Koduhäbi

[Külaline]

Kas tunnete oma kodu pärast häbi? Et pole värskelt remonditud ja kaasaegne? Uhkes asukohas? On liiga väike, segamini jms?
https://annestiil.delfi.ee/artikkel/120 ... s-keelatud
Uuringute järgi on koduhäbiga inimesi väga palju. Olen isegi nende hulgas (liiga väike, vajab kaasajastamist, stilisti nõuandeid jne ehk siis raha, mida mul piisavalt pole).
Kuidas teistel foorumlastel? Kas presenteerite oma elamist uhkusega?

[Külaline]

Asukoha üle nuriseda ei saa, aga kuna palju renoveerimisprojekte on pooleli, siis otseselt uhkusega ka ei presenteeri hetkel. Stiilitunne on olemas, selle koha pealt ei muretse.

[Külaline]

Hetkel ei. Ruumipuudus küll veidi on aga sellepärast häbi küll ei tunne.
Väiksena(koolilapsena) küll tundsin. Nüüd tagantjärgi mõtlen, et polnud asi tegelt üldse hull. Elasime oma suures majas. Minu oma tuba oli sama suur, kui mul praeguse elukoha pool korterist Ainuke häbiasi ja takistav asjaolu oligi vist kuivkäimla majas sees ja korraliku vannitoa puudumine.

[Külaline]

Ei tunne, aga maja ei vasta meie vajadustele, kui ehitasime, ei osanud kõike ette näha. Nüüd siis müüme maha ja ehitame uue. Mitte suurema, aga teistsuguse.

[Külaline]

kõik mu kodud on hoole ja armastusega sisustatud ja remonditud ja ma tunnen nende üle uhkust. nikerdan pidevalt, et kuskilt midagi veel paremaks saada ja saan kah. küalisi ma väga ei armasta, aga kui mõne kutsun, siis enamsti ahhetab, et sul on siin nii soe ja hubane. üks poja sõber ütles, et teil on nagu ajakirjas

[Külaline]

Mina olen oma koduga rahul. Asukoht on hea, suurus ka. Mingit euroremonti pole tehtud ja pole plaanis ka.

[Külaline]

Kas tunnete oma kodu pärast häbi? Et pole värskelt remonditud ja kaasaegne? Uhkes asukohas? On liiga väike, segamini jms?
https://annestiil.delfi.ee/artikkel/120 ... s-keelatud
Uuringute järgi on koduhäbiga inimesi väga palju. Olen isegi nende hulgas (liiga väike, vajab kaasajastamist, stilisti nõuandeid jne ehk siis raha, mida mul piisavalt pole).
Kuidas teistel foorumlastel? Kas presenteerite oma elamist uhkusega?

Aed ja maja planeering meeldib, täpselt paraja suurusega, et ruumid oleksid kõik soojad ja ei pea kütma tühje tubasid, aga asukoht ei sümpatiseeri. Samuti ei meeldi ootamatult saabuvad külalised, sest kuigi enda jaoks on elamine enam-vähem korras, siis erinevates kohtades rippuvad riided ja riiulitel olevad isiklikud asjad on liiga nähtaval ja pole mõeldud teistele näitamiseks.

[Külaline]

Minul on häbiväärne kodu.
Vajab remonti, on kogu aeg segamini, lapsed on seintele sodinud, ühes toas laseb katus läbi, tolmused pikendusjuhtmed riivavad silma, kodus on koer, kes iga päev tohutult karva ajab jne jne jne jpm.

Remondiraha kogumisega alles alustasin, aga kõigepealt on vaja teha suurpuhastus, hulk üleliigseid asju ära visata, võib-olla nt tubade plaan ümber korraldada. Ja kes keelab seda suurpuhastust teha (kui välja arvata see, et suhe abikaasaga on nii halb, et pea kogu mu energia kulub suhteprobleemide lahkamisele, isegi tööl on üliraske keskenduda)?!

[Külaline]

Õnneks ei pea tundma häbi.

