Kartulisalat

[Külaline]

Meelega panen siia alajaotusse selle teema. Täiesti ajaviiteline teema, mitte retsepti küsimine.

Vaatan praegu TV3 Maitserännakute saadet kartulisalatist. Seal keegi rääkis, et vene ajal ei tehtud eriti kartulisalatit, kuna selliseid komponente ei olnud vene ajal saada. Et, kui oli vaja teha, siis hakati juba mitu nädalat enne komponente soetama.

Mina olen 70ndate alguses sündinud ja minu lapsepõlvekodus tehti pidevalt kartulisalatit. Minu mälu järgi ei olnud küll kartul, sibul, kurk, hapukoor ja majonees sel ajal defitsiit. Mingit vorsti oli ka saada. Jäin mõtlema, et mis defitsiitsetest komponentidest ta rääkis.

[Külaline]

Vot ei tea jah, sest kartulisalat oli absoluutselt igal peol, olgu selleks sünnipäev, pulm või ükskõik missugune tähistamine, alati laual. Väikse pingutusega sai kätte ka Ungari konservherneid. Tükeldatud keedetud porgand klaaspurkides oli samuti poodides täiesti saadaval.

[Külaline]

Vene ajal kasvatasid inimesed kartuli, porgandi, sibula ja kurgi ise. Poest oligi vaja vaid vorsti, hapukoort ja majoneesi.

[Tolmukübe]

Mingit vorsti oli ikka saada, seda kehvemat. Mina mäletan ka vene ajast, et kartulisalat oli igal pool, mingeid defitsiitseid komponente seal küll ei olnud.

[Külaline]

Imelik jutt! Mina olen 60-ndate lõpus sündinud ja ükski pidu ei toimunud ilma kartulisalatita. Mulle ei meeldi, et tänapäeval kiputakse minema äärmusesse ja rääkima nagu nõukaajal oleks inimesed kuskil koopas elanud, et mitte midagi ei olnud süüa ja kõik olid muudkui mornid ja masenduses, sest Eesti ei olnud vaba. Ka sel ajal elati, söödi. pidutseti ja sünnitati lapsi, ei olnud nii, et ainult üks suur nutt ja hala.

[Külaline]

Ja osad ju tegid isegi lihaga kartulisalatit, kui vorsti polnud. Ka seda kehvemat vorsti.

[Külaline]

Mingit vorsti oli ikka saada, seda kehvemat. Mina mäletan ka vene ajast, et kartulisalat oli igal pool, mingeid defitsiitseid komponente seal küll ei olnud.

Pärnus oli sel ajal oma lihakombinaat ja Lastevorsti või Piimavorsti oli ikka saada. Kuidagi ei saa täna öelda, et see see "kehvem* oli, kuna lihaprotsent oli kindlasti suurem kui enamikus tänapäeva vorstides.

[Külaline]

Ma ei tea, kuidas teistel, aga minu lapsepõlves peeti sageli suuri pidusid. Kuidagi siis järelikult jagus selleks raha. Tänapäeval enam minu ringkonnas selliseid pidusid ei peeta. Nendel, minu lapsepõlve kodustel pidudel, oli nii, et inimesed alati laulsid ja ja tantsisid. Tavaliselt oli seltskonnas ka keegi lõõtsmoonikuga. Samui oli meil klaver, viiul ja klarnet. Nii et musitseeriti, lauldi ja tantsiti. Tänapäeval vist enam sellist asja ei ole.

Laual oli alati kartulisalat, rosolje, täidetud munad, sealiha, kartul kapsas - ehk kõik nn traditsioonilised nõukaaegsed söögid.

[Külaline]

Nii kartulisalat kui rosolje oli alati laual ja meil polnud ühtegi maal elavat sõpra-sugulast, kes oleks varustanud.

[Külaline]

Ma ei tea, kuidas teistel, aga minu lapsepõlves peeti sageli suuri pidusid. Kuidagi siis järelikult jagus selleks raha. Tänapäeval enam minu ringkonnas selliseid pidusid ei peeta. Nendel, minu lapsepõlve kodustel pidudel, oli nii, et inimesed alati laulsid ja ja tantsisid. Tavaliselt oli seltskonnas ka keegi lõõtsmoonikuga. Samui oli meil klaver, viiul ja klarnet. Nii et musitseeriti, lauldi ja tantsiti. Tänapäeval vist enam sellist asja ei ole.

