Kartulisalat

[Külaline]

Hapukoorel pole maitset, miks seda majoneesiga segada, et sellegi maitse kehvemaks muutuks? Mina olen kartulisalatit teinud palja majoneesiga, paned purgist/pudelist nii palju, kui vaja läheb, midagi ei jää üle. Miks eluke endal keerulisemaks teha (jääb kastet üle, või mitte)? Nii lihtsa asjaga, nagu kartulisalati valmistamisega?

Mina muudkui püüan ja püüan endale sisendada, et sa oled normaalne, kuid kohe mitte kuidagi ei õnnestu.

[Külaline]

Mina serveerin kartulisalati kõrvalroana, alati originaalretsepti järgi, paari väikese muudatusega.

Suitsutatud pardiliha
Kartulid
Värske kurk ja marineeritud kurk
Lehtsalat
Vähisabad
Kanakontidest keedetud lihaleemekallerdise kuubikud
Kapparid
Oliivid
Lahja majonees ja veidike kreeka jogurtit
Sool, pipar

vabandust, aga see on küll õudne

Õudne võib see sulle tunduda, aga tegu on originaalretseptiga. Originaalis on pardiliha asemel põldpüü liha ja katmeks ainult majonees.

Igasugused viinerid, munad, sibulad, herned, õunad ja muud asjad on nõukaajal tehtud mugandused.

[Külaline]

Mina serveerin kartulisalati kõrvalroana, alati originaalretsepti järgi, paari väikese muudatusega.

Suitsutatud pardiliha
Kartulid
Värske kurk ja marineeritud kurk
Lehtsalat
Vähisabad
Kanakontidest keedetud lihaleemekallerdise kuubikud
Kapparid
Oliivid
Lahja majonees ja veidike kreeka jogurtit
Sool, pipar

vabandust, aga see on küll õudne

Õudne võib see sulle tunduda, aga tegu on originaalretseptiga. Originaalis on pardiliha asemel põldpüü liha ja katmeks ainult majonees.

Igasugused viinerid, munad, sibulad, herned, õunad ja muud asjad on nõukaajal tehtud mugandused.

See Olivier' salat ei ole originaal.

1893. aastal avaldatud eestikeelses kartulitoitude kokaraamatus „Kartovli kokk ehk õpetus, kuda kartovlidest 125 rooga valmistada võib” oli ära toodud 5 erinevat kartulisalatit. Retseptides on kartul kas sibula, hapukoore, rõõsakoore või seapekiga.

1920. ja 1930. aastate väljaannetes käsitletakse kartulisalati tegemist põhiroast üle jäänud produktide säästliku ärakasutamisena. Nii märgitakse ajakirja Taluperenaine 1929. aasta seitsmendas numbris: „Kokkuhoidlik perenaine oskab tarvitada ka järelejäänud külmi kartuleid kasulikult /…/ valmistab neist maitsvat kartulisalatit”. Ühe Kullamaa taluperenaise 20. sajandi algusest pärit retseptivihikust leiab järgmise koolituse käigus kirja pandud retsepti „Keedetud kartulid lõigatakse ilusateks tükkideks ja lastakse korralikult taldrikule. Hapukoore hulka lisatakse maitse järgi sinepit, äädikat ja suhkrut. Kaste kallatakse kartulitele peale. Peenendatud petersellileht raputatakse peale, ilustatakse punase tarretise ja peterselli lehtedega”. Sarnane retsept on avaldatud ka 1937. aastal ilmunud Adeline Tannbaumi keedu- ja majapidamisjuhis „Moodne perenaine”.

