Varsti ei saa enam üldse muusikat kuulata ...

[Külaline]

Mul on tekkinud probleem, et ma ei saa enam kuulata muusikat, mille esitaja on surnud. Meel läheb kohutavalt kurvaks. Täna tahtsin Procol Harumit kuulata, aga nutt tuli peale, kui mõtlesin, et Gary Brooker on surnud. Sama on mu absoluutse lemmikbändiga Eestis, Ultima Thulega - ma ei saagi üel sellest, et Riho Sibulat ei ole enam. Üldsegi tunnen, et vanema muusika kuulamine ei tekita minus mitte mõnusat nostalgiat, vaid hoopis kurbust selle üle, et kõik see on möödas. Nii paljud ägedad muusikud on läinud.

[Külaline]

Peaksid ju rõõmustama, et see inimene oli ja et ta jättis siia palju väärtuslikku, mida nautida. Hull lugu on siis, kui kõik inimesed, keda sa tundsid, kellega koolis käisid, kõik sõbrad ja sugulased on juba surnud. Paljudel vanainimestel on nii. Ei tunne enam kedagi, kõik kaasaegsed on surnud.

[Külaline]

Ma nimetaksin seda meeleolulanguseks ja depressiivsuse tunnuseks, kui kõigist nähtustest see halb pool üles leitakse. Mina enda osas olen näiteks märganud, et aeg-ajalt hakkavad närvidele käima kõik laulud, kus lauldakse suurest armastusest ja foreeverlavjuuu. Armastuses pettumise tunnus on see minu puhul. Sinu puhul on arvatavasti see tegelik iva kuskil mujal, miski teeb sulle muret.

[taivopalm]

Mul seda probleemi õnneks ei ole. Ma kuulan muusikat ja ei mõtle selle peale, kas selle esitaja elab või mitte.

[Kõuts]

Mul seda probleemi õnneks ei ole. Ma kuulan muusikat ja ei mõtle selle peale, kas selle esitaja elab või mitte.

No just. Nii ei saaks ju vanu klassikuid üldse kuulata, kes imeilusaid teoseid on loonud.
Mõnede autoritega on küll veidi erilisem seos - nendega, kes minu teadliku elu ajal on ootamatult surnud ja nende looming on väga meeldinud. Aga kuulamast see ei takista.
Samuti ka pole probleem surnud näitlejatega filme vaadata.

[Külaline]

Minul on Joala lauludega nii, et ainult väga tugevas vaimses olekus suudan kuulata.
Mul ei ole kahju mitte Joala kadumisest, ta ju kaua enam ei laulnudki ja tema Radari aegsed laulud minu lemmikud ei olnudki.
Mul on kahju enda nooruse kadumisest. Kuulates iga lauluga meenub millal ja kus seda kuulasin, kui noor siis olin ja kui tore noor oli olla.
Oli sügis, tegime veel hämaraga midagi väljas. Mina läksin tuppa, et väiksest must-valgest telerist Horoskoopi vaadata. Seal laulis esimest korda noor Joala.
Tulin koolist, tegin raadio lahti ja sealt tuli Öö Chicagos, see oli väga teistmoodi kui selle aja muud laulud.
Jne.

[Külaline]

Minul on Joala lauludega nii, et ainult väga tugevas vaimses olekus suudan kuulata.
Mul ei ole kahju mitte Joala kadumisest, ta ju kaua enam ei laulnudki ja tema Radari aegsed laulud minu lemmikud ei olnudki.
Mul on kahju enda nooruse kadumisest. Kuulates iga lauluga meenub millal ja kus seda kuulasin, kui noor siis olin ja kui tore noor oli olla.
Oli sügis, tegime veel hämaraga midagi väljas. Mina läksin tuppa, et väiksest must-valgest telerist Horoskoopi vaadata. Seal laulis esimest korda noor Joala.
Tulin koolist, tegin raadio lahti ja sealt tuli Öö Chicagos, see oli väga teistmoodi kui selle aja muud laulud.
Jne.

