", et mis me siit siis õppida saaksime, ka ei olnud. Mul tekkis kahtlus, et kas see inimene on ikka tegelikult olemas olnud või on see lihtsalt mingi filler, kuna noh, 4 kuud polnud ta ju mingit sisu podcasti jaoks leidnud? Igatahes, kui see ei ole väljamõeldis, siis sellist juttu pole ka mõtet rääkida, kus sa tegelikult midagi rääkida ei saa või ei taha. Ja siis hunnikus otsa muid trendikaid probleeme- ATH, depressioon, toksilised inimesed... kõlab nagu meeleheitel tähelepanusõltlane, tegelt ka.

[Külaline]

Minu arvates on selline ülevõlli terve elanikkonna äradiagnoosimine pigem kahjulik nähtus. Tuleb ikka ära tunda need probleemid, millega sa ise toime tuled, ja need lahendada. Inimesel on olemas isetervenemisvõime, mis on aidanud ellu jääda ja hakkama saada aastatuhandeid vägagi keerulistes oludes. Tänapäeval aga - kui laps on püsimatu, siis diagnoositakse tal kohe ATH ja kirjutatakse välja tabletid. Vahel need aitavad, vahel ka mitte.

Olen sama meelt, et väga palju on ülediagnoosimist, eriti, mis puudutab neuropsühiaatrilisi diagnoose (ATH, asperger, autism). Näen seda oma töös pidevalt, kuidas segaduses noor inimene saab diagnoosi, mis on tegelikult algusest peale kaheldavatel alustel pandud. Seda enam, et mujal maailmas on juba pikka aega trend, kus täiskasvanu soovib oma diagnoosist vabaneda, sest ta leiab, et see ei pea paika. Paljud muidugi ise soovivad ka diagnoosi ja siis on veel kamp lapsevanemaid, kes veavad oma rahutut, aga igati normaalset võsukest mööda psühhiaatreid ja kes on ise juba lapsele aspergeri või ATH diagnoosi ära pannud. Ei tulda toime aktiivse ja energilise lapsega ja soovitakse ta siis ravimite abil kontrolli all hoida. Selliseid vanemaid kahjuks leidub.

Üldse on ühiskond üha enam liikumas sinna poole, et KÕIK vähegi vaevused tuleb medikamentidega kontrolli alla saada. Muud variandid nagu loodusravi, teraapiad ja füüsiline aktiivsus kaotavad kahjuks üha enam aktuaalsust.

[Külaline]

Alati on olnud selliseid püsimatuid lapsi, aga nüüd diagnoositakse neil ATH. Mu tuttaval, kes oma lapsega üldse hakkama ei saanud, sõnakuulmatu ja püsimatu, ilma isata, selle lapsele pandi ka diagnoos ATH. Ema ise ei tule eluga toime ja on närviline, pole siis ime, et laps ka. Kõik käitumishäired ei ole veel kaasasündinud, aga nüüd laiutab ema käsi, lapsel on diagnoos, tema ei saa midagi parata, et selline.

[Külaline]

Eks ta ole, Raha Jaak on ka nüüd vaimse tervise keskuses. Tea, kas vaimne tervis sai põntsu või on varjul vihaste kaasmaalaste eest....

[Külaline]

Kas pole eestlaslik, et ei osata käed rüpes istuda? Kõik teavad neid vanainimesi, kes muudkui toimetavad ja enda kohta nii ütlevad. Pidades teisi laiskadeks, kes puhkavad. Tänapäeval siis molutavad. Nüüd aga räägitakse ka molutamise olulisusest. Ma olen mõelnud mõiste- töökas eestlane üle. Millel see põhineb? Kas sellel et meeldib tööd teha või sellel et ilma tööta ei saa raha, et oma elujärge parandada.

Eestlased on lihtsalt nii vaesed kogu aeg olnud, et on vaja pidevalt töötada. Ja kõik tahavad olla naabrist paremad, siis peab ka muudkui rabama. Kinnisvara on sellise halva kliimaga vaese riigi kohta ulmehinnaga, kõik on kallis, riik on pees, sest eestlane on ahne. Kui saab, siis endale kõik kokku rabab, raha on maailma tähtsaim asi. Rabavad nii vaesed kui rikkad. Isegi kui on raha, kunagi pole küllalt.