[Külaline]

Uuringute järgi on koduhäbiga inimesi väga palju.

Üks asi on piinlikustunne oma kodu pärast, kui ei taha kedagi külla, teine asi on ootamatult saabuvad külalised, mis tegelikult häirib paljusid inimesi. Nagu artiklis kirjas, telefon heliseb ja tuttav teatab, et on sinu kandis ja astub viivuks läbi. Kui kodus on koht, kus külalisi võõrustada, nt elutuba, siis korraks ju istuda võib, aga enamasti tulevad külalised kaasa kööki, käivad tualetis jne, mis eeldab, et ruumid võiksid olla korras. Suvalisel ajal külla tulles võib olla köögis mõni nõu pesemata, prügi välja viimata, wc-poti prill-laud üleval, kraanikausis hambapastajäljed jne. Külalisi võõrustaks kokkulepitud ajal, mitte, et järsku või 5-10 min pärast on ukse taga.

[Külaline]

Suvalisel ajal külla tulles võib olla köögis mõni nõu pesemata, prügi välja viimata, wc-poti prill-laud üleval, kraanikausis hambapastajäljed jne.

Aga suvalisel ajal külla tuöija saab ju ometi sellest ka aru, et nii elataksegi ja kõik ei ole puhas koguaeg.
Häbi tekib siis, kui see külaline silmi pööritama hakkab või ohkima, kui mõni asi vales kohas vedeleb.

[Külaline]

Nõukaajal, kui telefon oli vähestel, niimoodi külas käidigi, et tuldi lihtsalt ukse taha. Siis vist ei olnud levinud see mentaliteet, et mis teised minust arvavad ja eriti üle ei elatud, kui elamine sassis oli. Ja arvestades, kui palju inimesi kui väikeste pindade peal elas, sassis ta reeglina ikka oli. Aga kõigil oli. Nüüd on LIIGA palju muretsemist tühiste asjade pärast.

[Külaline]

Nõukaajal, kui telefon oli vähestel, niimoodi külas käidigi, et tuldi lihtsalt ukse taha. Siis vist ei olnud levinud see mentaliteet, et mis teised minust arvavad ja eriti üle ei elatud, kui elamine sassis oli. Ja arvestades, kui palju inimesi kui väikeste pindade peal elas, sassis ta reeglina ikka oli. Aga kõigil oli. Nüüd on LIIGA palju muretsemist tühiste asjade pärast.

Minu arust just siis selles hirmus kraamiti koguaeg põhjalikumalt. Minu teada emad(mitte küll kõik aga paljud) käisid koguaeg lapps käes ringi ja ka lapsi sunniti tihti koristama.

[Külaline]

Nõukaajal, kui telefon oli vähestel, niimoodi külas käidigi, et tuldi lihtsalt ukse taha. Siis vist ei olnud levinud see mentaliteet, et mis teised minust arvavad ja eriti üle ei elatud, kui elamine sassis oli. Ja arvestades, kui palju inimesi kui väikeste pindade peal elas, sassis ta reeglina ikka oli. Aga kõigil oli. Nüüd on LIIGA palju muretsemist tühiste asjade pärast.

Minu arust just siis selles hirmus kraamiti koguaeg põhjalikumalt. Minu teada emad(mitte küll kõik aga paljud) käisid koguaeg lapps käes ringi ja ka lapsi sunniti tihti koristama.

Mina mäletan ka, et ema kogu aeg muretses, et mis ikka keegi arvab vms, et segamini. Pidevalt kraamis ja koristas. Iga reede oli koristuspäev. Olid väsinud või ei olnud, hakkas ilge koristamine. Vaibad õue kloppida, tolm, kõik-kõik. Hommikuti pidi voodi ära tegema, katte panema jne. Mina vihkasin seda kõike. Enda kodus lasen vabamalt. Kui see päev ei viitsi koristada, siis ei viitsi.

