Külaline kirjutas: ↑21 Dets 2025 11:58Meelde on jäänud see, et vanaema tahtis, et kaste segataks eelnevalt eraldi kokku (hapukoor ja majonees), mingil juhul ei tohtinud lihtsalt hapukoort ega majoneesi eraldi salatile valada
Jaa, nii käis meil ka. Õige kartulisalati kastme sai, kui segada kokku hapukoor, majonees, törts hapukurgivedelikku, noaotsaga sinepit ja vajadusel natuke soola.
Huvitav, kas sellest tuleb siis mingi maitseerinevus ka? Või nii on lihtsalt mugavam komponente segi saada?
Ma ise lasen küll hapukoore ja majoneesi otse salatile ja siis segan kogu salati korralikult käega läbi.
Guest kirjutas: ↑20 Dets 2025 19:00
Meil on nõukaajast ja sellele eelnevast ajast pilte kus suvel õues on suured seltskonnad pildile kogunenud, kõik sugulased ja külarahvas koos. Küll peeti sünnipäevi ja leeripidusid. Tänapäeval ei kujuta sellist asja ettegi. Isegi maal ei tunta enam naabrit.
Ega see ei olnud mingi nõukaaegne nähtus. Vanasti (ka eelnevatel sajanditel) oligi nii. See tuli puhtalt kahest asjast:
1. Üksi hakkama saada oli väga keeruline ja inimesed vajasid paljudes asjades teiste abi. Paljusid tasulisi teenuseid ei eksisteerinud, paljusid asju tuli teha talgute korras. Nõukogude ajal saadi paljusid asju ka ainult tutvuste kaudu. Kõik see tähendas, et inimestega tuli hoida häid suhteid, muidu olid lihtsalt omadega mudas.
2. Meelelahutus ja ajaveetmisvõimalused olid väga piiratud. Sisuliselt ainus viis, kuidas omaette aega veeta, oli raamatute lugemine. Kõik ülejäänud variandid eeldasid siiski mingit kollektiivset tegevust.
Nii ühendatigi meeldiv kasulikuga ja korraldati pidevalt koosviibimisi ja suheldi omavahel palju: sai mõnusalt aega veeta ja sai ka häid ja vajalikke suhteid üleval hoida.
Töötasin nõukaajal Tartus Vikerkaare kohviku lähedal, küll oli seal hea kartulisalat, saiakesed, koogid.
Nalja ka, saiakesi, kooke käis ikka keegi kõigile toomas ja sageli arve jagades ei klappinud. Ükskord siis tooja võttis kalkulaatori kaasa, et arvutab seal kohe kokku. Petta sai ikka, seekord peteti hoopis kogusega.
Guest kirjutas: ↑20 Dets 2025 16:39
Vaatan praegu TV3 Maitserännakute saadet kartulisalatist. Seal keegi rääkis, et vene ajal ei tehtud eriti kartulisalatit, kuna selliseid komponente ei olnud vene ajal saada. Et, kui oli vaja teha, siis hakati juba mitu nädalat enne komponente soetama.
Mina olen 70ndate alguses sündinud ja minu lapsepõlvekodus tehti pidevalt kartulisalatit. Minu mälu järgi ei olnud küll kartul, sibul, kurk, hapukoor ja majonees sel ajal defitsiit. Mingit vorsti oli ka saada. Jäin mõtlema, et mis defitsiitsetest komponentidest ta rääkis.
Mina olen samuti 1970. aastate alguses sündinud. Meil tehti kartulisalatit minu arust kahel juhul: sünnipäevadeks ja aastavahetuseks. Salatit tehti suurem kogus ja selle tegemist juhtis vanaema (emaema). Meelde on jäänud see, et vanaema tahtis, et kaste segataks eelnevalt eraldi kokku (hapukoor ja majonees), mingil juhul ei tohtinud lihtsalt hapukoort ega majoneesi eraldi salatile valada. Vanaema juhatusel tehtud salatis ei olnud kunagi sibulat (sest paljudele ei maitse) ega porgandit (läheb kiiresti käärima). Minu arust käis tal sinna ainult kartul, lastevorst, värske kurk ja muna.
