Kui laps lõhub midagi

[Külaline]

Vanasti sai alati selle eest pahandada. Isegi tappa võis saada.
Nüüd on kasvatus teine. Aga ma ei saa aru selle tulemusest.
Nt minu laps kasvatab last nii, et kui tal midagi sellist juhtub "see on vaid asi, need on vaid asjad, pole midagi".
Nüüd oli laps minu juures ja ma pean ka kasvatama teda õigesti. Kuigi mul oli nii kahju sellest asjast, mis purunes. Minu jaoks polnud see vaid asi. On siis õige lapsele õpetada et see oli vaid asi? Mida ta sellest õpib? Olema hirmuta kui midagi juhtub. Aga kui õige on vaid lohutada last ja oma tundeid mitte näidata, et see oli vaid asi.
Kuidas tänapäeval suhtuvad noored vanemad asjade katki minemise peale?

[Külaline]

Miks ei või tundeid näidata? Loomulikult võid sa öelda, et see asi oli sulle tähtis ja sul on sellest kahju. Järgmine kord püüame olla ettevaatlikumad. Eesmärk on mitte tekitada lapses hirmu ja häbi. See paneb lihtsalt vigade tegemist kartma, juhtunut peitma ja seostama armastust hea olemisega (kui laps midagi pahasti teeb, siis pole ta armastust väärt).

[Külaline]

See ei tekita lapses süütunnet minu tunnete ees, kui olen kurb läbi tema teo?
Mul on mõned minust nooremad emad, kel lapsed, rääkinud sama teemat. Laps lõhkus midagi, nii kahju oli, aga pead ikka rääkima, et pole midagi, see oli vaid asi. Et ei saa näidata ka kui kahju sul oli.
Nad on ka seda lastekasvatust sel teemal valesti tõlgendanud?

[Külaline]

Kuna ma ühel hetkel tabasin ära, et ma riidlesin lapsega nõu purunemise ja joogi ümbermineku pärast, siis järgmine hetk, kui mul see endal juhtus, riidlesin kurjalt iseendaga ka lapse kuuldes. Laps muheles tunnustavalt. Sealt edasi olen suutnudki taolisi lapse pisiõnnetusi rahulikult võtta, sest olgem ausad kõige enam nõusid on purunenud just mul endal.

[Külaline]

Nõude purunemise ja millegi maha ajamise kõige ärritavam asi on ju et nüüd tuleb seda koristama hakata.
Ja ega last ju kilde koristama pane. Ise pead seda tegema ja väga korralikult.

[Tolmukübe]

Kui juba su oma laps räägib asjadest, mis purunevad lapselapse käes, ehk et oled probleemist teadlik, siis loogiline oleks, et sa tal teatud asju üldse puudutada ei luba. Ütledki, et need on vanaema omad, ja neid ei tohi puudutada, kui nõu, siis kui laps tuleb külla, neid nõusid üldse ei kasutagi, seisavad kapis vitriini taga. Ütledki lapsele, et need on ilu pärast, mälestuseks, mitte kasutamiseks. Kui ta siis mingi odava asja ära lõhub, pole kahju, ikka juhtub. Ja kes teab, mis laps see on, vbl lõhub meelega. Et tore vaadata, kui pauk käib, ja killud taga.

[Külaline]

Vanasti sai alati selle eest pahandada. Isegi tappa võis saada.
Nüüd on kasvatus teine. Aga ma ei saa aru selle tulemusest.
Nt minu laps kasvatab last nii, et kui tal midagi sellist juhtub "see on vaid asi, need on vaid asjad, pole midagi".
Nüüd oli laps minu juures ja ma pean ka kasvatama teda õigesti. Kuigi mul oli nii kahju sellest asjast, mis purunes. Minu jaoks polnud see vaid asi. On siis õige lapsele õpetada et see oli vaid asi? Mida ta sellest õpib? Olema hirmuta kui midagi juhtub. Aga kui õige on vaid lohutada last ja oma tundeid mitte näidata, et see oli vaid asi.
Kuidas tänapäeval suhtuvad noored vanemad asjade katki minemise peale?