[Külaline]

Kas tunnete oma kodu pärast häbi? Et pole värskelt remonditud ja kaasaegne? Uhkes asukohas? On liiga väike, segamini jms?
https://annestiil.delfi.ee/artikkel/120 ... s-keelatud
Uuringute järgi on koduhäbiga inimesi väga palju. Olen isegi nende hulgas (liiga väike, vajab kaasajastamist, stilisti nõuandeid jne ehk siis raha, mida mul piisavalt pole).
Kuidas teistel foorumlastel? Kas presenteerite oma elamist uhkusega?

Mul hakkas seda lugedes kurb. Kodu on ju inimese nägu, tema pelgupaik. Koduhäbi (imelik sõna) tuleneb ehk sellest, et inimesel pole endal oma kodus hea olla ja siis ta ei taha seda ka oma külalistele näidata. Kurb tegelikult, sest peapõhjus on ju finantside puudumine. Kodu aga peaks olema nii mugav ja mõnus kui võimalik ja selle mugav sisustamine peaks olema kõigile kättesaadav, sest see lihtsalt on elementaarne.

[Külaline]

Minu arust just siis selles hirmus kraamiti koguaeg põhjalikumalt. Minu teada emad(mitte küll kõik aga paljud) käisid koguaeg lapps käes ringi ja ka

Meil külaliste jaoks üritati ka kodu väga puhtaks saada. No ikka eriliselt nühiti.
Laupäeviti oli tavaline koristus, see rohkem ikka enda jaoks, et oleks mõnus olla.
Praegu olen ise samasugune - kus mustust näen, sealt ka selle ära koristan. Olgu see siis näpujälgi täis külmiku uks või plekiline vetsu prill-laud, kassidest porine aknalaud või puupuru täis ahjuesine.
Aga siiski enda heaks teen, mitte külaliste hirmus.
Ammu sain aru, et nt enne laste sünnipäevi koristamine on täiesti mõttetu. Järgmisel päeval teed topelt
Pole oma kodu kunagi häbenenud mitte kellegi ees. Külas käivad sõbrad ja nemad tunnevad meid kümneid aastaid täpselt nii nagu me oleme.
Mõnest hambapastast valamus või rasvaplekist pliidil on neil täiesti suva.

[Külaline]

Mina küll midagi kurba ei näinud, mina mõtlesin seda lugedes "taas üks heast-elust-lolliks läinud" stiilis probleem.

Selles mõttes, et artiklis polnud juttu probleemidest, umbes nagu kunagise Kodutunde klientidel (et kodu on halvas sanitaarses seisus, remont/ehitus on totaalselt pooleli jäänud, pole pesuruumigi vms. - aga raha pole), hea küll, sel juhul ma saan aru.

- vaid kogu hala käis selle ümber, et äkki kodusisustus pole piisavalt moodne "nagu Instagarami piltidel", mööbel pole värskelt trendikast sisustuspoest ostetud, "see laud on vanem kui püramiid", vaip on jupp aega kasutatud "vaiba nurgad hoiavad üles", on kombineeritud erinevatest eelnevast kodust pärist esemetega, "köögimasinad pole samast ansamblist, eelistatult Kitchen Aid" - oh õudust, nüüd ei julge sõbrannasid kokkama kutsuda, sest see tähendaks ju oma hüper-super-mega-giga maisteka/trendika koduga eputamist, aga näe, ma ei saa eputada! Ah jah, veel, kruus ei tohi olla Tallinki kruus (keegi sõbranna saavat päris shoki).

No teate, jällegi üks inimesi mõõdustundetult tarbima (viska välja kasutuskõlblik kodusisustus, sea kõik sotsmeedia järgi, jookse iga trendi järel) kihutav ellusuhtumine. Ja kui ei saa - siis jälle hea üks põhjus tunda, et elu on tänamatu ja ebaõiglane.

