Usklikud inimesed

[Külaline]

Kui oluline on usk teie jaoks? Kas ja kui palju juhib usk teie igapäevaelu?

[Külaline]

Kui oluline on usk teie jaoks? Kas ja kui palju juhib usk teie igapäevaelu?

See on umbes samasugune küsimus, et kui oluline on päike teie jaoks ja kui palju juhib teie igapäevaelu. See on midagi loomulikku, mis lihtsalt on elu osa. Igas päevas on killuke päikest.

[Külaline]

Ma selle klassikalise usu poolest olen ateist.
Aga mul on omad uskumused, et midagi kusagil on. Aga sellelel ei ole kindlat vormi Jumala, Allahi vms seoses.
Usundi kultuuri järgi ei ela.

[Külaline]

Ma selle klassikalise usu poolest olen ateist.
Aga mul on omad uskumused, et midagi kusagil on. Aga sellelel ei ole kindlat vormi Jumala, Allahi vms seoses.
Usundi kultuuri järgi ei ela.

Sama siin, kusjuures selle "midagi kusagil on" osas võin üsna palju konkreetsemaks minna. Aga siin seletada ei viitsi ega pea mõttekaks

Üldiselt arvan, et igas maailmas tuntud usundid on killuke seda universaalset tõtt, kuid kõik need kombetalitused, vajadus pühamute järgi, isikud, kes manitsevsd ja vahendavad ja muu taoline on liiga hästi levinud meemid, mille võib rahulikult hüljata ja mida ignoreerida.

[Külaline]

Ma selle klassikalise usu poolest olen ateist.
Aga mul on omad uskumused, et midagi kusagil on. Aga sellelel ei ole kindlat vormi Jumala, Allahi vms seoses.
Usundi kultuuri järgi ei ela.

Sellisel juhul oled sa agnostik, mitte ateist.

Ateist usub, et midagi ei ole olemas.
Agnostik usub, et midagi on, aga mis, seda ei tea täpselt.

[Krissse]

Ilmselt olen agnostik. Usklik ei ole, jumalasse kui sellisesse ei usu. Mingisse seaduspärasusse olen valmis uskuma, aga olen valmis ka teooriaks, et see on lihtsalt evolutsioon. Täpselt nii, nagu nüüd on Tsernobõlis tekkinud loomadel geenimutatsioonid, mis võimaldavad ellu jääda sealsetes tingimustes.
Mulle meeldiks muidugi mõte elust pärast surma, ehk siis hinge püsivusest, aga tehniliselt oleks sellise määra info säilitamine maailmaruumis võimatu, samas mõttena on see kena ja lohutav (millest se algselt tekkiski).
Usun ka, et osade inimeste ajuehitus võimaldab ajas mingil tasemel liikuda, olen ise ühe sellise inimesega kokku puutunud, samas on palju rohkem neid, kes ise seda usuvad, aga tegelikult vajaksid ravi.
On üks väga hea raamat "Eedeni jumalad", mis üsna hästi kirjeldab meie olemasolu algpõhjust ja ühtlasi ka probleeme, soovitan lugeda.

[Külaline]

Ma selle klassikalise usu poolest olen ateist.
Aga mul on omad uskumused, et midagi kusagil on. Aga sellelel ei ole kindlat vormi Jumala, Allahi vms seoses.
Usundi kultuuri järgi ei ela.

Sellisel juhul oled sa agnostik, mitte ateist.

Ateist usub, et midagi ei ole olemas.
Agnostik usub, et midagi on, aga mis, seda ei tea täpselt.

Ahaa, hea teada. Ma tõesti arvasin, et kui jumalat ei usu, siis oledki automaatselt ateist.

[Külaline]

Ma selle klassikalise usu poolest olen ateist.
Aga mul on omad uskumused, et midagi kusagil on. Aga sellelel ei ole kindlat vormi Jumala, Allahi vms seoses.
Usundi kultuuri järgi ei ela.

Sellisel juhul oled sa agnostik, mitte ateist.

Ateist usub, et midagi ei ole olemas.
Agnostik usub, et midagi on, aga mis, seda ei tea täpselt.

Ahaa, hea teada. Ma tõesti arvasin, et kui jumalat ei usu, siis oledki automaatselt ateist.

Selle termini võttis minu teada kasutusele Inglise bioloog Thomas Henry Huxley (avalikus kirjasõnas esimest korda 1870) enda kohta, kui ta tuli välja teooriaga, et Jumala olemasolu või mitte olemasolu ei ole võimalik tõestada.

