Aasta parim, Aasta ema, Aasta isa

[Külaline]

Need pärijad võisid väga kaugelt sugulased olla. Teab kus välismaal elavad, et nende ilmumisega nii kaua aega läks.

Siis pole neil vaja ka midagi pärida, kui see kauge sugulane elu lõpus kordagi meelde ei tulnud. Kui pärandit loota, siis hakkasid kohe tegutsema. Selles mõttes see sotsiaaltöötaja vähemalt tegi midagi inimese heaks, need sugulased mitte midagi.

Sinu arust oleks pidanud ikka võltsija vara saama, aus värk, eks? Dadaaa, kui poleks olnud võltsing, polekski sugulased saanud.

[Külaline]

Siis pole neil vaja ka midagi pärida, kui see kauge sugulane elu lõpus kordagi meelde ei tulnud. Kui pärandit loota, siis hakkasid kohe tegutsema. Selles mõttes see sotsiaaltöötaja vähemalt tegi midagi inimese heaks, need sugulased mitte midagi.

Pärijad otsib välja notar, saadab teated ja siis inimesed ilmuvad lagedale, mõnikord endalegi üllatuseks.

Nii on küll loogiline. Kui mu isa oli surnud, sain ka mina sellise teate, kuidas vara jagada.
Aga. Mind isa ei kasvatanud. Ma poleks teda äragi tundnud tänaval vastu tulles. Ma teda ei põetanud tema elu lõpus. Sain hiljem teada ta haigusest. Aga pärandi jagamise nimekirjas olin ma ikka, sest olin ta tütar.

[Külaline]

Praeguse pärimisseaduse kohaselt läheb pärand harva kohalikule omavalitsusele (aga siiski umbes kord kuus meie omavalitsuses) Sageli on seal nt korter ja viie või kuuekohaline summa raha - inimene oleks võinud eluõhtul igati hästi elada, kuid lahkus üksinduses. Notar otsib siis maa pealt ja maa alt - esmaste sugulaste järel (vanemad, lapsed õed-vennad) liigub pärand ūha kaugema ringi suunas sh alaealised. Pärandi mitte vastu võtmisest (eeldatavad võlad vms) tuleb teavitada notariaalselt. Nt kui teavitasid, et ei soovi pärandit vastu võtta ja õed-vennad ka, siis liigub pärand su alaealiste laste juurde. Iga keeldumine on kulu.
Nii võivadki pärandi saada need, kes seda kuidagi oodata ei oska - õdede-vendade lapsed või lapselapsed nt. Suhted ammu ununenud ja ühel hetkel notarilt teavitus.

[Külaline]

Praeguse pärimisseaduse kohaselt läheb pärand harva kohalikule omavalitsusele (aga siiski umbes kord kuus meie omavalitsuses) Sageli on seal nt korter ja viie või kuuekohaline summa raha - inimene oleks võinud eluõhtul igati hästi elada, kuid lahkus üksinduses. Notar otsib siis maa pealt ja maa alt - esmaste sugulaste järel (vanemad, lapsed õed-vennad) liigub pärand ūha kaugema ringi suunas sh alaealised. Pärandi mitte vastu võtmisest (eeldatavad võlad vms) tuleb teavitada notariaalselt. Nt kui teavitasid, et ei soovi pärandit vastu võtta ja õed-vennad ka, siis liigub pärand su alaealiste laste juurde. Iga keeldumine on kulu.
Nii võivadki pärandi saada need, kes seda kuidagi oodata ei oska - õdede-vendade lapsed või lapselapsed nt. Suhted ammu ununenud ja ühel hetkel notarilt teavitus.

Nii on. Kui mu ema suri, siis seal notari juures oleval paberil oli pool pärimisringi minu jaoks täiesti võõras. Sest sinna läks mu ema bioloogilise isa suguvõsa. Ilmselt ka need inimesed ei pruugi mu ema olemasolust teadagi ja samamoodi tuleb selline pärimisteade neile üllatusena. Ema polnid oma pärisisa kunagi näinudki. Vaid nime teadis.

