Ma pole piisav

[Külaline]

Kuidas või millest tekib tunne, et" ma pole piisav". Pole piisavalt hea, tark, oskustega jne.
Ma olen kuulnud ütlusi " alati saab paremini", " püüdsin/ püüdis küll, aga välja kukkus nagu ikka". " kui midagi teed, anna endast 100%". " kodutöö tegemata"
Kas need ütlused ja mitte piisav olemine tunne on seotud või saanud sellest alguse?

[Külaline]

Kiitmise puudus on kindlasti üks sellist tunnet soodustav tegur. Samas peab endal ka olema piisavalt ebakindlust sees ja see võib tulla kust iganes, ebaõnnestumistest mingis muus vallas jms. Näiteks inimest, kelle peresuhted on head, ei vii ebaedu tööl nii endast välja, et ta end ebapiisavana tunneks, sest tal on kuskile toetuda. Vastupidi ka (ja paljud nii teevadki) - kui eraelu on vussis, siis toetutakse tööle, sealsetele saavutustele ja saadakse niimoodi hakkama. Kui aga paljudes eri valdkondades inimesel halvasti on läinud, siis tekib see totaalne läbikukkumise tunne.
Ja isiklikult minul sõltub ebapiisavuse tunne väga, väga palju ka hormoonidest, nende tasakaalust. Vahetult enne päevi on see ebapiisavuse tunne ikka palju lihtsam tulema kui teisel ajal.

[Külaline]

Kui lööd varba ära, on valus tunne, kui näed oma parimat sõpra - on rõõmus tunne, kui sügada oma lemmiklooma - hea tunne. Kui ei tee asju piisavalt või olla halb oma erialal, eks siis vast vastav tunne tekibki. Või ainult head tunded on päriselt ja adekvaatsed ja ei sõltu hormoonidest ja ei tea millest veel?

[Külaline]

Huvitav on see, et kes päriselt "pole piisav" nt mõni mu töökaaslane. Laisk, otsi teda taga. Ta on kas söömas või suitsetamas, tööd teha ei viitsi, ei vaeva üldse pead sellega et ta pole päriselt piisav.

[Külaline]

Kui iseendal tekib see tunne koguaeg, on ilmselt pideva mahategemise ja negatiivse tagasiside tulemus.

[Tolmukübe]

Ma pole piisav tekib siis, kui inimene oma eluga rahul ei ole. Kui sulle meeldib see, mis sul on, enesetunne stabiilne, ei tunne, et millestki puudu, siis ei tunne ka, et piisavusest oleks puudu. Ehk et kui saad aru, et oled sama väärtuslik, nagu kõik teised, siis ei teki mingisugust ma pole piisav, sest oled piisavalt väärtuslik, nagu kõik teisedki. Kuskilt raamatust ma lugesin sellise lause: mida jagub teistele, seda jagub ka teile. Et läheb teistel hästi, on sul võimalik samamoodi. Ainult et midagi peab ise ka tegema, nt tahad ülemuse töökohta, peab minema kõrgkooli, või omama tutvusi... Jne.

[Külaline]

Kui lööd varba ära, on valus tunne, kui näed oma parimat sõpra - on rõõmus tunne, kui sügada oma lemmiklooma - hea tunne. Kui ei tee asju piisavalt või olla halb oma erialal, eks siis vast vastav tunne tekibki. Või ainult head tunded on päriselt ja adekvaatsed ja ei sõltu hormoonidest ja ei tea millest veel?

Su loogika pole õige, püsib eeldusel, et iga inimese enesetaju on sama õige kui tema närviühendus ära löödud varba või positiivset emotsiooni tekitava stiimuli ning aju vahel. Aga ei ole. Üsna kindlasti ei põe need, kes päriselt on ebapiisavad oma töös, seda sugugi, tihti vastupidigi, peavad end suurteks ässadeks, samas teised, kes on piisavad ning enamgi, muretsevad oma töötulemuste pärast palju.