Isegi Darwin kirjutas 1879. aastal, et „ma pole kunagi olnud ateist selles mõttes, et eitaksin Jumala olemasolu. Ma arvan üldiselt, et agnostik oleks minu meeleseisundi kõige õigem kirjeldus.“ (Darwini kirjavahetusest https://web.archive.org/web/20090225124 ... w/130/125/ )

[Külaline]

Mis juhtub pärast surma:
https://youtu.be/FVLvRCVsKNU?si=aOd9YM7WnUTzmRQ_

[Külaline]

Mis juhtub pärast surma:
https://youtu.be/FVLvRCVsKNU?si=aOd9YM7WnUTzmRQ_

Kui tüütu see on, kui postitatakse mingeid linke hiigelpikkadest videodest. Kui ei suuda pika video sisu mõne lõiguga edasi anda, siis pole vaja neid linke jagada.. Igaüks oskab internetist guugeldades leida sadu samalaadseid videosid.

[Külaline]

Mis juhtub pärast surma:
https://youtu.be/FVLvRCVsKNU?si=aOd9YM7WnUTzmRQ_

Kui tüütu see on, kui postitatakse mingeid linke hiigelpikkadest videodest. Kui ei suuda pika video sisu mõne lõiguga edasi anda, siis pole vaja neid linke jagada.. Igaüks oskab internetist guugeldades leida sadu samalaadseid videosid.

No täpselt! Ma vaatasin osade kaupa, vahepeal edasi kerides. Klassikaline lugu, inimene on kliinilises surmas, äratatakse elule ja siis ta räägib mida "taevas" nägi ja mida "jumal" talle rääkis. Ja mida ta ise nägi arste tegevat oma elu päästmiseks. Ta kirjutas sellest isegi raamatu.
See on muidugi huvitav ja neid juhtumeid esineb, aga sama moodi esineb ka neid, kus inimene äratatakse ellu ja tal pole mingeid nägemusi olnud.
Ühes dokfilmis uuriti seda fenomeni, muidugi räägitakse ajukeemiast palju, sest nüüd on juba leitud, et elektriline aktiivsus ajus ei lakka sugugi kohe, kui süda seiskub, nii et teoreetiliselt toimib mingi infovahetus ajus edasi, seega see võibki seletada seda nähtust. Selles dokis oli ühes sellises EMO ruumis kõrge kapi peale mingi paber konkreetse sõnaga ja jäädi ootama, et kas keegi tuleb ja ütleb, et ta nägi oma elustamist kõrvalt sealt kõrgelt ja seda sõna. Doki tegemise ajaks polnud seda igatahes juhtunud.

[Külaline]

Kui oluline on usk teie jaoks? Kas ja kui palju juhib usk teie igapäevaelu?

Kui sa mõtled klassikalist jumalasse uskumist, siis ei, see pole minu jaoks, seega ei mõjuta see igapäevaelu mitte kuidagi.

Mõistan inimesi, kelle jaoks see on vajalik, justkui mingi tugipunkt elus. Mu sõbranna on sügavalt usklik ja tema on öelnud, et ilma usuta ja kõigeta, mis selle juurde kuulub, poleks ta nii õnnelik. Ehk et siis tema jaoks on see eluks vajalik.

[Külaline]

Kui oluline on usk teie jaoks? Kas ja kui palju juhib usk teie igapäevaelu?

Kui sa mõtled klassikalist jumalasse uskumist, siis ei, see pole minu jaoks, seega ei mõjuta see igapäevaelu mitte kuidagi.

Mõistan inimesi, kelle jaoks see on vajalik, justkui mingi tugipunkt elus. Mu sõbranna on sügavalt usklik ja tema on öelnud, et ilma usuta ja kõigeta, mis selle juurde kuulub, poleks ta nii õnnelik. Ehk et siis tema jaoks on see eluks vajalik.

Kuskilt lugesin, et usklikel inimestel olevat ajuaktiivsus erineva pildiga.
Nii või teisiti tundub uskumatu, et inimese õnnetunne võib sõltuda usust. Ei ole iroonia, mõtlen, et huvitav milline psühholoogiline põhjus seal taustal on. Suur osa inimesi saab usu lapsepõlvest kaasa, teine osa leiutab selle raskel hetkel, kolmas vajadusest kuhugi kuuluda, põhjuseid on erinevaid.
Mul on ka jamasid elus olnud, aga pole kunagi tundnud vajadust sellise tugipunkti järgi, ilmselt siis ongi erinev ajuehitus. Aga ega kunagi ei tea, mis elu toob.