Kui 20. sajandi esimesel poolel olid kartulisalatiretseptid selgelt saksa juurtega, siis nõukogude perioodil Eestis levima hakanud retsept pärineb Moskva restoranist „Hermitage”. Salati lõi 1860. aastate alguses restorani prantsuse päritolu peakokk Lucien Olivier. Selle peolaua aukohal oleva roa komponentideks olid lisaks kartulile laanepüüd, vähilakad, vasikakeel, keedumuna, kornišonid, kapparid, lehtsalat ja provansaalkaste. 1930. aastatel asendati Olivier’ salatisse kuuluv laanepüüliha kanalihaga, millest hiljem jäi alles keeduvorst. Vähilakkasid asendas keeduporgand ja kappareid konservhernes.

Nõukogude perioodi kõige viljakam kokaraamatute väljaandja Salme Masso kirjeldas ja arendas saksa ja rootsi kultuuriruumist pärit kartulisalatiretsepte edasi. Enamlevinud koostis tema retseptides on kartul, mugulsibul ja hapukurk segatuna hapukoore-majoneesikastmega. Kui ta lisas sellele veel mingi komponendi, muutis ta salati nime, nt kartulisalat munaga, kartulisalat lihaga.

https://rahvakultuur.ee/2020/03/17/kart ... laanemaal/

[Külaline]

Mina serveerin kartulisalati kõrvalroana, alati originaalretsepti järgi, paari väikese muudatusega.

Suitsutatud pardiliha
Kartulid
Värske kurk ja marineeritud kurk
Lehtsalat
Vähisabad
Kanakontidest keedetud lihaleemekallerdise kuubikud
Kapparid
Oliivid
Lahja majonees ja veidike kreeka jogurtit
Sool, pipar

vabandust, aga see on küll õudne

Õudne võib see sulle tunduda, aga tegu on originaalretseptiga. Originaalis on pardiliha asemel põldpüü liha ja katmeks ainult majonees.

Igasugused viinerid, munad, sibulad, herned, õunad ja muud asjad on nõukaajal tehtud mugandused.

Mina sinu retsepti ei kritiseeri, aga arvan, et niimoodi ikka ei ole, et see sinu retsept on PÄRIS kartulisalat ja see hapukoore ja nn traditsiooniliste komponentidega salat on ainult üks kartulisalati mugandus.

[Nõiamoor]

Kartulisalat on küll igal perel isemoodi ja ma ei saaks öelda, et ainus "õige" oleks miski algupärane prantsuse köögist pärinev. Muide, mul kunagi üks ammune sõbranna tegi maisiga, herneid ei lisanud üldse.

[Külaline]

Mulle väiksena meeldis väga mu tädi tehtud kartulisalat. Kui suuremaks sain, siis sain aru, et tädi lisas alati õunakuubikuid ka. Kartul, porgand, vorst, kurgid, herned ja õunad. Teised minu tuttavad ja pereliikmed ei teinud õunaga. Nüüd teen ise ka õunaga. Lihtsalt väga maitseb mulle nii.

[Külaline]

Mulle väiksena meeldis väga mu tädi tehtud kartulisalat. Kui suuremaks sain, siis sain aru, et tädi lisas alati õunakuubikuid ka. Kartul, porgand, vorst, kurgid, herned ja õunad. Teised minu tuttavad ja pereliikmed ei teinud õunaga. Nüüd teen ise ka õunaga. Lihtsalt väga maitseb mulle nii.

Mul käib õun makaronisalatis. Lapselapsed alati tahavad, et teeksin seda "õunasalatit". Kartulisalati hoian meelega veidi teistsuguste komponentidega, et oleks ikka maitsevahe tuntav.

[Külaline]

Kartulisalat on küll igal perel isemoodi ja ma ei saaks öelda, et ainus "õige" oleks miski algupärane prantsuse köögist pärinev. Muide, mul kunagi üks ammune sõbranna tegi maisiga, herneid ei lisanud üldse.