Aga mäletan, et majonees oli küll sageli defitsiit ja vahel ei saadudki seda. Siis lisati hapukoorele sinepit jmt - mulle siis see salat ei maitenud.
Mis mõttes ajab porgand salati kiiresti käärima? Mina panen alati porgandit ja võin julgelt seda salatit 3 päeva süüa. Sibulat panen ka. Osade väitel pidi ka sibul ajama kiiresti käärima. Aga ma ei ole ka seda märganud.
Äkki ei hakkaks nüüd pidama seda lõputut vaidlust, et mida üldse kartulisalati sisse kõlbab panna, sest igal perel ongi oma retsept. Minu ema näiteks pani kartulisalati sisse keelt vorsti asemel ja konservherneid. Teised teevad jälle teistmoodi. On kohe kaks erinevat põhimõttelist vastasleeri, et kas porgandit ja sibulat pannakse või ei panda. See on ju täiesti maitseasi tegelikult. See käärimisejutt vist tuleb sellest, et vanasti ikka taheti kohe nädal aega sama toitu süüa, kui seda üldse tegema hakati, praegusel ajal keegi ei söö nii kaua seda salatit, et mingi käärimise probleem võiks tekkida.
Külaline kirjutas: ↑21 Dets 2025 12:02Ma lapsena küsisin ükskord ema käes, et kuidas see saab olla, et te siin sõjajärgsete piltide peal kõik nii rõõmsate nägudega olete?
Siis ei olnud töökohtades sellist ussitamist, ei tehtud hambad ristis karjääri, inimesed ei pidanud palehigis tööd rabama (mõisa köis las lohiseb), ei olnud vallandamise, koondamise hirmu kuklas. Ja kui mõni joodik vallandatigi, siis tööd oli alati saada.
Guest kirjutas: ↑21 Dets 2025 12:07
Mis mõttes ajab porgand salati kiiresti käärima?
Vanaema sõnul selles mõttes, et porgand on magus, st sisaldab suhkrut.
Aga tegelikult ei vasta see tõele, et ajab kiiremini käärima. Proovi teinekord järele.
Mul on näiteks tuttav, kes ei söö ühtegi toitu, kuhu on herneid pandud. Tema väitel on põhimõtteliselt peaaegu kohe siis toit juba käärima läinud, kui herned lisatakse. Ometigi müüakse poes hernestega kartulisalatit ja pole häda midagi.
Guest kirjutas: ↑20 Dets 2025 19:00
Meil on nõukaajast ja sellele eelnevast ajast pilte kus suvel õues on suured seltskonnad pildile kogunenud, kõik sugulased ja külarahvas koos. Küll peeti sünnipäevi ja leeripidusid. Tänapäeval ei kujuta sellist asja ettegi. Isegi maal ei tunta enam naabrit.
Ega see ei olnud mingi nõukaaegne nähtus. Vanasti (ka eelnevatel sajanditel) oligi nii. See tuli puhtalt kahest asjast:
1. Üksi hakkama saada oli väga keeruline ja inimesed vajasid paljudes asjades teiste abi. Paljusid tasulisi teenuseid ei eksisteerinud, paljusid asju tuli teha talgute korras. Nõukogude ajal saadi paljusid asju ka ainult tutvuste kaudu. Kõik see tähendas, et inimestega tuli hoida häid suhteid, muidu olid lihtsalt omadega mudas.
2. Meelelahutus ja ajaveetmisvõimalused olid väga piiratud. Sisuliselt ainus viis, kuidas omaette aega veeta, oli raamatute lugemine. Kõik ülejäänud variandid eeldasid siiski mingit kollektiivset tegevust.
Nii ühendatigi meeldiv kasulikuga ja korraldati pidevalt koosviibimisi ja suheldi omavahel palju: sai mõnusalt aega veeta ja sai ka häid ja vajalikke suhteid üleval hoida.
Jah, meelelahutust on tänapäeval oluliselt rohkem. Kas vanasti käis keegi spaatamas? Või nii palju trennis? Või välismaal puhkamas? Või šoppamas?