"See ei tähenda, et siin rahul olen. Ütlen ausalt, ma ei näe end kunagi ühtegi õhtusööki host’imas ja olen väsinud hädavalesid välja mõtlemast.“ -appi, mis virin! No tead - selle suhtumise kõrval olid tegelased teemat "Kartulisalat", kes, kui ikka pidu tahtisid pidada, katsid nõuka ajal tüüpkorteris (või üskõik kus) laua, lausa eluterve suhtumise kehastused!

Et artiklsi ühekülgne mulje ei jääks, mainin ära, et õnneks on küll artiklis keegi tegelane, kes oma sõnul "pole kodueesteet" ja ignoreerib sellist suhtumist - et tema ei viitsi küll oma erinast "tõust" röstrit ja veekeedukannu külaliste tulles kappi peitu panna, et neid sealt siis pärast jälle välja tirida. Õige ka. "Vanavanaema kummut. Ära visata ei raatsi, aga sulle tundub, et mõjub kogu ülejäänud stiilipeo keskel võõrkehana." - jõuan juba mõelda: kui jaburaks saab minna, aga siis ütleb sisearhitekst: "See on just isikupära, mis teeb kodust sinu kodu. Mina olen hästi seda meelt, et stiile peabki segama." Huh, mõnel on terve mõistus siiski säilinud veel.

Seega, ei minul ei ole kahju inimestest, kes endale sellsied pseudoprobleemid tekitavad. Tahad kodu nagu miljonäril - olgu, kui sinu jaoks kogu eelnev vaev (varanduse kokkuajamine) ära tasub, tee siis seda ja saa see kodu. Ei taha nii palju vaeva näha? Siis ei ole mõet ka latti nii kõrgele seada. Ka nö. madalama standardi kodus saab täita ilusti elada - ja kasvõi sõbrannadega kokata, kui see kokkamise ise huvitab - mitte pole mõeldud kogu üritus põhiliselt võistlemiseks ja eputamsieks.

[Külaline]

Meil on oma kätega keset metsa ehitatud palkmaja ja asjad seal sees on täpselt sellised, mis meile meeldivad. Ka mu vanemate kodust toodud kapid ja riiulid, mis on kasulikud. Ja tekitavad sooja tunde. Ka vanavanemate asju on, puht emotsiooni pärast.
Kama, mida keegi arvab, ükski sõber pole küll ära kadunud vaid seepärast, et me kodumasinad pole kõige uhkemate firmade omad.
Üldse ei häbene. Pigem häbeneksin selliseid tuttavaid, kes kellegi kodu halvustama kipuksid.

[Külaline]

Ma ei võõrusta eriti külalisi ega pea külalistega sünnipäevi. See on ära vajunud. Aga mitte koduhäbist, vaid põhjusel, et ma ei pea ennast heaks võõrustajaks. Tunnen, et ma ei suuda eriti vestlust hoida ja samal ajal laudkonnale toite pakkuda jms., mis on omane heale võõrustajale.

Kui artiklis oli juttu ka sellest, et mõni mäletab kooliajast,et ema ei lubanud sõprugi külla, kuna tundis häbi,et äkki on kodu natuke segamini - siis ei, selline ma pole.Laste sõpru ma luban ikka külla. Ma ei korista ega sahmi eriliselt enne laste sõprade tulekust. Lapsed on head külalised. Ja miks? Sest laps ei hooli kodu korrasolekust (või mis sa süüa annad) - lapse eesmärk on sõbraga koos olla, ta tuleb ja hakkab kohe sõbraga mängima ja omi asju tegema.

[Külaline]

Mul on enamus aega sassis.
Tegelen sellega mitmel moel. Koristades ja ka häbi alla surudes. Et ma ei peaks ju tundma häbi, et ma olen selline!
Meil läheb nii kiiresti kõik sassi.
Mulle pole küll segaduse kohta midagi öeldud. Ilmselt kõik tuttavad on harjunud. Aga need tuttavad on imestanud, et sul on täna kõik niii korras. Tegelt ongi see see ütlemine, mida nad muidu viisakalt välja ei ütle mu segaduse kohta.