[Külaline]

Mul on ka jamasid elus olnud, aga pole kunagi tundnud vajadust sellise tugipunkti järgi, ilmselt siis ongi erinev ajuehitus. Aga ega kunagi ei tea, mis elu toob.

See oleneb suuresti, mis jama sul on ja kas sul on selles kellelegi toetuda. Kui oled oma lootusetus olukorras täiesti üksi ja mitte kuskilt abi loota ei ole, siis pöördudki jumala poole. Vahel tuleb lahendus sealt, kust teda üldse oodata ei oska ja see ainult kinnistab usku, et on keegi, kes aitab, kui asi väga hulluks läheb. Niimoodi on lihtsam elada, kui on lootust.

[Külaline]

Kuskilt lugesin, et usklikel inimestel olevat ajuaktiivsus erineva pildiga.
Nii või teisiti tundub uskumatu, et inimese õnnetunne võib sõltuda usust. Ei ole iroonia, mõtlen, et huvitav milline psühholoogiline põhjus seal taustal on. Suur osa inimesi saab usu lapsepõlvest kaasa, teine osa leiutab selle raskel hetkel, kolmas vajadusest kuhugi kuuluda, põhjuseid on erinevaid.
Mul on ka jamasid elus olnud, aga pole kunagi tundnud vajadust sellise tugipunkti järgi, ilmselt siis ongi erinev ajuehitus. Aga ega kunagi ei tea, mis elu toob.

Mina pean ennast usklikuks inimeseks, aga minu õnnetunne kindlasti ei sõltu usust. Jumal on minu jaoks midagi, mis eksisteerib minu usust sõltumatult. Teadmine, et ta on olemas, annab tuge, kui on nt mingi ilge jama, siis enne kui see mind musta masendusse veaks, meenutab mu aju mulle lõiku piiblist, mis ütleb, et "ärge siis hakake muretsema homse pärast, sest küll homne päev muretseb ise enese eest". Ja nii ongi, pole ükski probleem ju siin elus lahenduseta jäänud.

[Külaline]

Mul on ka jamasid elus olnud, aga pole kunagi tundnud vajadust sellise tugipunkti järgi, ilmselt siis ongi erinev ajuehitus. Aga ega kunagi ei tea, mis elu toob.

See oleneb suuresti, mis jama sul on ja kas sul on selles kellelegi toetuda. Kui oled oma lootusetus olukorras täiesti üksi ja mitte kuskilt abi loota ei ole, siis pöördudki jumala poole. Vahel tuleb lahendus sealt, kust teda üldse oodata ei oska ja see ainult kinnistab usku, et on keegi, kes aitab, kui asi väga hulluks läheb. Niimoodi on lihtsam elada, kui on lootust.

See meenutas mulle lapsepõlve: olin saanud vanemalt, kelle juures elasin siis korralduse mingi töö või tegevuse ära teha. Ma unustasin selle lihtsalt ära ja meenus just siis, kui vanaema seda kontrollima oli tulemas. Mõtlesin siis kirglikult paludes, et kui ma seekord karistusest pääsen, siis usun, et jumal on olemas (vanaema rääkis ikka jumalast, nii et ma teadsin teemast). No karistus tuli ja minule veendumus, et see kõik ongi bullshit. Olin siis kuskil 7-8 aastane.
No asjad on küll päris jamad olnud ja ega eriti pole olnud ka kellelegi toetuda, aga see on teinud mind lihtsalt tugevamaks. Lahendused tekivad niikuinii, usu või ära, sest aeg on pidevas liikumises, kõik läheb mööda. Kui pidevalt pead kellelegi toetuma, oledki hädas, kui äkki oled üksi ja pead lahenduse leidma.
Mulle on näiteks katoliikluses tundunud naeruväärne, et teed sigadusi, aga siis kõnnid rõõmsalt pihitooli ja saad kõik andeks. Järgmine kord jälle järgmised patud. Juba keskajal müüdi pattudest vabastamist, kelle aga raha oli....

[Külaline]

Mulle on näiteks katoliikluses tundunud naeruväärne, et teed sigadusi, aga siis kõnnid rõõmsalt pihitooli ja saad kõik andeks. Järgmine kord jälle järgmised patud. Juba keskajal müüdi pattudest vabastamist, kelle aga raha oli....