Praegu eelistavad inimesed arvutis või telefonis istuda päris suhtlemise asemel. Usun, et kui seda foorumit ei oleks ja mul ei oleks ühtki nutiseadet, oleksin ka hetkel hoopis sõbrannaga jalutamas või kellelgi külas.
Jah, meelelahutust on tänapäeval oluliselt rohkem. Kas vanasti käis keegi spaatamas? Või nii palju trennis? Või välismaal puhkamas? Või šoppamas?
Oli ka siis aktiviste küll ja küll. Mina käisin ise trennis, korvpalli mängimas, ikka aastaid ja aastaid. Meil maakohas oli spordihall ja spordiklubi, pereisad ja lapsed käisid seal väga palju trennis. Pereemadel polnud muidugi aega. Välismaal puhkamas käisime ka, see oli muidugi Venemaa ja vennasvabariigid. Käisime talvel suusamatkadel, see asi küll nõrgukestele ei olnud. Sõitsime Karpaatia mägedesse, ööbisime telkides, kogu seda kremplit pidi seljas vedama. Sanatooriumites käidi ka, siis ikka kohe kaks nädalat korraga. Šoppamas käisime ka iga päev, sest ega kunagi ei teadnud, millal midagi saab. Aga mööda poode jooksin siis ikka oluliselt rohkem kui praegu.
Jah, meelelahutust on tänapäeval oluliselt rohkem. Kas vanasti käis keegi spaatamas? Või nii palju trennis? Või välismaal puhkamas? Või šoppamas?
Oli ka siis aktiviste küll ja küll. Mina käisin ise trennis, korvpalli mängimas, ikka aastaid ja aastaid. Meil maakohas oli spordihall ja spordiklubi, pereisad ja lapsed käisid seal väga palju trennis. Pereemadel polnud muidugi aega. Välismaal puhkamas käisime ka, see oli muidugi Venemaa ja vennasvabariigid. Käisime talvel suusamatkadel, see asi küll nõrgukestele ei olnud. Sõitsime Karpaatia mägedesse, ööbisime telkides, kogu seda kremplit pidi seljas vedama. Sanatooriumites käidi ka, siis ikka kohe kaks nädalat korraga. Šoppamas käisime ka iga päev, sest ega kunagi ei teadnud, millal midagi saab. Aga mööda poode jooksin siis ikka oluliselt rohkem kui praegu.
Ma ei öelnudki, et vanasti üldse trenni ei tehtud. Ikka tehti! Aga mitte nii nagu tänapäeval. Puhkamas käidi ehk tõesti kord mitme aasta tagant Krimmis. Sanatooriumides käisid pigem vanemad inimesed ja ikka tuusikuga. Ehk oli siis mingi arsti suunamine ka. Ja sanatoorium oli ikka pigem ravieesmärgiga, mitte mõnus kogu pere spaatamine ja sulistamine basseinidel ja liumägedel.
Guest kirjutas: ↑21 Dets 2025 12:07
Mis mõttes ajab porgand salati kiiresti käärima?
Vanaema sõnul selles mõttes, et porgand on magus, st sisaldab suhkrut.
Aga tegelikult ei vasta see tõele, et ajab kiiremini käärima. Proovi teinekord järele.
Mul on näiteks tuttav, kes ei söö ühtegi toitu, kuhu on herneid pandud. Tema väitel on põhimõtteliselt peaaegu kohe siis toit juba käärima läinud, kui herned lisatakse. Ometigi müüakse poes hernestega kartulisalatit ja pole häda midagi.
Ma ei tee ise kartulisalatit, sest ma ei söö seda (jälgin kaalu). Või noh, kui kusagil olen, kus pakutakse ja ebaviisakas oleks mitte võtta, siis muidugi veidi söön ega vingu, vahet pole, mis seal sees on. Lihtsalt tõin välja, kuidas vanasti meil kodus oli. Minu arust ongi norm, et igas kodus on see retsept veidi erinev, ja nii ongi tore.