Lapsele hirmu sisendada asja katkimineku puhul - umbes nagu, et kui sul tass/taldrik maha kukub ja katki läheb, siis pead tundma hirmu järgneva karistuse ees - see on minu meelest ebainimlik ja jäle. Sest mõtle, kui näit. emal mõni asi köögis maha kukub ja katki läheb - kas siis ema ennast ka rängalt karistab? Ei karista nagu vist... Miks siis last samas olukorras jubetumalt hirmutama ja karistama peaks?

Lohutamine on asjakohane minu meelest siis, kui laps ise purunenud asja pärast nutma hakkab. Või hakkab manguma,et kas sa ei saaks seda veel ära parandada, kokku liimida...? Siis, jah, olen muidugi öelnud, et kahju jah, et ilus asi katki läks, aga ära nüüd ni hullusti nuta ka - see oli vaid asi ja elu läheb edasi. Et ei, seda ei saa liimida, kuna liimitud taldrik ei kannataks enam pesu, mis teha, peame ikka ära viskama nüüd.

Samas, minu meelest võib seda küll öelda korraga: "kahju, et see ilus asi katki läks" ja "aga see oli vaid asi ja elu läheb edasi" - minu meelst üks ei välista teist ja mina ei ole kahjutunnet asja katkimineku pärast küll mitte iial laste eest varjanud. Miks ei tohi oma tundeid lapsele näidata - mis jamps see sellline on ??? Loomulikult ei ole õige sisendada lapsel ellusuhtumist: "Asjad on tähtsamad kui inimesed" - aga minu meelst see, kui ma siiralt ütlen - kui ma ise lõhun nõu ära või laps lõhub nõu ära - et : "Kahju, see oli ilus kauss/vaas, aga nojah, mis teha, eks nüüs peab siis ära viskama..." küll ei sisenda kuidagi ellusuhtumist, et asjad on tähtsamad kui inimesed.

Samuti olen õpetanud lastele, et õrnu asju tuleb käsitseda hoolikalt ja arukalt - ei haarata näit. nõusid vm. õrnu asju räpakalt kuidagi tagantkätt, ei joosta nendega ringi vms. Kui näen, et keegi asjadega lohakalt ringi käib, siis loomulikult teen märkuse ja nõuan paremat käitumist. Või väiksema lapse puhul olen öelnud ka: "Kui sa selle asjaga hoolikalt ringi ei käi, siis ma panen selle üldse ära". Asjade meelega (või siisnagu täiskasvanu provotseerimiseks) lõhkumine pole normaalne. Ah jah, ja seda olen ka lastele häbenemata öelnud, et suvaline sirgeldus majade peal ei ole mingi tänavakunst - see on kellegi omandi sodimine ja tegelikult peaks teise inimese majasse, aeda, samuti avalikku ruumi (pingid, mänguväljakud) vms., mille rajamise nimel on keegi teinud tööd, lugupidamisega suhtuma ja mitt esodima. Ei ole nii, et "ah, need on ainult asjad ja tahan ja sodin".

Loomulikult on ok vanaemal ka kõige kallimad asjd kuhugi kõrgemale ära panna ja lapsele rahulikult öelda, et need ei ole väiksemale lapsele mängimiseks kohased ("Me ei taha ju vastikuid teravaid klaasikilde koristada - eks?" ) ja et võibola kunagi , kui ta on vanem, ta saab neid asju kätte võtta, aga praegu mitte.

[iiR]

See ei tekita lapses süütunnet minu tunnete ees, kui olen kurb läbi tema teo?
Mul on mõned minust nooremad emad, kel lapsed, rääkinud sama teemat. Laps lõhkus midagi, nii kahju oli, aga pead ikka rääkima, et pole midagi, see oli vaid asi. Et ei saa näidata ka kui kahju sul oli.
Nad on ka seda lastekasvatust sel teemal valesti tõlgendanud?

