Õhuhäired 80ndatel

[Simon says:]

Samas, mida see varjend ja marlimask aitab, kui tuleb tuumasõda? Siis oled ju igal juhul kutu.

Loomulikult ei aita. See oli/on puhas illusioon ja rahva rahustamine, et varjendis jooditablette mugides on ellu jäämise šansid olemas. Ei ole. Seal varjendis sa pead ehk päevake-paar kauem vastu, aga lõpp on ju kõigil sama.

Päris niiviisi asjad siiski pole. Hiroshima ja Nagasaki on tänapäeval õitsvad linnad. Hukka sai palju inimesi, aga paljudega ei juhtunud mitte muhvigi, õnne asi.
Ma olen lugenud kunagi Shigeki Tanaka nimelisest mehest. Ta oli pärit Hiroshimast ja nägi aatompommi plahvatust pealt. 1951 reisis ta ameerikasse ja võitis Bostoni maratoni, ajakirjanduses ta oli tuntud kui atomic boy. Kogu auhinna raha eest ostis ta muide suhkrut. Jaapan oli tollal vaene maa ja lapsed olid näljas.
See mees suri alles mõne aja eest 91 aasta vanuses.

[Külaline]

Sinu eakaaslastel meie Harjumaa koolis olid isegi sõjalise tunnid, kus lisaks punapropaganda pähe õppimisele pidi aja peale relva puhastama, kokku ja lahti võtma. Nemad tegid algklassilastele tsiviikaitse tundideks ka marlimaske, käisid tundides demonstreerimas ja muidu tittesid kantseldamas. Oma tundides ja käisid vist päris relvadest laskmas ka. Mingeid kogunemisi korraldati neile veel sel teemal aga mis seal toimus minusugusele veel ei räägitud. Võibolla oli see lihtsalt meie kooli sõjalise õpetaja eriline entusiasm. Mul on 12 aastat vanem onupoeg

Mina käisin üldhariduskoolis Tallinnas aastatel 1980-1991 ja meil ei olnud sõjalise tunde koolis ega mingeid õhuhäireid ega pimendamisi linna peal.

Osades koolides Tallinnas oli sõjaline kohe päris kindlasti olemas neil aastail, ju sul lihtsalt vedas siis.

Päriselt? St sõjaline oli olemas minu teda umbes kaheksakümnendate lõpuni. Ja kuna seda õpetati ainult keskkooli kahel viimasle aastal, siis 91 kooli lõpetanu ei pruukinud seda ju enam saada.

Ma ise olen väikelinnast Tapalt, koolis käisin seitsmekümendate lõpus ja kaheksakümnendatel. Meil oli sõjalise õppe viimane õppeaasta 87/88 tüdrukutel, poisid vist õppisid veel järgmisel aastal ka. Tüdrukud said siis juba sõjalise asemel kodunduse. Seega 91 eskkooli lõpetanud tüdruk tõesti enam sõjalist ei saanud Võibolla poisid veel said, ei mäleta.

Mingid tsiviilkaitse õppused meil vist mingil ajal koolis olid, aga mitte väga tihti. Selgeid mälestusi ei ole. Ja vaatamata sõjaväelinnas elamisele ei mäleta mina küll ühtegi üle linnalist tsiviilkaitse õppust. Ei ole ma kordagi kuskile keldrisse oma kodt ronima pidanud, ei mäleta midagi sellist.

[Külaline]

Mina käisin üldhariduskoolis Tallinnas aastatel 1980-1991 ja meil ei olnud sõjalise tunde koolis ega mingeid õhuhäireid ega pimendamisi linna peal.

Osades koolides Tallinnas oli sõjaline kohe päris kindlasti olemas neil aastail, ju sul lihtsalt vedas siis.

Päriselt? St sõjaline oli olemas minu teda umbes kaheksakümnendate lõpuni. Ja kuna seda õpetati ainult keskkooli kahel viimasle aastal, siis 91 kooli lõpetanu ei pruukinud seda ju enam saada.