[Ihh]

Hädasid võib olla ja neist rääkimine on ok. Minu jaoks on häiriv, et kui kuskil ajalehes-ajakirjas-saates mõni muusik, näitleja või kes iganes räägib oma raskest elust, koolikiusamisest, depressioonist jne ning siis võib kindel olla, et valminud on mingi plaat, etendus vm, mida siis selle jutuga promotakse. See on nii paljukorduv muster, et ma ei mõista, kes küll sellist turundust õigeks peab. Minul tekib tõrge.

[Egalitaar]

KÕIGIL inimestel on vaimsed probleemid.

[Külaline]

Eks ta ole, Raha Jaak on ka nüüd vaimse tervise keskuses. Tea, kas vaimne tervis sai põntsu või on varjul vihaste kaasmaalaste eest....

Kes on Raha Jaak? Mõni poliitik või muu avaliku elu tegelane?

[Simon says:]

Eks ta ole, Raha Jaak on ka nüüd vaimse tervise keskuses. Tea, kas vaimne tervis sai põntsu või on varjul vihaste kaasmaalaste eest....

Kes on Raha Jaak? Mõni poliitik või muu avaliku elu tegelane?

Jaak Roosaar

[Külaline]

Minu arvates on selline ülevõlli terve elanikkonna äradiagnoosimine pigem kahjulik nähtus. Tuleb ikka ära tunda need probleemid, millega sa ise toime tuled, ja need lahendada. Inimesel on olemas isetervenemisvõime, mis on aidanud ellu jääda ja hakkama saada aastatuhandeid vägagi keerulistes oludes. Tänapäeval aga - kui laps on püsimatu, siis diagnoositakse tal kohe ATH ja kirjutatakse välja tabletid. Vahel need aitavad, vahel ka mitte.

Olen sama meelt, et väga palju on ülediagnoosimist, eriti, mis puudutab neuropsühiaatrilisi diagnoose (ATH, asperger, autism). Näen seda oma töös pidevalt, kuidas segaduses noor inimene saab diagnoosi, mis on tegelikult algusest peale kaheldavatel alustel pandud. Seda enam, et mujal maailmas on juba pikka aega trend, kus täiskasvanu soovib oma diagnoosist vabaneda, sest ta leiab, et see ei pea paika. Paljud muidugi ise soovivad ka diagnoosi ja siis on veel kamp lapsevanemaid, kes veavad oma rahutut, aga igati normaalset võsukest mööda psühhiaatreid ja kes on ise juba lapsele aspergeri või ATH diagnoosi ära pannud. Ei tulda toime aktiivse ja energilise lapsega ja soovitakse ta siis ravimite abil kontrolli all hoida. Selliseid vanemaid kahjuks leidub.

Üldse on ühiskond üha enam liikumas sinna poole, et KÕIK vähegi vaevused tuleb medikamentidega kontrolli alla saada. Muud variandid nagu loodusravi, teraapiad ja füüsiline aktiivsus kaotavad kahjuks üha enam aktuaalsust.

Olen väga nõus sellega. Vanemate poolt on motivatsioon lapsi ülediagnoosida, kuna siis nad loodavad, et keegi spetsialist tuleb ja annab nende lapsele mingi võlutableti, mis püsimatu põnni hoobilt rahumeelseks ringi muudab.
Ka spetsialistide poolt on samuti olemas motivatsioon lapsi ülediagnoosida, kuna see on ju nende leib ja siis nad saavad näidata üha suuremat statistikat vaimse tervise muredega kimpus olevatest lastest ja noortest, tänu millele annab riik neile üha rohkem raha, loob üha rohkem vaimse tervise spetsialistide töökohti, toetab nende võimalikult suuremassilist koolitamist. Kvaliteedist aga eriti ei räägita, üksnes kvantiteedist.

Sellegipoolest kehutatakse lapsevanemaid laskma oma lapsi ära diagnoosida, kuna neile lubatakse vaimse tervise reklaamides suure suuga, et on olemas mingisugune müstiline imeabi. Samas aga puudub statistika, kui palju lapsi/noori/täiskasvanuid on paranenud tänu abile pöördumisele.