Mis mõttes? Siin pole ju vastuolu. Jah, on kahju, kui armas asi puruneb. Loomulik on tunda kurbust. Laps tunneb kurbust, vanaema tunneb kurbust. See kurbus on loomulik, aga läheb üle, sest see katkine asi oligi õnneks üksnes ese, ilma selleta saab ka elada. Kui laps oli lohakas või sõnakuulmatu (võttis asja, mida katsuda ei lubatud, või lollitas mingi õrna esemega, mille kohta oli talle öeldud, et seda ei puutuks), siis on ka mõõdukas tõrelemine täiesti adekvaatne reaktsioon, aga mitte üle võlli. Kui laps tegi midagi katki tahtlikult või sõnakuulmatusest, siis ongi okei, et ta tunnetab oma vastutust (ehk siis tunneb end süüdi), aga ta tuleks sellest süütunduest ka edasi aidata, st selgitada, kuidas antud olukorda parandada ja/või edaspidi vältida saaks. Kui laps on niigi katki läinud asja pärast õnnetu ja ehmunud, siis tema sõitlemine ilmselgelt ju kohane ega vajalik pole.

[Külaline]

no see jutt on üpris tobe. kui laps lõhub kogemata asja ja saab aru, mida tegi, ning on õnnetu, pole muidugi vaja tänitada. aga igal juhul tasub öelda, et see oli sulle väga armas asi ja sa oled nüüd kurb.
kui pätakas pillub lõbu pärast asju puruks ja vanemad õhkavad õnnelikult kõrval, et see oli vaid asi, hoiaksin ma selle tobukarja oma majapidamisest kaugel.
loomulikult tuleb lapsele selgitada, mis on lõhkumine, miks seda ei tehta ja miks see sulle ei meeldi.
muidugi on erinevus ka vanuses. aastase eest on mõistlik asjad lihtsalt ära panna. kolmesele tuleb selgitada ja kümnene ostab oma taskuraha eest uue asja.

[Külaline]

no see jutt on üpris tobe. kui laps lõhub kogemata asja ja saab aru, mida tegi, ning on õnnetu, pole muidugi vaja tänitada. aga igal juhul tasub öelda, et see oli sulle väga armas asi ja sa oled nüüd kurb.
kui pätakas pillub lõbu pärast asju puruks ja vanemad õhkavad õnnelikult kõrval, et see oli vaid asi, hoiaksin ma selle tobukarja oma majapidamisest kaugel.
loomulikult tuleb lapsele selgitada, mis on lõhkumine, miks seda ei tehta ja miks see sulle ei meeldi.
muidugi on erinevus ka vanuses. aastase eest on mõistlik asjad lihtsalt ära panna. kolmesele tuleb selgitada ja kümnene ostab oma taskuraha eest uue asja.

Sellega nõus.
Palju oleneb ka asjast. Kui laps ikka tunneb süüdi või ehmatab, et ups, siis tegelikult on sellekohane kasvatus olemas. Kui aga irvitab selle peale või meelega lõhub on puudulik.

Mul on oma lapsi väga raske sel teemal(kui on näiteks mingid nõud vms tavapärasem asi) hurjutada, sest ma olen ise KOHUTAV kobakäpp ja ka minul endal läheb palju asju katki juba lapsepõlves juhtus. Ja mitte meelega.
Eks ma natuke viibutan näppu küll(eriti, kui ma olen öelnud, et ole ettevaatlik) ja kui ikka on meelega hooletu oönud no siis eks ongi oma poolkatkise asjaga edasi(näiteks telefoni ekraan).
Ma ikka olen lapsi titest peale kasvatanud nii, et oma asju peab hoidma, isegi siis kui on odavad. Asi on pigem põhimõttes. Ei luba ma sihipäraselt mänguasju loopida ega ka raamatuid sodida ja rebida.
Vahel tõesti juhtub. Nahu mul ka endal. Ja siis vastavalt olukorrale veidi hurjutan ja pean lühikese loengu, et peaks ettevaatlikum ja hoolsam olema.
Näiteks viimane asi oli 12aastasel, kus paar nädalat vana jope võrkaia otsa katki tegi. No mis ikka. Õnneks sai ilusti parandada ja natuke sai "peapesu" et oli siis vaja nüüd nii...aga eks ta oli ise ka õnnetu.

[Külaline]

Kui laps kopsib liivakastis plastmassist kühvli katki, siis ei tee erilist numbrit. Muidugi mainin ära, et pole vaja lõhkuda. Aga kui laps võtab riiulilt su kena vaasi ja koputab selle vastu lauda katki, siis olen ikka kuri küll ja õnnetu. Ja ütlen lapsele ka, et nüüd on küll pahasti ja ma olen väga kurb. Ei ole lihtsalt asi.