Lasteaed

[Tolmukübe]

Mul on pilt, kus ma olen koos kahe sõbrannaga, kõik käime lasteaias. Ma ei mäleta nendest mitte midagi, ainult pilt on säilunud. Samas samast vanusest neid lapsi mäletan, kellega koos hoovis sai mängitud. Mis te arvate, miks see nii on? Ega's seal lasteaias ka vähe ju ei käidud, ma käisin kokku kaks aastat koguni. Ainsad, mida ma mäletan, olid kalamaksaõli lusikaga enne sööki ja vaikne tund, kumbki mulle ei meeldinud. Siiani päeval ei maga. Miks see laps peaks siis päeval magama, kust tema oma une võtma peaks? Aga muud ma lasteaiast ei mäleta.

[Külaline]

Mina ka ei mäleta, aga mina käisin lasteaias ainult ühe aasta enne kooli. Hoovilastega aga mängisin enne lastaeda ja ka hiljem, kooli ajal. Nendega käisime ka üksteisel külas ja sünnipäevadel. Eks seetõttu ongi nemad rohkem meeles.

[Külaline]

Ma ei mäleta esimestest klassidestki suuremat, ainult üksikuid hetki.

[Külaline]

55+, ja kui nüüd mõelda siis päris palju mäletan lasteaias. Kaaslasi, nende nimesid (ees- ja perekonnanime!), kasvatajaid. Mingeid konkreetseid juhtumisi mäletan. Oma kappi mäletan ja seda kuidas voodid seina seest alla võeti.
Kuidas talvel väraval kõõludes keel kinni jäi mäletan kahjuks eriti eredalt.

[Külaline]

Ma ei mäleta esimestest klassidestki suuremat, ainult üksikuid hetki.

Sama. Ma mäletanladteaiast ühte õuesolekut ja kui ma viimases rühmas mõmmiaabitsat lugesin.
Esimesest klassist mäletan mõnda hetke esimesest koolipäevast ja siis on suur tühi auk

[Külaline]

Emotsionaalseid asju (inimesed, majad, ruumid, seal sees olnud lõhnad jms.) on mul kalduvus hästi mäletada.

Ka minul oli nii, et muidu ma lasteais ei käinud (olin vanaemaga kodus), aga üks aasta enne kooli pandi lasteaeda. Samal ajal pandi sõime väiksem õde. Mäletan (nüüdseks mahalammutatud) lasteia hoonet nii seest kui väljast (st. võin silmad kinni panna ja mõttes lasteaia hoones kõndida - fuajee, all kas rühmaruumi ja köök, trepp üles ja üleval keskel saal ja veel kaks rühmaruumi). Sõime hoone asus üle õue, ühekorruseline, seal sai õel järel käidud, seda mäletan ka. Mäletan rühmaruumi, kuidas seal asjad olid paigutatud ja et kahekorruselised reformnarid (lapsena tundusid väga suured ja kõrged kolakad) lasti seinakappidest alla magamise ajaks ja tõsteti pärast tagasi.

Mäletan lõhna, mis köögist fuajeesse hõljus - see oli nn. lastekohvi (mingi viljakohv, mis oli suhkruga hästi magusaks tehtud ja kõvasti piima peale valatud). Lõhn ei olnud halb, aga juua ma seda nn. kohvi ei tahtnud (ebaäärane läägemagus maitse oli sellel). Mõned toidud olid ka harjumatud ja ei maitsenud. Aga oli ka häid toite - näiteks hisrsipuder (meil kodus ei tehtud), kissell praetud saiakuubikutega... Halb oli see, et ka mittemaitsvad söögid/joogid tuli sunduslikult kurgust alla saada (õpetaja seisis kõrval mangus niikaua, kuni laps sööma hakkas). Seda ei hakka pikemalt kirjeldama, mis juhtus, kuid ema saavutas õpetajatega kokkuleppe, et mind edaspidi sööma ei sunnita (jäägu kõht tühjaks). Sellest peale oli söömine ok.

Lasteaia õuela mäletan hästi - kõiki redeleid ja mängumaju ja liivakaste ja varjualuseid, mis seal asusid. Ja puid, mille otstas sai rohitud. Seal on praegu ka lasteaed (maja on uus ja teistmoodi). Mänguväljakutel on muidugi kõik uue vastu vahetatud, aga need väljakud on samas kohas ja minuaegsed puud/puudegrupid/hekid on ka õuealal alles.

Mäletan kahte põhilist kasvatajat, nende riietusmisstiili ja iseloomu. Üks kasvataja oli pikk, sirgete mustade juustega, kandis pehme joonega õhulisi riideid (pikk seelik, pehme kampsun) ja leebe iseloomuga. Teine kasvataja oli keskmist kasvu, kandis laste koolivormi riidest õmmeldud seelikut ja vesti, oli energiline, vahel ka range ütlemisega. See kasvataja oli eriti lennuka kujutlusvõimega ja mõtles välja ja meisterdas koos teiste töötajatega (paberist, papist, marlist ja kõigest muust kättesaadavast, guaššidega värviti üle) mängimisasju ja võimsaid dekoratsioone/kostüüme pidudele. Muusikakasvatajat mäletan. Söögitädi nime ja nägu mäletan. Õe kasvatajat mäletan. Kolm korda aastas (oktoober, näärid, mai) korraldati pidusid kujundatud saali ja kostümeeritud lastega, kes esitasid laule ja tantse.