Prantsusmaaga pole kartulisalatil midagi pistmist. Eestisse jõudis see 19. sajandil Saksamaalt ja Saksamaal tunti seda juba 17. sajandil. See Olivier' salat, millest siin üks peenutseja räägib, on vene versioon (pärineb Moskvas asunud restorani Ermitaaž peakokalt), kus oli kõike muud rohkem kui kartulit. Sellist laanepüüde jmt koostisosadega salatit pole Eestis kunagi tehtud. Või noh, keegi kindlasti on teinud, aga see ei ole see meie laialt levinud kartulisalat. Viimane on meil siiski sarnane Saksa ja Rootsi kartulisalatitega.

[Nõiamoor]

Mulle just meenus, et mul ema tegi vahest sedasi, et pool oli mingi keeduvorst ja pool valge suitsukala, hõbeheik. Kusjuures - ei ole väga seda kalast nüanssi tunda. Samuti olen teinud metssea suitsuvortsiga, kah huvitav.

[Külaline]

Mulle väiksena meeldis väga mu tädi tehtud kartulisalat. Kui suuremaks sain, siis sain aru, et tädi lisas alati õunakuubikuid ka. Kartul, porgand, vorst, kurgid, herned ja õunad. Teised minu tuttavad ja pereliikmed ei teinud õunaga. Nüüd teen ise ka õunaga. Lihtsalt väga maitseb mulle nii.

Mul käib õun makaronisalatis. Lapselapsed alati tahavad, et teeksin seda "õunasalatit". Kartulisalati hoian meelega veidi teistsuguste komponentidega, et oleks ikka maitsevahe tuntav.

Mul sama. Ma teen makaronisalatit õunaga. Ja panen ka muid asju. Need on igasuguste kombodena. Ka "lihaline varieerub. Pastasalati retsepye on nii palju. Aga klassikalise makatonisalati sisse läheb alati ka õun.
Kartulisalati aga hoian nö puhta ja lihtsana.

Vanaema tegi kartulisalatit alati (täis)suitsuvorstiga. Ma ise olen ka proovinud aga eelistan siiski keeduvorsti/sinki.

[Külaline]

Mulle meeldib õun nii kartuli- kui ka makaronisalatis. Aga alati ei lisa - teen nii- ja naapidi, et oleks vaheldusrikkam.

Mida ise kunagi ei pane on mais. Kui toidus on, siis kõrvale ei tõsta, aga minu arust mõttetu köögivili. Lisaks vist veel kõige kalorirohkem. Kõik teised asjad võivad mu salatis olla alustades paprikast lõpetades kapparitega. Ise neid viimaseid küll ei lisa, aga kui keegi on pannud, siis sobib hästi.

[Külaline]

Lihaleemekallerdise kuubikud!!! Nende lõikumiseks on vist eriti teravat nuga vaja?

Kas te olete natuke ohoh?

Ei. Aga teile vist pole teravat nuga looduse poolt kaasa pandud? Mulle on. Pliiats ka.

[Külaline]

Aga teile vist pole teravat nuga looduse poolt kaasa pandud? Mulle on. Pliiats ka.

Aga kriit jäeti panemata?

[Külaline]

Aga teile vist pole teravat nuga looduse poolt kaasa pandud? Mulle on. Pliiats ka.

Aga kriit jäeti panemata?

Kriit on kirgas, mitte terav. Võiksid ju teada selliseid asju lisaks peenele salatiretseptile.

[Külaline]

Ma nüüd täna tegin täiesti puhast nö kartulisalatit. Kartul, vorst, kurk, majonees ja hapukoor+ sool ja pipar. Vahelduseks päris hea.
Oli lihtsalt kartulit üle.
Ma muidu panen ikka porgandit ja hernest ka aga mul oli see käärimisega probleem. Eks ma nüüd siis vaatan kas ikka sama jama peale teist/kolmandat päeva

[Külaline]

Kummaline ütlus tõesti, meil oli nii kartulisalat kui isetehtud rosolje koguaeg pidude ajal laual. Lapsena ei osanud rosoljet hinnata. Veel olid laual isetehtud hapukurgid, marineeritud seened, sült, laste sünnipäevadel kūpsetatud vahvlid, kas vahukoore või vahel ka jäätisega.