Ma ise olen väikelinnast Tapalt, koolis käisin seitsmekümendate lõpus ja kaheksakümnendatel. Meil oli sõjalise õppe viimane õppeaasta 87/88 tüdrukutel, poisid vist õppisid veel järgmisel aastal ka. Tüdrukud said siis juba sõjalise asemel kodunduse. Seega 91 eskkooli lõpetanud tüdruk tõesti enam sõjalist ei saanud Võibolla poisid veel said, ei mäleta.

Mingid tsiviilkaitse õppused meil vist mingil ajal koolis olid, aga mitte väga tihti. Selgeid mälestusi ei ole. Ja vaatamata sõjaväelinnas elamisele ei mäleta mina küll ühtegi üle linnalist tsiviilkaitse õppust. Ei ole ma kordagi kuskile keldrisse oma kodt ronima pidanud, ei mäleta midagi sellist.

Minule õpetati sõjalist väikese küla põhikooli kahel viimasel aastal, mul oli isiklik gaasimask (algul pika voolikuga, siis see nö karbiga variant). Igasugu esmaabi õpetati ja kord poolaastas tormasime keldrisse varju.

[Külaline]

Minule õpetati sõjalist väikese küla põhikooli kahel viimasel aastal, mul oli isiklik gaasimask (algul pika voolikuga, siis see nö karbiga variant). Igasugu esmaabi õpetati ja kord poolaastas tormasime keldrisse varju.

Meil oli samuti pisut sõjalist õpetust põhikooli ajal. Mäletan, et õppisime gaasimaski tundma, selle erinevaid osasid ja seda, kuidas pähe panna ning eemaldada. Mõned klassikaaslased fännasid sellega mässamist, aga mulle see gaasimaski pähe panek üldse ei meeldinud, jube, klaustrofoobne tunne oli. Olid ikka ajad. Samas, ega need teadmised mööda külgi maha ei jookse.

[Külaline]

Minule õpetati sõjalist väikese küla põhikooli kahel viimasel aastal, mul oli isiklik gaasimask (algul pika voolikuga, siis see nö karbiga variant). Igasugu esmaabi õpetati ja kord poolaastas tormasime keldrisse varju.

Põhikooli lõpus meil küll tervet sõjalise õpet ei olnud. Olid vist tõesti mingid üksikud praktilised tunnid, kus gaasimaske pähe panime, ma ei tea mis tunni rames see oli.. Aga päris sõjalise õpe oli meil kahel viimasel keskkooli aastal. See oli venekeelne tund, õpik oli venekeelne ja õpetajaks mingi ainult vene keelt rääkiv ohvitser. Paks õpik oli teooriaga, millest ma mitte midagi aru ei saanud. Gaasimaseke panime ka pähe jua kummiülikonda selga, Aga suurem enamus ajast kulus ikka venekeelsele teooriale, millest mina küll mitte midagi aru ei saanud. kuidagi venitasin kolme välja.

[Külaline]

Kardan ka, et see, kes põhikoolis sõjalise tundidest räägib, eksib. Selliseid gaasimaski ja marlimaski pähepaneku õppuseid oli tõesti igas vanuses. Marlimaski pähe panemist õppisime me juba lasteaias. Aga kindlasti ei olnud see sõjalise tund.

Meie koolis toimus sõjalise tund eraldi spetsiaalses klassis, mis oli vastavalt sisustatud. Seal õpiti automaati lahti-kokku panema. Ja pigem olid tõesti mingid loengud sõjaväelaste poolt.

Ma ise üsna napilt pääsesin sellest. Lõpetasin keskkooli 91 ja minu mälu järgi olid sõjalise tunnid kaks viimast keskkooli aastat. Aga, kuna meie jäime juba iseseisvuse tärkamise aega, siis meil enam selliseid tunde ei olnud.

Samamoodi kadus mingil momendil ära selline õppeaine nagu Nõukogude riigi õigused ja alused. Loodan, et ei eksi aine pealikrjaga