Mäletan ekskusrsiooni tuletõrjedepoosse ja et pärast joonistasime sellel teemal. Käsime Toompead vaatamas ja pärast rebisime ajalehest "paekive" ja liimisime neit Pika Hermanni torni (ja tippu tuli panna punane lipp). Kõik joonistsused jm. tööd saime lõpetamisel mapiga koju kaasa ja neid võin praegugi vaadata.

Kuna olin uus ja vaikne ja üldse vist mitte eriti hea kohaneja, siis teisi lapsi võõristasin. Käisin läbi ainult ühe tüdrukuga (kes oli ka vaiksem), aga ega ma temagi eriti ei rääkinud (lihtsalt hoidsime üksteise kõrvale). Lastel viin pildi peal näo ja eesnime kokku. Mäletan ka seda, et osa lapsi kippus uut tüdrukut kiusama, vahel kasvataja nägi ja astuis vahele, aga kui kasvataja ei näinud, siis mina ei söandanud midagi öelda ka, kaitsesin lihtsalt vaikides kätega oma joonistusi (kui neid taheti puruks rebida) jm. passiivne vastupanu. Seda ühte tüdrukut (ei tulnud minuga ühte kooli, pärast mõne aasta näärikaarte vahetasime, edasi vajus ära) ja neid, kes tulid pärast minuga koos esimesse klassi ja said klassikaaslasteks, mäletan muidugi paremini. Olen seda tüdrukut täiskasvanuna guugeldanud ka, aga (võibolla on perekonnanimi vahetatud) ei ole leidnud.

[Külaline]

Ma ei mäleta esimestest klassidestki suuremat, ainult üksikuid hetki.

Mäletan väga hästi nii klassikaaslasi (nendega on ka täiskasvanuna kokku saadud) kui klassijuhatajat ja teisi õpetajaid (muusika, vene keel, kehaline).
Mustvalge foto on, kuidas me esimesel koolipäeval valgete pluusidega klassis istume. Mäletan, et esialgu klassijuhataja paigutas poisi ja tüdruku kõrvuti istuma (nagu hiljem kuulsin, see oli tal mingi nipp selleks, et pinginaabrid ei hakkas lobisema). Mäletan, et potsatasin hommikuti mokaotsast tere öeldes ja mõningast ebamugavust tundes alguses ühe ja pärast teise mulle määratud klassivenna kõrvale. Mingil ajal see poiss/tüdruk istumiskord lõpetati ja lasti vabalt pinginaaber valida. Alustasin istumist oma pärispinginaabri kõrval, kellega tekkis ka koos kooli tulek/kojuminek. Vahetunnis tuli paarikaupa koridoris ringiratast jalutada (õpetaja valvas), aga vahel läks õpetaja ka ära ja siis hakati jooksma ja lollitama. Õrritasime ühte poissi ja jooksime eest ära. Esimeses klassis hakkas ka oktoobrilapsendus pihta, jagati oktoobrilapsemärgid (andsime ka mingi tõotuse, sõnu ei mäleta), mida pidi iga päev koolivormi rinnas kandma (muidu tehti märkus). Oli ka mingi tundideväline oktoobrilaste tegevus (juhendasid pioneerid), ma seal ei käinud. Õpikutest mäletan ainult Karu-Aabitsat, teisi õppevahendeid ei mäleta. Liikuvat aabitsat (kus sai tähti taskutesse laduda) mäletan, aga hmm, oli see nüüd lasteaias või esimeses klassis, kui seda kasutati?

[Külaline]

Mina mäletan oma lasteaiakaaslasi, aga tegevusest ja toimetamisest meenuvad vaid üksikud fragmendid. Olen pärit väiksemast linnast ja minu ajal oli nii, et sama lastepunt käis koos läbi nii lasteaia kui gümnaasiumi. Tundsime kõik üksteist sisuliselt sünnist saati, sest paljud alustasid lasteaiateed paariaastaselt ja käisid seal kuni kooli alguseni ja sealt edasi samasse klassi. Võin panna kõrvuti oma lasteaia lõpupildi ja keskkooli oma- suur enamus on samad näod. See on minu meelest väiksemate kohtade eelis.

[Külaline]

Meie saime 1.-2. klassi ajal vahetunnis ringmänge mängida, aga siis kolisime teise majja ja algas see lollakas ringiratast jalutamine.

[Külaline]

Meie saime 1.-2. klassi ajal vahetunnis ringmänge mängida, aga siis kolisime teise majja ja algas see lollakas ringiratast jalutamine.

Meil oli ka nii. Vahetundide ajal pidi ringiratast jalutama. Põhikoolis oli vabam kord, võis teha mida tahtsid, kasvõi õues lumesõda mängida. Edasi aga, alates 4ndast klassist kuni lõpuastmeni, oli teine koolimaja ja rangem kord. Koridoris jooksjatele tehti märkus, aknalaudadel ei tohtinud istuda, ning kõik pidid ühes taktis koridoris ringiratast jalutama. Mäletan, et vene tüdrukud (meil oli segakool) hoidsid alati üksteisel käevangust kinni. See tundus tookord nii imelik. Praegu nagu väga ei imestakski.

[Külaline]

Mäletan, et vene tüdrukud (meil oli segakool) hoidsid alati üksteisel käevangust kinni. See tundus tookord nii imelik. Praegu nagu väga ei imestakski.

Mina omal ajal läksin alati jalgsi kooli (ca 1,5 km) koos sõbrannast klassikaaslasega, kõndisime alati käevangus. Siis ei tundunud üldse imelik, aga praegu tunduks küll