[Külaline]

Ma pole piisav tekib siis, kui inimene oma eluga rahul ei ole. Kui sulle meeldib see, mis sul on, enesetunne stabiilne, ei tunne, et millestki puudu, siis ei tunne ka, et piisavusest oleks puudu. Ehk et kui saad aru, et oled sama väärtuslik, nagu kõik teised, siis ei teki mingisugust ma pole piisav, sest oled piisavalt väärtuslik, nagu kõik teisedki. Kuskilt raamatust ma lugesin sellise lause: mida jagub teistele, seda jagub ka teile. Et läheb teistel hästi, on sul võimalik samamoodi. Ainult et midagi peab ise ka tegema, nt tahad ülemuse töökohta, peab minema kõrgkooli, või omama tutvusi... Jne.

No päris nii ka ikka pole. Inimene ise võib väga rahul olla aga kui keegi väline või lähedane tuleb kritiseerima, et see "pole piisav" siis tekibki kahtlus, et aga äkki siis polegi. Ja kindlasti mängib rolli ka see, kui palju sellest kriitikast ennast mõjutada lastakse. Kui selline muster on lapsepõlvest peale olnud, et inimesele muudkui korrutatakse, et pole piisavalt hea siis lõpuks usutaksegi.
See nii peen paühholoogia.

Ma ise olin väga halvas suhtes pikalt ja ausalt, ma lõpuks hakkasingi uskuma, et ma pole piisav, sest koguaeg partner vihjas, et võiks alati paremini. Ehk kunagi tunnustust ei saanud. Lõpuks ma kahtlesin, kas ma üldse elu väärt olen.

[Külaline]

Ei oska vastata, pole kunagi midagi sellist tundnud.

[Külaline]

Meil on tööl krooniline ebapiisavuse tunne, suuremal osal inimestest. Lausa sel määral, et juhtkond on muretsema hakanud, et kust see küll tuleb... aga tuleb sellest, et kunagi ei kiideta. On kaks võimalust - kas ei saa üldse tagasisidet või saad ainult negatiivset. Kliendid on väga rasked sundkliendid, tihti ei annagi nende juhtumites midagi teha, kõik mis andis, on juba ära tehtud. Päris selge nagu pole ka, mida siis tööandja üldse ootab. Ja ongi ebapiisavuse tunne.

[Külaline]

Meil on tööl krooniline ebapiisavuse tunne, suuremal osal inimestest. Lausa sel määral, et juhtkond on muretsema hakanud, et kust see küll tuleb... aga tuleb sellest, et kunagi ei kiideta. On kaks võimalust - kas ei saa üldse tagasisidet või saad ainult negatiivset. Kliendid on väga rasked sundkliendid, tihti ei annagi nende juhtumites midagi teha, kõik mis andis, on juba ära tehtud. Päris selge nagu pole ka, mida siis tööandja üldse ootab. Ja ongi ebapiisavuse tunne.

Juhtkonnale öelnud olete?

[Külaline]

Meil on tööl krooniline ebapiisavuse tunne, suuremal osal inimestest. Lausa sel määral, et juhtkond on muretsema hakanud, et kust see küll tuleb... aga tuleb sellest, et kunagi ei kiideta. On kaks võimalust - kas ei saa üldse tagasisidet või saad ainult negatiivset. Kliendid on väga rasked sundkliendid, tihti ei annagi nende juhtumites midagi teha, kõik mis andis, on juba ära tehtud. Päris selge nagu pole ka, mida siis tööandja üldse ootab. Ja ongi ebapiisavuse tunne.

Kas Töötukassa vms? Üsna kahju siis, sest Töötukassa niipalju kui ma kuulnud ja ( ise ka natuke käinud) olen ongi üks väga ebaselge asutus klientidele ja ka tôötajataele endale kahjuks samamoodi?

[Külaline]

Ei oska vastata, pole kunagi midagi sellist tundnud.

Sama siin. Ma arvan, et see on midagi sellist, nagu osaledel inimestel tuleb lambist depressioon, ilma, et sellel reaalset põhjust oleks, vaid ongi haiguslik, ilma põhjuseta kurbus ja ebapiisavuse tunne. Ja mõnel ei tune kunagi sellist tunnet.

[Külaline]

Heast elust lolliks läinud. Nii ongi.