[Külaline]

Praeguse pärimisseaduse kohaselt läheb pärand harva kohalikule omavalitsusele (aga siiski umbes kord kuus meie omavalitsuses) Sageli on seal nt korter ja viie või kuuekohaline summa raha - inimene oleks võinud eluõhtul igati hästi elada, kuid lahkus üksinduses. Notar otsib siis maa pealt ja maa alt - esmaste sugulaste järel (vanemad, lapsed õed-vennad) liigub pärand ūha kaugema ringi suunas sh alaealised. Pärandi mitte vastu võtmisest (eeldatavad võlad vms) tuleb teavitada notariaalselt. Nt kui teavitasid, et ei soovi pärandit vastu võtta ja õed-vennad ka, siis liigub pärand su alaealiste laste juurde. Iga keeldumine on kulu.
Nii võivadki pärandi saada need, kes seda kuidagi oodata ei oska - õdede-vendade lapsed või lapselapsed nt. Suhted ammu ununenud ja ühel hetkel notarilt teavitus.

Nii on. Kui mu ema suri, siis seal notari juures oleval paberil oli pool pärimisringi minu jaoks täiesti võõras. Sest sinna läks mu ema bioloogilise isa suguvõsa. Ilmselt ka need inimesed ei pruugi mu ema olemasolust teadagi ja samamoodi tuleb selline pärimisteade neile üllatusena. Ema polnid oma pärisisa kunagi näinudki. Vaid nime teadis.

Siin on ikka veel mingi nüanss, seat kui pärandajal in kasvõi üks laps, siis vanemad ei päri, ammugi siis vanemate õed-vennad või nende järglased. Ma pole jurist, aga koikse tugevam on testament (ja sealt ei tohi alaealisi valja jatta, tekib sundoaa), seadusjargse pärimisega seadusjärgne abikaasa (kooselukaaslane) ja lapsed. Kui selles ringis kedagi pole, siis tulevad mängu alles vanemad ja nende puudumisel hakkab testament nagu kuum kartul mööda lehma lellepoegi käima ja kui tõesti mitte kedagi ei leita, maandub kohaliku omavalitsuse lauale.

[Külaline]

Praeguse pärimisseaduse kohaselt läheb pärand harva kohalikule omavalitsusele (aga siiski umbes kord kuus meie omavalitsuses) Sageli on seal nt korter ja viie või kuuekohaline summa raha - inimene oleks võinud eluõhtul igati hästi elada, kuid lahkus üksinduses. Notar otsib siis maa pealt ja maa alt - esmaste sugulaste järel (vanemad, lapsed õed-vennad) liigub pärand ūha kaugema ringi suunas sh alaealised. Pärandi mitte vastu võtmisest (eeldatavad võlad vms) tuleb teavitada notariaalselt. Nt kui teavitasid, et ei soovi pärandit vastu võtta ja õed-vennad ka, siis liigub pärand su alaealiste laste juurde. Iga keeldumine on kulu.
Nii võivadki pärandi saada need, kes seda kuidagi oodata ei oska - õdede-vendade lapsed või lapselapsed nt. Suhted ammu ununenud ja ühel hetkel notarilt teavitus.

Nii on. Kui mu ema suri, siis seal notari juures oleval paberil oli pool pärimisringi minu jaoks täiesti võõras. Sest sinna läks mu ema bioloogilise isa suguvõsa. Ilmselt ka need inimesed ei pruugi mu ema olemasolust teadagi ja samamoodi tuleb selline pärimisteade neile üllatusena. Ema polnid oma pärisisa kunagi näinudki. Vaid nime teadis.

Siin on ikka veel mingi nüanss, seat kui pärandajal in kasvõi üks laps, siis vanemad ei päri, ammugi siis vanemate õed-vennad või nende järglased. Ma pole jurist, aga koikse tugevam on testament (ja sealt ei tohi alaealisi valja jatta, tekib sundoaa), seadusjargse pärimisega seadusjärgne abikaasa (kooselukaaslane) ja lapsed. Kui selles ringis kedagi pole, siis tulevad mängu alles vanemad ja nende puudumisel hakkab testament nagu kuum kartul mööda lehma lellepoegi käima ja kui tõesti mitte kedagi ei leita, maandub kohaliku omavalitsuse lauale.

Vabandust, pärand, mitte testament hakkab ringi käima.

[Külaline]

Praeguse pärimisseaduse kohaselt läheb pärand harva kohalikule omavalitsusele (aga siiski umbes kord kuus meie omavalitsuses) Sageli on seal nt korter ja viie või kuuekohaline summa raha - inimene oleks võinud eluõhtul igati hästi elada, kuid lahkus üksinduses. Notar otsib siis maa pealt ja maa alt - esmaste sugulaste järel (vanemad, lapsed õed-vennad) liigub pärand ūha kaugema ringi suunas sh alaealised. Pärandi mitte vastu võtmisest (eeldatavad võlad vms) tuleb teavitada notariaalselt. Nt kui teavitasid, et ei soovi pärandit vastu võtta ja õed-vennad ka, siis liigub pärand su alaealiste laste juurde. Iga keeldumine on kulu.
Nii võivadki pärandi saada need, kes seda kuidagi oodata ei oska - õdede-vendade lapsed või lapselapsed nt. Suhted ammu ununenud ja ühel hetkel notarilt teavitus.