Guest kirjutas: ↑21 Dets 2025 12:02
Ma lapsena küsisin ükskord ema käes, et kuidas see saab olla, et te siin sõjajärgsete piltide peal kõik nii rõõmsate nägudega olete? Kas te ei kurvastanud, et okupatsioon oli? Ema ütles, et kurvastati küll, aga inimesed olid rõõmsad seepärast, et sõda oli läbi ja nemad olid ellu jäänud ja paremal juhul polnud ka ära küüditatud. Puhtalt sellepärast olid rõõmsad, mitte sellepärast, et elu ise oleks kuigi ilus olnud.
Eks see oleneb aastatest. Minu lapsepõlv möödus 70-ndatel ja siis kindlasti enam ei rõõmustanud ainult sellepärast, et sõjas ellu jäädi. Elu oli ikka ilus ka, inimesed tundsid rõõmu väiksematest asjadest kui uus maastur ja Sansibarireis. . Eriti lapsepõlv oli väga ilus.
Guest kirjutas: ↑21 Dets 2025 12:11
Vanaema sõnul selles mõttes, et porgand on magus, st sisaldab suhkrut.
Aga tegelikult ei vasta see tõele, et ajab kiiremini käärima. Proovi teinekord järele.
Mul on näiteks tuttav, kes ei söö ühtegi toitu, kuhu on herneid pandud. Tema väitel on põhimõtteliselt peaaegu kohe siis toit juba käärima läinud, kui herned lisatakse. Ometigi müüakse poes hernestega kartulisalatit ja pole häda midagi.
Ma ei tee ise kartulisalatit, sest ma ei söö seda (jälgin kaalu). Või noh, kui kusagil olen, kus pakutakse ja ebaviisakas oleks mitte võtta, siis muidugi veidi söön ega vingu, vahet pole, mis seal sees on. Lihtsalt tõin välja, kuidas vanasti meil kodus oli. Minu arust ongi norm, et igas kodus on see retsept veidi erinev, ja nii ongi tore.
Ma tegelikult ei mõelnudki seda, et mis nagu peaks õiges kartulisalatis käima. See on tõesti maitseasi. Pigem pidasin silmas seda, et arvatakse, et osad asjad teevad salati ruttu hapuks. Mis minu kogemuse järgi paika ei pea. Aga võimalik, et on nii, nagu keegi siin juba välja tõi, et vanasti söödi toitu nädal aega ja hoiustamistingimused ehk ei olnud ka nii head kui tänapäeval. Ja siis oli oluline välistada teatud komponendid.
Guest kirjutas: ↑21 Dets 2025 12:02
Ma lapsena küsisin ükskord ema käes, et kuidas see saab olla, et te siin sõjajärgsete piltide peal kõik nii rõõmsate nägudega olete? Kas te ei kurvastanud, et okupatsioon oli? Ema ütles, et kurvastati küll, aga inimesed olid rõõmsad seepärast, et sõda oli läbi ja nemad olid ellu jäänud ja paremal juhul polnud ka ära küüditatud. Puhtalt sellepärast olid rõõmsad, mitte sellepärast, et elu ise oleks kuigi ilus olnud.
Eks see oleneb aastatest. Minu lapsepõlv möödus 70-ndatel ja siis kindlasti enam ei rõõmustanud ainult sellepärast, et sõjas ellu jäädi. Elu oli ikka ilus ka, inimesed tundsid rõõmu väiksematest asjadest kui uus maastur ja Sansibarireis. . Eriti lapsepõlv oli väga ilus.
Lapsepõlv ja noorus on enamikul inimestel ilus aeg, kui nad vähegi normaalsetes tingimustes elavad. Siiski räägiti meie peres (ma olen 1973 sündinud) kogu mu lapsepõlve sellest, kuidas vanaisa 1942. aasta jõulude ajal Sinimägedes venelaste poolt maha lasti ja kuidas vanaema üliõpilastest vennad 1944. aastal venelaste pommirünnakus surma said. Elasime vanas kortermajas ka seda õpetati lastele, kellele maja enne sõda kuulus - see perekond elas samuti majas edasi ja neile ütles kogu majarahvas ikka proua ja härra. Samuti räägiti seda, et enne seda olnud majal ilus plankaed tänava pool, mis pärast sõda tulnud maha kiskuda, kuna nüüd olnud kõik ühisomandis. Majarahvale see üldse ei meeldinud, sest venelased tulid nüüd tänavalt, astusid aeda ja võtsid puude otsast õunu ja põõstelt marju. Ei olnud inimesed keegi rahul selliste muutustega.
viimases Ringvaates tehti ka kartulisalatit ja ma küll imestasin, et ei Grete ega Marko ei seganud kastet eraldi kausis kokku. MInu jaoks täiesti müstika. Ikka eraldi kausis majonees, hapukoor, soolatill, sinep, rõigas, suhkur.