Ainus defka asi toona olid purgiherned, mida alati salatisse polnud panna, aga see ei lugenudki nii väga.

[Külaline]

Ma nüüd täna tegin täiesti puhast nö kartulisalatit. Kartul, vorst, kurk, majonees ja hapukoor+ sool ja pipar. Vahelduseks päris hea.
Oli lihtsalt kartulit üle.
Ma muidu panen ikka porgandit ja hernest ka aga mul oli see käärimisega probleem. Eks ma nüüd siis vaatan kas ikka sama jama peale teist/kolmandat päeva

Tegin aastavahetuseks sama lihtsa salati, aga vot porgandit ma ei pane ammu enam, ei meeldinud, muna ja õuna ka mitte.

[Külaline]

Imelik jutt! Mina olen 60-ndate lõpus sündinud ja ükski pidu ei toimunud ilma kartulisalatita. Mulle ei meeldi, et tänapäeval kiputakse minema äärmusesse ja rääkima nagu nõukaajal oleks inimesed kuskil koopas elanud, et mitte midagi ei olnud süüa ja kõik olid muudkui mornid ja masenduses, sest Eesti ei olnud vaba. Ka sel ajal elati, söödi. pidutseti ja sünnitati lapsi, ei olnud nii, et ainult üks suur nutt ja hala.

Iibeteema all just see nutt ja hala lahti ongi.

[Külaline]

Ma ei tea, kuidas teistel, aga minu lapsepõlves peeti sageli suuri pidusid. Kuidagi siis järelikult jagus selleks raha. Tänapäeval enam minu ringkonnas selliseid pidusid ei peeta. Nendel, minu lapsepõlve kodustel pidudel, oli nii, et inimesed alati laulsid ja ja tantsisid. Tavaliselt oli seltskonnas ka keegi lõõtsmoonikuga. Samui oli meil klaver, viiul ja klarnet. Nii et musitseeriti, lauldi ja tantsiti. Tänapäeval vist enam sellist asja ei ole.

Laual oli alati kartulisalat, rosolje, täidetud munad, sealiha, kartul kapsas - ehk kõik nn traditsioonilised nõukaaegsed söögid.

Ka minu lapsepõlves peeti koduseid pidusid. Need peod tulid küll ema suure rabelemise hinnaga - juba hommikust oli ema köögis ja valmistas peolauale minevaid toite. Kartulisalatit tehti, jaa, alati - seal nii lihtsad koostisosad, et puudust küll ei mäleta. Hoidised kraamiti välja: seened, marineeritud kõrvits, hapukurgid ja pandi kenade keraamiliste nõudega lauale. Suvel maakodus aurutatud punasesõstramahlast tehti morssi, alati olid morsikannud ja klaasid laual, sest vee joomise kommet siis polnud. Enamus toite tehti ise, aga lisaks telliti veel kohvikust suur kringel (seda käis isa ära toomas). Mäletan, et lõpuks, kui hakkas lähenema külaliste saabumise kellaaeg, oli emal juba närv üsna pingul, et kas jõuab nüüd kõik valmis tehtud, laua ilusti kaetud ja ennast ka riidesse ja juuksed sätitud. Kook oli see, mis võis külaliste saabudes veel ahjus olla, sest seda ei hakatud kohe sööma. Ka lapsed pandi ema aitama (koostisosi lõikuma ja lauda katma, näiteks), kuid kõige suurem rabelemine langes siiski emale. Ja lõpuks siis (kui me olime suurest ettevalmistusest juba üsna väsinud) tulid külalised ja hakkas pidu pihta. Külalised tõid veel sageli ostetud torte (sefiiritort, trühvlitort) kaasa - vahel oli 2/3 torti laual. Meil küll ei lauldud ega tantsitud (ilmselt polnud nii julged inimesed), ainult söödi-vesteldi.