Laual oli alati kartulisalat, rosolje, täidetud munad, sealiha, kartul kapsas - ehk kõik nn traditsioonilised nõukaaegsed söögid.

Meil sama. Isegi palju pilte on, kuidas suguvõsa istub suure süldilaua taga, rõõmsate nägudega kõik.

[Külaline]

Meil on nõukaajast ja sellele eelnevast ajast pilte kus suvel õues on suured seltskonnad pildile kogunenud, kõik sugulased ja külarahvas koos. Küll peeti sünnipäevi ja leeripidusid. Tänapäeval ei kujuta sellist asja ettegi. Isegi maal ei tunta enam naabrit.

[Külaline]

Huvitav, aga miks me nii palju muutusime, kui elu just lihtsamaks ja kõik kättesaadavamaks muutus? Ega ise ka ei kujuta enam ette, et terve vahmiiliga korra kuus kuskil söögilaua taga istuks, aga ometi terve mu lapsepõlve oli see nii tavapärane. Nüüd nokime igaüks oma kodus ja peale lähisugulaste ei tunne suguvõsast kedagi. Imelik, aga ma ise olen samasugune.

[Külaline]

Ma ei tea, kuidas teistel, aga minu lapsepõlves peeti sageli suuri pidusid. Kuidagi siis järelikult jagus selleks raha. Tänapäeval enam minu ringkonnas selliseid pidusid ei peeta. Nendel, minu lapsepõlve kodustel pidudel, oli nii, et inimesed alati laulsid ja ja tantsisid. Tavaliselt oli seltskonnas ka keegi lõõtsmoonikuga. Samui oli meil klaver, viiul ja klarnet. Nii et musitseeriti, lauldi ja tantsiti. Tänapäeval vist enam sellist asja ei ole.

Laual oli alati kartulisalat, rosolje, täidetud munad, sealiha, kartul kapsas - ehk kõik nn traditsioonilised nõukaaegsed söögid.

Ka minu lapsepõlves peeti koduseid pidusid. Need peod tulid küll ema suure rabelemise hinnaga - juba hommikust oli ema köögis ja valmistas peolauale minevaid toite. Kartulisalatit tehti, jaa, alati - seal nii lihtsad koostisosad, et puudust küll ei mäleta. Hoidised kraamiti välja: seened, marineeritud kõrvits, hapukurgid ja pandi kenade keraamiliste nõudega lauale. Suvel maakodus aurutatud punasesõstramahlast tehti morssi, alati olid morsikannud ja klaasid laual, sest vee joomise kommet siis polnud. Enamus toite tehti ise, aga lisaks telliti veel kohvikust suur kringel (seda käis isa ära toomas). Mäletan, et lõpuks, kui hakkas lähenema külaliste saabumise kellaaeg, oli emal juba närv üsna pingul, et kas jõuab nüüd kõik valmis tehtud, laua ilusti kaetud ja ennast ka riidesse ja juuksed sätitud. Kook oli see, mis võis külaliste saabudes veel ahjus olla, sest seda ei hakatud kohe sööma. Ka lapsed pandi ema aitama (koostisosi lõikuma ja lauda katma, näiteks), kuid kõige suurem rabelemine langes siiski emale. Ja lõpuks siis (kui me olime suurest ettevalmistusest juba üsna väsinud) tulid külalised ja hakkas pidu pihta. Külalised tõid veel sageli ostetud torte (sefiiritort, trühvlitort) kaasa - vahel oli 2/3 torti laual. Meil küll ei lauldud ega tantsitud (ilmselt polnud nii julged inimesed), ainult söödi-vesteldi.

Imestan tagantjärgi, kui suure õhinaga kõik pered neid koduseid pidusid ette valmistasid ja kui suure õhinaga käidi. Lapsepõlvest kunagi ei mäleta kedagi kurtmas, et ah, ma ei viitsi kõiki neid sööke vaaritada või et ah, ma ei viitsi selle-ja-tolle poole minna.