[Külaline]

Minu arvates on selline ülevõlli terve elanikkonna äradiagnoosimine pigem kahjulik nähtus. Tuleb ikka ära tunda need probleemid, millega sa ise toime tuled, ja need lahendada. Inimesel on olemas isetervenemisvõime, mis on aidanud ellu jääda ja hakkama saada aastatuhandeid vägagi keerulistes oludes. Tänapäeval aga - kui laps on püsimatu, siis diagnoositakse tal kohe ATH ja kirjutatakse välja tabletid. Vahel need aitavad, vahel ka mitte.

Olen sama meelt, et väga palju on ülediagnoosimist, eriti, mis puudutab neuropsühiaatrilisi diagnoose (ATH, asperger, autism). Näen seda oma töös pidevalt, kuidas segaduses noor inimene saab diagnoosi, mis on tegelikult algusest peale kaheldavatel alustel pandud. Seda enam, et mujal maailmas on juba pikka aega trend, kus täiskasvanu soovib oma diagnoosist vabaneda, sest ta leiab, et see ei pea paika. Paljud muidugi ise soovivad ka diagnoosi ja siis on veel kamp lapsevanemaid, kes veavad oma rahutut, aga igati normaalset võsukest mööda psühhiaatreid ja kes on ise juba lapsele aspergeri või ATH diagnoosi ära pannud. Ei tulda toime aktiivse ja energilise lapsega ja soovitakse ta siis ravimite abil kontrolli all hoida. Selliseid vanemaid kahjuks leidub.

Üldse on ühiskond üha enam liikumas sinna poole, et KÕIK vähegi vaevused tuleb medikamentidega kontrolli alla saada. Muud variandid nagu loodusravi, teraapiad ja füüsiline aktiivsus kaotavad kahjuks üha enam aktuaalsust.

Olen väga nõus sellega. Vanemate poolt on motivatsioon lapsi ülediagnoosida, kuna siis nad loodavad, et keegi spetsialist tuleb ja annab nende lapsele mingi võlutableti, mis püsimatu põnni hoobilt rahumeelseks ringi muudab.
Ka spetsialistide poolt on samuti olemas motivatsioon lapsi ülediagnoosida, kuna see on ju nende leib ja siis nad saavad näidata üha suuremat statistikat vaimse tervise muredega kimpus olevatest lastest ja noortest, tänu millele annab riik neile üha rohkem raha, loob üha rohkem vaimse tervise spetsialistide töökohti, toetab nende võimalikult suuremassilist koolitamist. Kvaliteedist aga eriti ei räägita, üksnes kvantiteedist.

Sellegipoolest kehutatakse lapsevanemaid laskma oma lapsi ära diagnoosida, kuna neile lubatakse vaimse tervise reklaamides suure suuga, et on olemas mingisugune müstiline imeabi. Samas aga puudub statistika, kui palju lapsi/noori/täiskasvanuid on paranenud tänu abile pöördumisele.

Ka täitsa nõus!

[Külaline]

Sõltumata ülediagnoosimisest on siiski palju teadmatust. ATH EI OLE ravitav, medikamendid aitavad noorel vastata ühiskonna normidele. See pole kasvatamatus, vaid ATH aju töötab teistmoodi.
Miks neid nii palju on? Eks vanemad peavad peeglisse vaatama, mida nad söövad, joovad ja hingavad. Teatud ainetel on kalduvus organismis akumuleeruda. Teine põhjus on muidugi teadlikkuse tõus.
Kui enam ühtki ATH-d ei diagnoosita, ei kao see eripära kuhugi, lihtsalt normaalse ajuga inimestel on üha keerulisem eripäradega inimestega hakkama saada, sest neid tuleb aina juurde.

[Külaline]

hiljuti oli moehaigseks laktoosi- ja gluteenitalumatus, nüüd tundub ATH selleks olevat...

[Külaline]

Sõltumata ülediagnoosimisest on siiski palju teadmatust. ATH EI OLE ravitav, medikamendid aitavad noorel vastata ühiskonna normidele. See pole kasvatamatus, vaid ATH aju töötab teistmoodi.
Miks neid nii palju on? Eks vanemad peavad peeglisse vaatama, mida nad söövad, joovad ja hingavad. Teatud ainetel on kalduvus organismis akumuleeruda. Teine põhjus on muidugi teadlikkuse tõus.
Kui enam ühtki ATH-d ei diagnoosita, ei kao see eripära kuhugi, lihtsalt normaalse ajuga inimestel on üha keerulisem eripäradega inimestega hakkama saada, sest neid tuleb aina juurde.