Noh, mul sama kurbus seoses sõbrannade vanemate ja õpetajate surmadega. Et ei olnud ju tegelikult lähedased inimesed, aga nii kurvaks teeb meele, et kõik, kellega sa lapsepõlves ja nooruses olid ümbritsetud, muudkui surevad. Et nuta või naera, aga järgmine ongi enda põlvkond, kes järjest minema hakkab.

[Külaline]

Mul on tekkinud probleem, et ma ei saa enam kuulata muusikat, mille esitaja on surnud. Meel läheb kohutavalt kurvaks. Täna tahtsin Procol Harumit kuulata, aga nutt tuli peale, kui mõtlesin, et Gary Brooker on surnud. Sama on mu absoluutse lemmikbändiga Eestis, Ultima Thulega - ma ei saagi üel sellest, et Riho Sibulat ei ole enam. Üldsegi tunnen, et vanema muusika kuulamine ei tekita minus mitte mõnusat nostalgiat, vaid hoopis kurbust selle üle, et kõik see on möödas. Nii paljud ägedad muusikud on läinud.

Sibula surm oligi väga kurb oma ootamatuses. Oli ju veel täitsa noor mees ja aktiivselt tegutsev muusik, kes oleks võinud veel aastaid head mussi teha. Mul on nii kahju, et ta lahkus.

[Egalitaar]

Mul on tekkinud probleem, et ma ei saa enam kuulata muusikat, mille esitaja on surnud. Meel läheb kohutavalt kurvaks. Täna tahtsin Procol Harumit kuulata, aga nutt tuli peale, kui mõtlesin, et Gary Brooker on surnud. Sama on mu absoluutse lemmikbändiga Eestis, Ultima Thulega - ma ei saagi üel sellest, et Riho Sibulat ei ole enam. Üldsegi tunnen, et vanema muusika kuulamine ei tekita minus mitte mõnusat nostalgiat, vaid hoopis kurbust selle üle, et kõik see on möödas. Nii paljud ägedad muusikud on läinud.

Ja vanad head klassikud nagu Bach, Mozart, Händel jne. neid ka ei saa. Kahju, muidugi.

Tegelikult on ühel eelkirjutajal õigus: Ole rõõmus, et inimene jättis endast positiivse jälje. See ongi tegelikult surematus. Ja mõtle sellele, et nüüd surnud inimese suurimaks sooviks oleks just see: et tema muusikat kuulataks.

[Külaline]

Päris jube, kui helilooja Hildegard von Bingen (sündis 1098) oleks elus

[Külaline]

Mind on viimasel paaril aastal tabanud nostalgiabuum, nagu ma seda ise nimetan. Võimalik, et see on eaga seostatav, sest algas see siis, kui sain 40. Nüüd kuulan muusikat, mida noorena isegi ei märganud. Eile tuhlasin youtube'is ja kuulasin Heidi Tammet, siis leidsin ühe vana Jaak Joala loo, mida ma varem polnud kuulnudki, aga nüüd järsku äratas see minus mingid vanad ilusad mälestused.
Joalaga ongi nii, et tema stiil, see tundega laulmine on midagi, mida sa lihtsalt jääd kuulama.

See eilne leid on siin
https://m.youtube.com/watch?v=e-2JuuCGP ... phcw%3D%3D

[Külaline]

Mul on tekkinud probleem, et ma ei saa enam kuulata muusikat, mille esitaja on surnud. Meel läheb kohutavalt kurvaks. Täna tahtsin Procol Harumit kuulata, aga nutt tuli peale, kui mõtlesin, et Gary Brooker on surnud. Sama on mu absoluutse lemmikbändiga Eestis, Ultima Thulega - ma ei saagi üel sellest, et Riho Sibulat ei ole enam. Üldsegi tunnen, et vanema muusika kuulamine ei tekita minus mitte mõnusat nostalgiat, vaid hoopis kurbust selle üle, et kõik see on möödas. Nii paljud ägedad muusikud on läinud.

Ja vanad head klassikud nagu Bach, Mozart, Händel jne. neid ka ei saa. Kahju, muidugi.

Ebaloogiline võrdlus. Bach, Mozart jt ei ole minu eluajal elanud, nad ei ole osa minu minevikust.

