Piñata on religioosse sümboolikaga ese, mis rändas Aasiast Euroopasse ja sealt edasi Ladina-Ameerikasse, kus see omandas tänapäevase kuju.
1) Kõige varasem kiht – Hiina
Allikad (nt Marco Polo reisikirjeldused 13. sajandist) kirjeldavad Hiinas uut aastat tähistavat savist või paberist looma, mille sisse pandi seemneid. Ese purustati pulkadega ning sisu pudenemine sümboliseeris uue aasta õnne ja viljakust.
Seega: purustatav õnnetoov ese → maagiline rituaal.
2) Euroopa – religioosne tõlgendus
See komme jõudis 14. sajandil Itaaliasse, kus nimetati seda pignatta („habras pott”). Sealt läks Hispaaniasse ja omandas kristliku allegooria:
- pott = patt või kiusatus
- kepiga löömine = usu jõud
- silmade kinni sidumine = pime usk ehk usk ilma nägemata
- maiustused = jumalik tasu
3) Mehhiko – evangeliseerimise tööriist
16. sajandil viisid Hispaania misjonärid piñata Asteekide aladele, kus oli juba olemas sarnane rituaal:asteegid purustasid jumal Huitzilopochtli auks savipoti, mis oli täidetud väärisesemetega. Misjonärid kasutasid piñatat katehheesina — õpetamiseks analoogiate kaudu. Just Mehhikos kujunes klassikaline kuju:
- seitsme tipuga täht = seitse surmapattu
- kepiga purustamine = patu hävitamine
- kommid ja puuviljad = tasu vooruse eest
19.–20. sajandil kaotas see sümboolika religioosse tähenduse ja muutus laste sünnipäevamänguks.
Säilis ainult tegevus: silmad kinni + kepiga löömine + maiustused.
Seepärast on tänapäeva piñata paradoksaalne ese:
väliselt laste peomäng, kuid ajalooliselt katehheetiline moraaliallegooria, mille juured on isegi enne kristlust ulatuvas viljakusrituaalis.