Jah, see pole ravitav, aga sellega on võimalik õppida elama ilma medikamente tarvitamata. Lisaks kasutavad psühholoogid/psühhiaatrid väljendit "välja kasvama". Selle all on just mõeldud lapsi, kes õrnas eas ja vbla eluliste probleemide kaasabil on välja näidanud mõningaid sümptomeid ja seetõttu diagnoosi saanud. Tegelikult lapsel seda sündroomi pole ja vanuse kasvades taanduvad või kaovad üldse ka sümptomid. Diagnoos on aga olemas ja kajastub ka statistikas. Lisaks on see justkui tempel lapsele, et tema on eriline, teistmoodi ning mõjutab ühtlasi lapse suhtumist iseendasse. Mõttekoht ühesõnaga.

[taivopalm]

Mis uudis see on, et normaalseid inimesi polegi olemas. Rääkige parem, kes ometi Tellerit niimoodi 10 aastat àra kasutas, ma ei saanud ise kuulata, kes see alatu oli ega ometi Tannu jälle?

Kuulasin ka selle Blondcasti osa täna ära ja ausalt öelda jäid sellest ainult küsimärgid. Kogu see jutt oli nii ümmargune ja mittemidagiütlev, see 10 aastat teda kasutanud inimese lugu oli täiesti pointless ja sisutu. Teller keeldus kategooriliselt mingitki selget sõna selle kohta ütlemast, et siin üldse mingit lugu oleks ja mingit "moraalinupukest", et mis me siit siis õppida saaksime, ka ei olnud. Mul tekkis kahtlus, et kas see inimene on ikka tegelikult olemas olnud või on see lihtsalt mingi filler, kuna noh, 4 kuud polnud ta ju mingit sisu podcasti jaoks leidnud? Igatahes, kui see ei ole väljamõeldis, siis sellist juttu pole ka mõtet rääkida, kus sa tegelikult midagi rääkida ei saa või ei taha. Ja siis hunnikus otsa muid trendikaid probleeme- ATH, depressioon, toksilised inimesed... kõlab nagu meeleheitel tähelepanusõltlane, tegelt ka.

Ehk siis ikkagi tähelepanuvajadus või siis PR trikk et oma podcasti reklaamida, mida keegi kuulata ei viitsi

[taivopalm]

Teemaalgatajale vastates:
Üks seletes on selline, et tegemist on ülediagnoosimisega. Väga väheseid vaimseid häireid saab faktipõhiselt diagnoosida. Vaid diagnoosimine on kirjeldav - inimesele antakse täita mingi ankeet, kuhu tõmbab siis linnukesi lahtritesse, nii nagu tema subjektiivselt tunneb ja arvab. Vastupidiselt levinud müüdile (et kõik hirmsasti varjavat oma haigusi) paljud kuulsused jt tähelepanunäljas isikud nimelt tahavad tunduda huvitavad ja loodavad vaimse tervise probleemi selleks ära kasutada.

Meie vaimse tervise meditsiin - mis, nagu juba ütlesin, on kirjeldav, mitte faktipõhine - üritab diagnoosida võimalikult paljusid inimesi. Tendents sinnapoole igatahes on. Näiteks oli veel mõni aeg tagasi käibel juhend, mis soovitas inimesel pöörduda psühhiaatri poole, kui kurvameelsus oli kestnud pool aastat. Nüüd aga soovitatakse minna psühhiaatri juurde juba kahenädalase tusatuju tõttu. Ja siis saad enamasti ka kohe antidepressandid peale.

Minu arvates on selline ülevõlli terve elanikkonna äradiagnoosimine pigem kahjulik nähtus. Tuleb ikka ära tunda need probleemid, millega sa ise toime tuled, ja need lahendada. Inimesel on olemas isetervenemisvõime, mis on aidanud ellu jääda ja hakkama saada aastatuhandeid vägagi keerulistes oludes. Tänapäeval aga - kui laps on püsimatu, siis diagnoositakse tal kohe ATH ja kirjutatakse välja tabletid. Vahel need aitavad, vahel ka mitte.

Asjalik kommentaar. Mullegi tundub, et see ongi nii nagu kirjutad

[Külaline]

ATHd diagnoositakse testi abil, mille maksumus on 150.- ja vähemalt mina pidin oma lapse testi ise kinni maksma. Seega ei näe võimalust, et seda diagnoosi nö õunte pealt pandaks.