Imestan tagantjärgi, kui suure õhinaga kõik pered neid koduseid pidusid ette valmistasid ja kui suure õhinaga käidi. Lapsepõlvest kunagi ei mäleta kedagi kurtmas, et ah, ma ei viitsi kõiki neid sööke vaaritada või et ah, ma ei viitsi selle-ja-tolle poole minna.

Praegu, ausalt öeldes, oleks raske sellised rahvarohkeid kodupidusid pidada. Sest inimestel on vaba aeg nii täis planeeritud igasugu kodust väljas käimisi (kes läheb spordivõistlusele ja kes šoppama ja kes matkale jne. ), et raske on leida aega, millal kõik ühel ajal saaks tulla. Ja kuna vaba aja veetmise võimalusi on väga palju, siis tundub, et 10x aastas mingitel kodupidudel käimine ei huvita ka inimesi enam nii palju.

Ma ikka valmistun pereliikmete sünnipäevadeks ka praegu samamoodi, sest sünnipäevadele on meil alati külalised kutsutud, aga võrreldes toonase ajaga, on tõesti palju väiksemaks, harvemaks jäänud need istumised. Paljusid asju enam ei tähistatagi. Näiteks toona oli vanaisa juubel nii suur asi, et hangiti samasuguse, ümmarguse numbriga morsiklaasid ja samuti tema pensionile jäämist KEK’ist tähistati küll töökollektiiviga, küll kodus. Fotodel kõigil näod rõõmsad ja inimesed omavahel suhtlemas. Nüüd vajuvad inimesed peale esimest tundi vestlust oma nutidesse ära. Mul kogemus, tuleb sünnipäevale ja vestluse aegu hakkab telos kerima. Internet katab kaasajal suhtlemisvajaduse ära vist.

[Külaline]

Mina olen samuti 1970. aastate alguses sündinud. Meil tehti kartulisalatit minu arust kahel juhul: sünnipäevadeks ja aastavahetuseks. Salatit tehti suurem kogus ja selle tegemist juhtis vanaema (emaema). Meelde on jäänud see, et vanaema tahtis, et kaste segataks eelnevalt eraldi kokku (hapukoor ja majonees), mingil juhul ei tohtinud lihtsalt hapukoort ega majoneesi eraldi salatile valada. Vanaema juhatusel tehtud salatis ei olnud kunagi sibulat (sest paljudele ei maitse) ega porgandit (läheb kiiresti käärima). Minu arust käis tal sinna ainult kartul, lastevorst, värske kurk ja muna.
Aga mäletan, et majonees oli küll sageli defitsiit ja vahel ei saadudki seda. Siis lisati hapukoorele sinepit jmt - mulle siis see salat ei maitenud.

Mis mõttes ajab porgand salati kiiresti käärima? Mina panen alati porgandit ja võin julgelt seda salatit 3 päeva süüa. Sibulat panen ka. Osade väitel pidi ka sibul ajama kiiresti käärima. Aga ma ei ole ka seda märganud.

Äkki ei hakkaks nüüd pidama seda lõputut vaidlust, et mida üldse kartulisalati sisse kõlbab panna, sest igal perel ongi oma retsept. Minu ema näiteks pani kartulisalati sisse keelt vorsti asemel ja konservherneid. Teised teevad jälle teistmoodi. On kohe kaks erinevat põhimõttelist vastasleeri, et kas porgandit ja sibulat pannakse või ei panda. See on ju täiesti maitseasi tegelikult. See käärimisejutt vist tuleb sellest, et vanasti ikka taheti kohe nädal aega sama toitu süüa, kui seda üldse tegema hakati, praegusel ajal keegi ei söö nii kaua seda salatit, et mingi käärimise probleem võiks tekkida.

Üle aastate ostsin poest keelesatit, õun oli sisse pandud, enam kunagi ei osta.