Praegu, ausalt öeldes, oleks raske sellised rahvarohkeid kodupidusid pidada. Sest inimestel on vaba aeg nii täis planeeritud igasugu kodust väljas käimisi (kes läheb spordivõistlusele ja kes šoppama ja kes matkale jne. ), et raske on leida aega, millal kõik ühel ajal saaks tulla. Ja kuna vaba aja veetmise võimalusi on väga palju, siis tundub, et 10x aastas mingitel kodupidudel käimine ei huvita ka inimesi enam nii palju.

[Külaline]

1970 ja igal lapsepõlve peol olid kartulisalat ja rosolje mõlemad. Meil vorsti ei pandud sisse, hoopis praeliha.
Hull kokkamine käis enne pidusid - külm laud ja tordid-koogid mitu eri sorti ja ikka sellised töömahukad.

[Külaline]

Huvitav, aga miks me nii palju muutusime, kui elu just lihtsamaks ja kõik kättesaadavamaks muutus?

Klassivahed tekkisid, kuidas ikka siinset miljonäriprouat enam kartulisalatit sööma kutsuks. Kaagutaks pidevalt kas austreid ei olegi vää?

[Külaline]

Ma ka seitsmekümnendatel sündinud ja peod käisid peamiselt vanaema juures, kes elas maal ja kellel oli suur maja. Lugematult on pilte, et jälle suguvõsa koos. Üldiselt iga nädalavahetus toimus midagi, selle ja teise sünnipäev, pulmaastapäev või midagi muud. Siis ei tundnud keegi ennast üksi või et poleks midagi teha. Nüüd ainult depressioon, üksindus, siis seda polnud.

[Külaline]

Ma ei tea, kuidas teistel, aga minu lapsepõlves peeti sageli suuri pidusid. Kuidagi siis järelikult jagus selleks raha. Tänapäeval enam minu ringkonnas selliseid pidusid ei peeta. Nendel, minu lapsepõlve kodustel pidudel, oli nii, et inimesed alati laulsid ja ja tantsisid. Tavaliselt oli seltskonnas ka keegi lõõtsmoonikuga. Samui oli meil klaver, viiul ja klarnet. Nii et musitseeriti, lauldi ja tantsiti. Tänapäeval vist enam sellist asja ei ole.

Laual oli alati kartulisalat, rosolje, täidetud munad, sealiha, kartul kapsas - ehk kõik nn traditsioonilised nõukaaegsed söögid.

Ka minu lapsepõlves peeti koduseid pidusid. Need peod tulid küll ema suure rabelemise hinnaga - juba hommikust oli ema köögis ja valmistas peolauale minevaid toite. Kartulisalatit tehti, jaa, alati - seal nii lihtsad koostisosad, et puudust küll ei mäleta. Hoidised kraamiti välja: seened, marineeritud kõrvits, hapukurgid ja pandi kenade keraamiliste nõudega lauale. Suvel maakodus aurutatud punasesõstramahlast tehti morssi, alati olid morsikannud ja klaasid laual, sest vee joomise kommet siis polnud. Enamus toite tehti ise, aga lisaks telliti veel kohvikust suur kringel (seda käis isa ära toomas). Mäletan, et lõpuks, kui hakkas lähenema külaliste saabumise kellaaeg, oli emal juba närv üsna pingul, et kas jõuab nüüd kõik valmis tehtud, laua ilusti kaetud ja ennast ka riidesse ja juuksed sätitud. Kook oli see, mis võis külaliste saabudes veel ahjus olla, sest seda ei hakatud kohe sööma. Ka lapsed pandi ema aitama (koostisosi lõikuma ja lauda katma, näiteks), kuid kõige suurem rabelemine langes siiski emale. Ja lõpuks siis (kui me olime suurest ettevalmistusest juba üsna väsinud) tulid külalised ja hakkas pidu pihta. Külalised tõid veel sageli ostetud torte (sefiiritort, trühvlitort) kaasa - vahel oli 2/3 torti laual. Meil küll ei lauldud ega tantsitud (ilmselt polnud nii julged inimesed), ainult söödi-vesteldi.