Nii on. Kui mu ema suri, siis seal notari juures oleval paberil oli pool pärimisringi minu jaoks täiesti võõras. Sest sinna läks mu ema bioloogilise isa suguvõsa. Ilmselt ka need inimesed ei pruugi mu ema olemasolust teadagi ja samamoodi tuleb selline pärimisteade neile üllatusena. Ema polnid oma pärisisa kunagi näinudki. Vaid nime teadis.

Siin on ikka veel mingi nüanss, seat kui pärandajal in kasvõi üks laps, siis vanemad ei päri, ammugi siis vanemate õed-vennad või nende järglased. Ma pole jurist, aga koikse tugevam on testament (ja sealt ei tohi alaealisi valja jatta, tekib sundoaa), seadusjargse pärimisega seadusjärgne abikaasa (kooselukaaslane) ja lapsed. Kui selles ringis kedagi pole, siis tulevad mängu alles vanemad ja nende puudumisel hakkab testament nagu kuum kartul mööda lehma lellepoegi käima ja kui tõesti mitte kedagi ei leita, maandub kohaliku omavalitsuse lauale.

Ei ole korrektne, et alaealisi ei tohi testamendist välja jätta, vastupidi, kui ei soovi, et nad päriksid, siis sundosa on 2x kasulikum maksta, kui seadusjärgne osa. Teiseks kui ei soovi, et abikaasa midagi päriks, tuleb ta testamendist välja jätta ja see on täiesti seaduslik, ta ei peagi midagi pärima, kui pole tegu ülalpidamisel oleva invaliidiga.

[Külaline]

Testamendiga võid sa oma vara kasvõi oma kassile jätte. Mitte üks seadus ei kohusta testamenti alaealisi lapsi sisse panema.

[Külaline]

Testamendiga võid sa oma vara kasvõi oma kassile jätte. Mitte üks seadus ei kohusta testamenti alaealisi lapsi sisse panema.

Ei kohusta jah, aga mingi sundosa nad pärivad. Täiskasvanud lastele ei pea küll midagi jätma.

[Külaline]

Need pärijad võisid väga kaugelt sugulased olla. Teab kus välismaal elavad, et nende ilmumisega nii kaua aega läks.

Siis pole neil vaja ka midagi pärida, kui see kauge sugulane elu lõpus kordagi meelde ei tulnud. Kui pärandit loota, siis hakkasid kohe tegutsema. Selles mõttes see sotsiaaltöötaja vähemalt tegi midagi inimese heaks, need sugulased mitte midagi.

Sinu arust oleks pidanud ikka võltsija vara saama, aus värk, eks? Dadaaa, kui poleks olnud võltsing, polekski sugulased saanud.

Võltsija muidugi mitte, siis oleks läinud omavalitsusele. Mille eest mingitele kaugetele sugulastele, kes pole kuulnudki sellest inimesest või lihtsalt ei hoolinud.

[Külaline]

Testamendiga võid sa oma vara kasvõi oma kassile jätte. Mitte üks seadus ei kohusta testamenti alaealisi lapsi sisse panema.

Ei kohusta jah, aga mingi sundosa nad pärivad. Täiskasvanud lastele ei pea küll midagi jätma.

Nad pärivad POOL sellest, mida oleksid ilma testamendita pärinud. Väärlevinud on ka see, et abikaasa on kindlasti pärija ja välja teda jätta ei saa. Erinevalt alaealisest lapsest ei saa abikaasa ka mingit sundosa.

[Külaline]

Siis pole neil vaja ka midagi pärida, kui see kauge sugulane elu lõpus kordagi meelde ei tulnud. Kui pärandit loota, siis hakkasid kohe tegutsema. Selles mõttes see sotsiaaltöötaja vähemalt tegi midagi inimese heaks, need sugulased mitte midagi.

Sinu arust oleks pidanud ikka võltsija vara saama, aus värk, eks? Dadaaa, kui poleks olnud võltsing, polekski sugulased saanud.