Guest kirjutas: ↑21 Dets 2025 13:20
viimases Ringvaates tehti ka kartulisalatit ja ma küll imestasin, et ei Grete ega Marko ei seganud kastet eraldi kausis kokku. MInu jaoks täiesti müstika. Ikka eraldi kausis majonees, hapukoor, soolatill, sinep, rõigas, suhkur.
Aga, miks see müstika on? Lõpuks lähevad kõik ained salati sees ju nagunii segi.
Guest kirjutas: ↑21 Dets 2025 13:20
viimases Ringvaates tehti ka kartulisalatit ja ma küll imestasin, et ei Grete ega Marko ei seganud kastet eraldi kausis kokku. MInu jaoks täiesti müstika. Ikka eraldi kausis majonees, hapukoor, soolatill, sinep, rõigas, suhkur.
Aga, miks see müstika on? Lõpuks lähevad kõik ained salati sees ju nagunii segi.
tegelikult on vahe suur - kui segada salatiained eraldi läbi ja valada neile peale juba segatud kaste (kõik komponendid ühtlaselt jaounud), siis tuleb kokkuvõttes salatit kordades vähem segada ja tulemus jääb ilusam ja parem.
Guest kirjutas: ↑21 Dets 2025 13:20
viimases Ringvaates tehti ka kartulisalatit ja ma küll imestasin, et ei Grete ega Marko ei seganud kastet eraldi kausis kokku. MInu jaoks täiesti müstika. Ikka eraldi kausis majonees, hapukoor, soolatill, sinep, rõigas, suhkur.
Aga, miks see müstika on? Lõpuks lähevad kõik ained salati sees ju nagunii segi.
tegelikult on vahe suur - kui segada salatiained eraldi läbi ja valada neile peale juba segatud kaste (kõik komponendid ühtlaselt jaounud), siis tuleb kokkuvõttes salatit kordades vähem segada ja tulemus jääb ilusam ja parem.
Mina jälle arvan, et muud vahet ei ole, kui et eraldi kausis kokkusegamine on lihtsalt mugavam. Ja seda ei usu, et siis saab salati maitse parem. Mina segan salatit käega ja usun, et silmale jääb salat täpselt sama hea kui siis, kui kaste eraldi kokku segataks.
Külaline kirjutas: ↑21 Dets 2025 13:31
tegelikult on vahe suur - kui segada salatiained eraldi läbi ja valada neile peale juba segatud kaste (kõik komponendid ühtlaselt jaounud), siis tuleb kokkuvõttes salatit kordades vähem segada ja tulemus jääb ilusam ja parem.
Kokanduslikus mõttes on nii õigem jah, sest siis ei lähe kartul ja muud ained liigse segamise tõttu pudiks.
Mina teen kõiki salateid nii, et segan kastme eraldi valmis ja siis valan ülejäänud koostisosadele. "Päris" kokad teevad ka nii.
Mul on ka mõnikord üsna ruttu(kolmas päev näiteks juba) käärima läinud. Miks, ma ei teagi. Mõnkord seisab nädala kapis ja mõnikord on juba 3ndaks päevaks hapuks läinud.
Sibul see olla ei saa, sest seda ma kunagi ei pane. Küll aga konservherneid ja porgandit. Üks nendest siis või hoopis kurk teeb seda.
Minu kartulisalatisse läheb kartul, vorst, värske kurk, hapukurk(või marineeritud), konservhernes, porgand ja majonees+ hapukoor, sool ja pipar. Muna ei pane.
