Kirjavahetus, sõnumite saatmine

[Tolmukübe]

Minu arust see ei ole päris suhtlemine. Ikka kui inimest näed, või telefoniga suhtled, siis on kontakt. Muidu on nagu arvutiga suhtlemine, vaatad, mis sulle sealt ekraanilt vastu vaatab ja siis kriblad vastu, aga tekst läheb nagu arvutisse. Ehk et ma nagu ei taju kirjade taga päris inimest. Kuidas teiega on, kas teie tajute? Kui kirjutate, kas seal on teie jaoks sama palju kontakti, kui silmast silma või telefonivestluses? Kas selline kirjavahetuse suhtlus teie jaoks lahjaks ei jää? Millist suhtlust üldse neist kolmest eelistate?

[Külaline]

Meil ei ole helistamine ja sõnumite saatmine enam ammu kombeks. Nii mõnus messengeris kirjutada kui aega on ja pilte saata. Ei pea enam kassas makstes telefonile vastama.

[Külaline]

Sõbrannadega suhtlen enamasti telefonis, sest armastan lobiseda, käime ka välja söömas aeg-ajalt. Aga kui see pole võimalik, kirjutame WhatsApis.
Kui võõra inimesega tegemist, võin vabalt ka kirjutada. Tegelikult saad kirjavahetusega samuti inimesest üsna hea ettekujutuse. Silmaring, lugemus, haridus, iseloon, vanus jne on tegelikult iga inimese tekstist välja loetav, kui seda tekstivahetust siis on piisavalt. On ka inimesi, kes avavad end palju rohkem kirjutades, kui silmast silma kohtudes. Ja neid, kellele ei meeldi kumbki variant.

[Külaline]

Minu arust see ei ole päris suhtlemine. Ikka kui inimest näed, või telefoniga suhtled, siis on kontakt. Muidu on nagu arvutiga suhtlemine, vaatad, mis sulle sealt ekraanilt vastu vaatab ja siis kriblad vastu, aga tekst läheb nagu arvutisse. Ehk et ma nagu ei taju kirjade taga päris inimest. Kuidas teiega on, kas teie tajute? Kui kirjutate, kas seal on teie jaoks sama palju kontakti, kui silmast silma või telefonivestluses? Kas selline kirjavahetuse suhtlus teie jaoks lahjaks ei jää? Millist suhtlust üldse neist kolmest eelistate?

Loomulikult eelistan suhtlust kirjutamise teel. Sellest kontakti puudumisest ei saa üldse aru - kas sa nt AI-ga üldse ei suhtle? Seal ei ole isegi inimest ekraani taga, aga ta ju suhtleb täpselt samamoodi.

[Külaline]

Kasutan väga palju WatsAppi ehk et kui vaja pereliikmetele midagi kiiresti teatada, siis saadan WA kaudu sõnumi. Vahel ka helistan sama kanali kaudu. Töökaaslastega kasutame Messengeri ja kiirete asjade puhul loomulikult helistame. Lähedaste sõpradega suhtlen telefoni teel või WatsAppis.

Kõik see aga ei asenda silmast-silma vahetut suhtlust, aga kuna ma elan välismaal, siis on WA minu jaoks väga oluline suhtluskanal just Eestis elavate pere ja sõprade puhul.

[Külaline]

Minu arust on sellega nii, et kui piisavalt tihti inimesega ka reaalselt kohtud, siis olete ühel lainel ja pole vahet, kas kirjutad või räägid, suudad ikkagi teist tajuda ja saad teksti nüanssidest aru. Mina tajun tütre kirjutistest alati, kui ta on (varjatult) kurb jms. Igapäevast juttu eelistan kindlasti kirjutada, mitte helistada - segab vähem, on vähem aegavõttev, väga mugav. Kui aga oled mõne sõbranna või sugulasega kaugemaks jäänud, pole mõnda aega kohtunud, siis tõesti ei mõista enam kindlalt, kas ta nüüd tegi nalja või mitte, mis ta mingi väljendiga täpselt mõtles, suhtlus on kuidagi kramplik ja siis on kindlasti vaja kokku saada.

[Nõiamoor]

Oleneb, kui palju ja kellega suhelda tahetakse - ma eelistan igal juhul alati kirjutamist. Esiteks, mul on orgaaniline vastumeelsus telefoniga rääkimise osas ja teiseks on kordi mugavam suheda, kui mulle sobib - mitte siis, kui keegi arvab heaks helistada ja ootab, et ma kohe vastaksin ja oleksin valmis ainult vestlusega tegelema. Üldse ei leia, et kirjutamine oleks kuidagi vähem suhtlus, kui telovestlus, aga kindlasti on silmast silma koosolemine sootuks teine muinasjutt. Kui see just pole kuskil koridoris kohtudes "oi, tere, sa ka täna tööl..." keiss.

[Külaline]

Sõbrannadega suhtlen enamasti telefonis, sest armastan lobiseda,

Kas sõbrannadele ka see loba meeldib?

[Külaline]

Kirjutan nii laste kui mehega väga palju, saadame vastastikku pilte ja videoid, täiesti hea suhtlus tundub.