[Külaline]

Ebapiisavuse tunne tekib näiteks siis, kui sead endale ootused, mida täita ei suuda. On perioode, kus sa ei suudagi anda endast parimat. On perioode, kus prioriteedid on muus kohas. Mõnikord aga hoopis võrreldakse ennast kellegagi, kes suudabki rohkem, mis aga ei tähenda, et sina sellepärast kehv oleks.

[Külaline]

jah, ma saan aru, kuidas selline tunne tulla võib. töötasin aastaid ühes erakoolis, kus pidevalt midagi halvasti oli. ükskõik, mida sa tegid/ei teinud - sellised vissis ja mossis näod ja negatiivne tagasiside või üldse mingi tagasiside puudumine. kuna mul olid toredad kolleegid, oli lahkumine väga raske, aga lõpuks rapsisin selle negatiivsuse maha ja lahkusin. uus tööandaja kiidab, märkab, tunnudtab - kingitused, au- ja tänukirjad, preemiad kuupalga ulatuses ja soojad sõnad. õnneks ei mõjunud pahur vindumine minu enesehinnangule, aga igatahes soovitan leida keskkond, mis sind maha ei trambi ja su enesehinnangule positiivselt mõjub.

[Külaline]

usun, et sellise motteviisi põhjused tulevad lapsepõlvest - kui vanemad polnud kunagi rahul, ei kiidetud, ärgitati alati paremini tegema.
Kes oli lapsena piisavalt hea (sai seda kuulda ja palju kiitust), sellel ilmselt ka suurena pole probleemi. Ise tead, et oled piisav, ja kui keegi väidab vastupidist siis aboluutselt ei huvita.

[Külaline]

usun, et sellise motteviisi põhjused tulevad lapsepõlvest - kui vanemad polnud kunagi rahul, ei kiidetud, ärgitati alati paremini tegema.
Kes oli lapsena piisavalt hea (sai seda kuulda ja palju kiitust), sellel ilmselt ka suurena pole probleemi. Ise tead, et oled piisav, ja kui keegi väidab vastupidist siis aboluutselt ei huvita.

teatud mõttes võib sul ju õigus olla. aga ma sellesse lapsepõlve nii jäigalt kinni ei jääks. eks see mingil määral muidugi loeb, aga seda ei maksa üle tähtsustada. täiskasvanud inimene peaks suutma oma enesehinnanguga ikka üht-teist ette võtta.

[iiR]

usun, et sellise motteviisi põhjused tulevad lapsepõlvest - kui vanemad polnud kunagi rahul, ei kiidetud, ärgitati alati paremini tegema.
Kes oli lapsena piisavalt hea (sai seda kuulda ja palju kiitust), sellel ilmselt ka suurena pole probleemi. Ise tead, et oled piisav, ja kui keegi väidab vastupidist siis aboluutselt ei huvita.

Tahtsin lisada, et võib ka vastupidi olla - et lapsepõlves kiideti iga tegu ja tekkis sõltuvus välisest heakskiidust. Kui täiskasvanuelus enam niimoodi ei tagasisidestata ega anta pidevalt positiivset hinnangut, siis jääbki tunne, et kas ma siis ei väärigi kiitust, pole piisavalt hea.

[Külaline]

usun, et sellise motteviisi põhjused tulevad lapsepõlvest - kui vanemad polnud kunagi rahul, ei kiidetud, ärgitati alati paremini tegema.
Kes oli lapsena piisavalt hea (sai seda kuulda ja palju kiitust), sellel ilmselt ka suurena pole probleemi. Ise tead, et oled piisav, ja kui keegi väidab vastupidist siis aboluutselt ei huvita.

Tahtsin lisada, et võib ka vastupidi olla - et lapsepõlves kiideti iga tegu ja tekkis sõltuvus välisest heakskiidust. Kui täiskasvanuelus enam niimoodi ei tagasisidestata ega anta pidevalt positiivset hinnangut, siis jääbki tunne, et kas ma siis ei väärigi kiitust, pole piisavalt hea.

Just tahtsin sama kirjutada, mina olen näide sellisest lapsest. Elu on loterii, kindlat "õigesti" kasvatamist või elamist pole olemas