Imestan tagantjärgi, kui suure õhinaga kõik pered neid koduseid pidusid ette valmistasid ja kui suure õhinaga käidi. Lapsepõlvest kunagi ei mäleta kedagi kurtmas, et ah, ma ei viitsi kõiki neid sööke vaaritada või et ah, ma ei viitsi selle-ja-tolle poole minna.

Praegu, ausalt öeldes, oleks raske sellised rahvarohkeid kodupidusid pidada. Sest inimestel on vaba aeg nii täis planeeritud igasugu kodust väljas käimisi (kes läheb spordivõistlusele ja kes šoppama ja kes matkale jne. ), et raske on leida aega, millal kõik ühel ajal saaks tulla. Ja kuna vaba aja veetmise võimalusi on väga palju, siis tundub, et 10x aastas mingitel kodupidudel käimine ei huvita ka inimesi enam nii palju.

No täpselt minu lapsepõlve pidusid kirjeldad. Tõsi, emal oli suur koormus. Mehed ju sel ajal üldiselt köögis ei toimetanud. Seega ema oli rakkes ja lapsed olid abis. Ja eks meil oli ka närvilisust, et kas kõik jõuab õigeks ajaks valmis jne.

Aga jah, kokkuvõttes ja tagantjärele vaadates oli mul ikka väga ilus ja meeldejääv kogemus nende pidude näol. Ja tegelikult tõesti, parim osa sellest oli just see, kui laul võeti üles ja tantsiti. Ja seda tehti ikka alati, kui rohkem rahvast koos.

Nii kahju, et neid aegu enam tagasi ei saa.

[Külaline]

Mina olen 70ndate alguses sündinud ja minu lapsepõlvekodus tehti pidevalt kartulisalatit. Minu mälu järgi ei olnud küll kartul, sibul, kurk, hapukoor ja majonees sel ajal defitsiit. Mingit vorsti oli ka saada. Jäin mõtlema, et mis defitsiitsetest komponentidest ta rääkis.

Loomulikult polnud need koostisosad mingi defitsiit. Vorsti osas võibolla tõesti, et kui tahtsid mõnda paremat, näiteks Kevadist vorsti, siis pidid poes veidi peale passima, sest seda polnud alati saada. Muud koostisosad olid küll kergesti hangitavad. Kartulisalat oli minu lapsepõlve pidude klassika.

[Külaline]

Praegu, ausalt öeldes, oleks raske sellised rahvarohkeid kodupidusid pidada. Sest inimestel on vaba aeg nii täis planeeritud igasugu kodust väljas käimisi (kes läheb spordivõistlusele ja kes šoppama ja kes matkale jne. ), et raske on leida aega, millal kõik ühel ajal saaks tulla. Ja kuna vaba aja veetmise võimalusi on väga palju, siis tundub, et 10x aastas mingitel kodupidudel käimine ei huvita ka inimesi enam nii palju.

Praegu on nii, et saadad meili teel kutse ja küsimustiku allergiate osas. Ja siis ka kümnest inimesest kolm saavad tulla, sest kes on trennis või muuga hõivatud, kolmas ei leia kassile selleks paariks tunniks seltsilist või on mingi muu häda. Nendest kolmest tulijast on ka mõnel raudselt mingi allergia või foobia, seega võib mõtte toredast peost kartulisalatiga juba eos maha matta.

[Külaline]

No täpselt minu lapsepõlve pidusid kirjeldad. Tõsi, emal oli suur koormus. Mehed ju sel ajal üldiselt köögis ei toimetanud. Seega ema oli rakkes ja lapsed olid abis. Ja eks meil oli ka närvilisust, et kas kõik jõuab õigeks ajaks valmis jne.

Aga jah, kokkuvõttes ja tagantjärele vaadates oli mul ikka väga ilus ja meeldejääv kogemus nende pidude näol. Ja tegelikult tõesti, parim osa sellest oli just see, kui laul võeti üles ja tantsiti. Ja seda tehti ikka alati, kui rohkem rahvast koos.

Nii kahju, et neid aegu enam tagasi ei saa.

Küll on imelik hala. Mis keelab sul praegustel pidudel laulu üles võtta ja tantsida? Mis aegu sul selle jaoks tagasi vaja on? Hakka lihtsalt pihta.