Appikene, ega siis pihitoolis käimine pole mingi garantii, et patud andeks antakse. Andestuse saamise aluseks on ikka puhtsüdamlik kahetsus ja oma patu heastamine ning lubadus, et sa oma pattu ei korda ja sellest lubadusest ka kinni pead.

[Külaline]

Kuskilt lugesin, et usklikel inimestel olevat ajuaktiivsus erineva pildiga.
Nii või teisiti tundub uskumatu, et inimese õnnetunne võib sõltuda usust. Ei ole iroonia, mõtlen, et huvitav milline psühholoogiline põhjus seal taustal on. Suur osa inimesi saab usu lapsepõlvest kaasa, teine osa leiutab selle raskel hetkel, kolmas vajadusest kuhugi kuuluda, põhjuseid on erinevaid.
Mul on ka jamasid elus olnud, aga pole kunagi tundnud vajadust sellise tugipunkti järgi, ilmselt siis ongi erinev ajuehitus. Aga ega kunagi ei tea, mis elu toob.

Mina pean ennast usklikuks inimeseks, aga minu õnnetunne kindlasti ei sõltu usust. Jumal on minu jaoks midagi, mis eksisteerib minu usust sõltumatult. Teadmine, et ta on olemas, annab tuge, kui on nt mingi ilge jama, siis enne kui see mind musta masendusse veaks, meenutab mu aju mulle lõiku piiblist, mis ütleb, et "ärge siis hakake muretsema homse pärast, sest küll homne päev muretseb ise enese eest". Ja nii ongi, pole ükski probleem ju siin elus lahenduseta jäänud.

Lihtsalt huvi pärast - mida mõtled sellega et pole ükski probleem lahenduseta jäänud? Et sul elus päris hästi vedand? (Sest igast asjad saavad vist ju küll suht lahenduseta jääda)

[Külaline]

Mulle on näiteks katoliikluses tundunud naeruväärne, et teed sigadusi, aga siis kõnnid rõõmsalt pihitooli ja saad kõik andeks. Järgmine kord jälle järgmised patud. Juba keskajal müüdi pattudest vabastamist, kelle aga raha oli....

Appikene, ega siis pihitoolis käimine pole mingi garantii, et patud andeks antakse. Andestuse saamise aluseks on ikka puhtsüdamlik kahetsus ja oma patu heastamine ning lubadus, et sa oma pattu ei korda ja sellest lubadusest ka kinni pead.

Aga nii see käib. Preester ütleb pärast pihtimist, et tore, et kahetsed, ära enam nii tee ja mu laps, sulle on andkeks antud. Pihtija lahkub sealt igal juhul rõõmsal meelel ja uskudes, et on andeks antud.
Ja mis kõige huvitavam, kui arvestada, milliseid sigadusi need preestrid ise korda on saatnud/saadavad, siis sellest võib selgelt järeldada, et mingit jumala karistust nad küll ei karda, kui ülepea sellesse usuvadki. Kui jumalasulane, kellel ju oleks nagu otseliin jumalale, seda jumalat ei karda, no järelikult teab ta väga hästi, et jumalal on kama kaks.

[Külaline]

Mulle on näiteks katoliikluses tundunud naeruväärne, et teed sigadusi, aga siis kõnnid rõõmsalt pihitooli ja saad kõik andeks. Järgmine kord jälle järgmised patud. Juba keskajal müüdi pattudest vabastamist, kelle aga raha oli....

Appikene, ega siis pihitoolis käimine pole mingi garantii, et patud andeks antakse. Andestuse saamise aluseks on ikka puhtsüdamlik kahetsus ja oma patu heastamine ning lubadus, et sa oma pattu ei korda ja sellest lubadusest ka kinni pead.

Aga nii see käib. Preester ütleb pärast pihtimist, et tore, et kahetsed, ära enam nii tee ja mu laps, sulle on andkeks antud. Pihtija lahkub sealt igal juhul rõõmsal meelel ja uskudes, et on andeks antud.
Ja mis kõige huvitavam, kui arvestada, milliseid sigadusi need preestrid ise korda on saatnud/saadavad, siis sellest võib selgelt järeldada, et mingit jumala karistust nad küll ei karda, kui ülepea sellesse usuvadki. Kui jumalasulane, kellel ju oleks nagu otseliin jumalale, seda jumalat ei karda, no järelikult teab ta väga hästi, et jumalal on kama kaks.

Samamoodi võid käia jobust psühholoogi juures ja lahkuda sealt rõõmsa meelega. Ainus vahe, et erinevalt preestrist pead psühholoogile rasket raha maksma.