Võltsija muidugi mitte, siis oleks läinud omavalitsusele. Mille eest mingitele kaugetele sugulastele, kes pole kuulnudki sellest inimesest või lihtsalt ei hoolinud.

Aga seadusega on nii määratud, et ka neil kaugetel, mittea teadlikel sugulastel on õigus see pärand saada.

[Külaline]

Sinu arust oleks pidanud ikka võltsija vara saama, aus värk, eks? Dadaaa, kui poleks olnud võltsing, polekski sugulased saanud.

Võltsija muidugi mitte, siis oleks läinud omavalitsusele. Mille eest mingitele kaugetele sugulastele, kes pole kuulnudki sellest inimesest või lihtsalt ei hoolinud.

Aga seadusega on nii määratud, et ka neil kaugetel, mittea teadlikel sugulastel on õigus see pärand saada.

Inimestele võikski olla õpetuseks, et alati tuleb teha testament juba siis, kui aru on veel peas. Siis inimene ise määrab, kuhu tema raha läheb. Mujal maailmas on komme, et juba noorena tuleb kindlasti testament teha, siin on nagu komme, et pigem ei tee.

[Külaline]

Inimestele võikski olla õpetuseks, et alati tuleb teha testament juba siis, kui aru on veel peas. Siis inimene ise määrab, kuhu tema raha läheb.

Koduse testamendi, oma käega kirjutatud, võid teha kasvõi iga päev erineva. Kehtib viimane. Või kehtib pool aastat.
https://www.juristaitab.ee/et/kodune-testament

[Külaline]

Võltsija muidugi mitte, siis oleks läinud omavalitsusele. Mille eest mingitele kaugetele sugulastele, kes pole kuulnudki sellest inimesest või lihtsalt ei hoolinud.

Aga seadusega on nii määratud, et ka neil kaugetel, mittea teadlikel sugulastel on õigus see pärand saada.

Inimestele võikski olla õpetuseks, et alati tuleb teha testament juba siis, kui aru on veel peas. Siis inimene ise määrab, kuhu tema raha läheb. Mujal maailmas on komme, et juba noorena tuleb kindlasti testament teha, siin on nagu komme, et pigem ei tee.

Testamenti saab ka muuta. Kodust muidugi lihtsam muuta aga minu arvates peaks see üldse keelatud olema. Võiks ainult notariaalne kehtida.

Mina olen ka selle poolt, et notariaalne testament võiks kõigil olla.

[Külaline]

Koduse testamendi, oma käega kirjutatud, võid teha kasvõi iga päev erineva. Kehtib viimane. Või kehtib pool aastat.
https://www.juristaitab.ee/et/kodune-testament

Nii mõnus, pistad igale sugulasele erineva pihku, las siis jagavad maid kellel õigus kui kõik ühe kuupäevaga. See kodune peaks üldse keelatud olema.

[Külaline]

Üksik maal elav vanainimene ei oskakski ise kuhugi helistada, et notari aega kinni panna. Ühtlasi on nad enamasti väga umbusklikud kõigi ametimeeste ja rahaliste tehingute suhtes. Kas nad isegi sotsiaaltöötajat usaldaks, et rääkida notari juurde minekust või testamendist. Nii nad ära surevadki testamenti tegemata. Nad lihtsalt ei usalda kedagi.

[Külaline]

Üksik maal elav vanainimene ei oskakski ise kuhugi helistada, et notari aega kinni panna. Ühtlasi on nad enamasti väga umbusklikud kõigi ametimeeste ja rahaliste tehingute suhtes. Kas nad isegi sotsiaaltöötajat usaldaks, et rääkida notari juurde minekust või testamendist. Nii nad ära surevadki testamenti tegemata. Nad lihtsalt ei usalda kedagi.

Ei ole need vanainimesed kõik ka nii hädised. Mu vanaemal oli juba 65aastaselt testament tehtud. Suri 86-selt.
Algselt muiduhi jättus kõik lastele pooleks aga kuna nemad surid ennem vanaema, siis läks seaduse järgi lapselastele jagamiseks. Omavahel leppisime kokku, kes vastu võtab ja kes mida tahab.

[Külaline]

Omavahel leppisime kokku, kes vastu võtab ja kes mida tahab.

Ja kui kokkuleppele ei oleks jõudnud?

[Külaline]

Kõik vanainimesed pole muidugi nii hädised, aga hetkel räägime nendest kes on. Need ei jõuagi notari juurde vaid surevad enne kodus maha.