[Külaline]

Aga filme, mille peategelasi mänginud näitlejad on surnud saad vaadata? Nagu näiteks Supilinna salaselts, kaks peategelaste hulgast enesetapu teinud, kusjuures tegu lastega.... mina ei suuda seda filmi enam vaadata. Muusika või teiste filmidega ei ole mul midagi sellist.

[Külaline]

Mina ei tahtnud enam Sopranosid vaadata, kui peaosaline
James Gandolfini ootamatult suri. Tohutult fännasin teda.

[Külaline]

Ja vanad head klassikud nagu Bach, Mozart, Händel jne. neid ka ei saa. Kahju, muidugi.

Oled nende kaasaegne või olid lausa isiklikult tuttav?

[Egalitaar]

Mul on tekkinud probleem, et ma ei saa enam kuulata muusikat, mille esitaja on surnud. Meel läheb kohutavalt kurvaks. Täna tahtsin Procol Harumit kuulata, aga nutt tuli peale, kui mõtlesin, et Gary Brooker on surnud. Sama on mu absoluutse lemmikbändiga Eestis, Ultima Thulega - ma ei saagi üel sellest, et Riho Sibulat ei ole enam. Üldsegi tunnen, et vanema muusika kuulamine ei tekita minus mitte mõnusat nostalgiat, vaid hoopis kurbust selle üle, et kõik see on möödas. Nii paljud ägedad muusikud on läinud.

Ja vanad head klassikud nagu Bach, Mozart, Händel jne. neid ka ei saa. Kahju, muidugi.

Ebaloogiline võrdlus. Bach, Mozart jt ei ole minu eluajal elanud, nad ei ole osa minu minevikust.

Ei olnud ebaloogiline vaid pinnapealne. Ma oleksin pidanud arvestama, et meie hulgas on ka palju kitsapiirilisi tegelasi

[Külaline]

Aga filme, mille peategelasi mänginud näitlejad on surnud saad vaadata? Nagu näiteks Supilinna salaselts, kaks peategelaste hulgast enesetapu teinud, kusjuures tegu lastega.... mina ei suuda seda filmi enam vaadata. Muusika või teiste filmidega ei ole mul midagi sellist.

See film oli vist ikka “Valge daami saladus”? Või tegid Supilinna salaseltsi näitlejad ka?

[Külaline]

Paha lugu siis, kui isegi Mozartit kuulates tema surmale mõeldakse.

[Külaline]

Mul on tekkinud probleem, et ma ei saa enam kuulata muusikat, mille esitaja on surnud. Meel läheb kohutavalt kurvaks. Täna tahtsin Procol Harumit kuulata, aga nutt tuli peale, kui mõtlesin, et Gary Brooker on surnud. Sama on mu absoluutse lemmikbändiga Eestis, Ultima Thulega - ma ei saagi üel sellest, et Riho Sibulat ei ole enam. Üldsegi tunnen, et vanema muusika kuulamine ei tekita minus mitte mõnusat nostalgiat, vaid hoopis kurbust selle üle, et kõik see on möödas. Nii paljud ägedad muusikud on läinud.

Ja vanad head klassikud nagu Bach, Mozart, Händel jne. neid ka ei saa. Kahju, muidugi.

Ebaloogiline võrdlus. Bach, Mozart jt ei ole minu eluajal elanud, nad ei ole osa minu minevikust.

Tänapäeval on tohutult palju kuulsaid inimesi ja ka nö.ühenduses ollakse kordades rohkemate inimestega kui varasematel aegade. See tekitabki tunde, et kõik ümber muudkui surevad. "Ollakese ühenduses" või jälgitakse meeletus hulkades suunamudijaid, kellega tegelikult mingit suhtlemist ei ole.

[Külaline]

[/quote]
Ebaloogiline võrdlus. Bach, Mozart jt ei ole minu eluajal elanud, nad ei ole osa minu minevikust.
[/quote]


Rumal oli see võrdus jah. Nii ammu elanud inimesed on sama ebareaalsed kui raamatute väljamõeldud tegelased.