Väga tore on see igatahes ja palju õnne!Siiski mu meelest ainus kokkusattumus su loos oli, et õppeperioodi algul olema pidanud reis edasi lükkus.
Mul enda elus on aga küll olnud üks kummaline juhuste jada, mida ma ei pea üleloomulikuks, kuid vahel mõtlen küll, kui napilt läks just nii, mitte teisiti:
Mu nüüdne meheõde tuli väikesest põhikoolist Tartusse õppima, märkis avalduses ja vestlusel, et soovib humanitaarklassi, kuid kogemata tehti koolis viga ja ta sattus hoopis reaalklassi nimekirja. Nimekirjad saadeti inimestele meilile ja riputati ka kooli uksele, kuid sellel ajal (90ndate teises pooles) polnud enamikul inimestel võimalust ega harjumust sageli meile vaadata ja tema sellest eksitusest igatahes teada ei saanud. Nimekirjad pandi ka koolimaja uksele, kust tema ema, kellel oli Tartusse asja, selle vea alles nädalake enne kooli algust avastas. Nad helistasid kooli ja üritasid meheõde ikkagi humanitaarklassi saada, kuna ta oli keeleliselt väga andekas ja reaalainetest mitte kuigivõrd huvitatud, kuid kuna klassid olid juba komplekteeritud ja pilgeni täis, siis öeldi, et ta saab käia seni reaalklassis, kuhu ta eksituse tõttu sattus, kuni selgub, kas humanitaarklassis on õppekohast loobujaid, öeldi, et tavaliselt esimese veerandi jooksul pidavat alati osa õpilasi lahkuma, kes gümnaasiumisse on tulnud, ja peale seda saaks ta humanitaarklassis jätkata. Selle korraldusega oldi nõus.
Samal aastal kui tema lõpetasin põhikooli ka mina. Tahtisn kindlalt humanitaarklassi, kuid vanemad survestasid väga tugevalt reaalainete õppimise kasuks, meil oli palju tülisid sellest, aga olin allaheitlik ja lõpuks paningi end reaalklassi kirja, ehkki üldse ei tahtnud. Olin tugev nii humanitaar- kui reaalainetes, aga keeled ja kirjandus huvitas mind palju rohkem. Igatahes sattusime praeguse meheõega seetõttu kogemata ühte klassi. Algul me üldse ei suhelnud, aga siis läks mu pinginaaber vahetusõpilaseks USA-sse. See oli siis veel üpris haruldane ja eriline asi. Ja mingis paaristöös pani eesti keele õpetaja meid praeguse meheõega kokku istuma. Avastasime, et olime mõlemad n-ö vales klassis, st humanitaarhuvidega reaalklassi õpilased, ja peale seda hakkasime üha tihedamalt suhtlema ja saime tasapisi väga headeks sõpradeks.
Kuna olime headeks sõpradeks saanud, siis sõbranna loobus humanitaarklassi üleviimisest. Mina elasin Tartus, seega veetsime palju aega minu pool, tema kodu oli pärapõrgus ja ta vanemaid olin ainut mõned korrad kooliüritustel vms näinud. Teadsin, et tal on ka vend, kuid too õppis Tallinnas ülikoolis ja seega me kunagi kokku ei puutunud, gümnaasiumi lõpuaktusel nägin küll nende tervet peret, aga pigem vilksamisi selles üldises virvarris. Pidin juulis minema suveks tööle, aga lõpetamise ja tööleasumise vahele jäi u kahenädalane auk. Sõbranna kutsus mind endaga nädalaks oma tädi juurde Soome, ma ei olnud siis veel kunagi Soomes käinudki, mu vanemad ei olnud üldse reisijat-tüüpi. Otsustasin minna. Ja sinna reisile tuli ka sõbranna vanem vend.
Nüüdseks oleme selle vennaga üle 20 aasta abielus olnud. Kui sõbranna poleks sattunud valesse klassinimekirja sattunud ja kui vanemad poleks mind veennud reaalklassi minema ja kui mu pinginaaber poleks vahetusõpilaseks läinud ja kui eesti keele õpetaja poleks meid paaristööd tegema pannud ja kui ma poleks otsustanud reisile kaasa minna - siis ilmelt oleks mu elu praegu hoopis teistsugune
