Kuidas panite oma jõukusele aluse

[Külaline]

Siin on mitmes teemas mitu keskealist ja vanemat vastajat, kes räägivad, et on materiaalselt kindlustatud ja tööl käima ei peaks. Mind (ja ilmselt nii mõndagi teist) huvitaks väga, kuidas panite oma jõukusele aluse? Kuidas olete jõudnud olukorda, et soovi korral ei peaks enam töötama? Et kui te olite see 90-ndate noor, mil kohati oli üsna keeruline aeg, lõite pere ja kasvatasite lapsi ilma vanemahüvitiseta, hiljem ostsite laenuga korteri, siis kuidas või millal tekkis võimalus hakata tagavara koguma? Ma olen 57 ja mul pole mingit materiaalset kindlustatust. Ma pärisin emalt väikese korteri, selle müügist saadud raha panin majale sissemakseks, aga seal majas oli nii mõnigi asi vaja ära teha või ümber teha ja peaaegu kõik vaba raha läks sinna. Teenisin keskmisest natuke kõrgemat palka, maksin pangalaenu, kasvatasin lapsi ja elasin üsna kokkuhoidlikult. Mingit varu ikka natukesehaaval kogusin, aga inflatsioon hammustas sellestki suure tüki ära: krooni ajal aastate jooksul kogutud 50 tuhandest kroonist sai 3000 eurot... Maja saaksin muidugi ära müüa (mida ma kuidagi teha ei tahaks) ja osta korteri, aga ilmselgelt ei saa sealt vahelt nii palju raha, et ülejäänud elu vabalt saaks võtta.
Ma ei taha enam sugugi tööl käia, meeleldi oleksin kodus või teeksin mingit väikese koormusega tööd, aga ma ei saa. Lapsed on küll suured ja iseseisvad, aga kulutusi on ikka ja vanusega tuleb neid justkui juurde, mitte ei jää vähemaks. Mis see on, mis ma omal ajal valesti tegin või tegemata jätsin ja kuidas teie jõudsite olukorda, et täna enam tööl käima ei peaks?

[Külaline]

Omandasin enne pere loomist korraliku kõva hariduse, pingutasin selle nimel aastaid. Mu amet toidab mind hästi läbi kogu elu.

[Külaline]

Omandasin enne pere loomist korraliku kõva hariduse, pingutasin selle nimel aastaid. Mu amet toidab mind hästi läbi kogu elu.

Ja milline see korralik kõva haridus on?

[Külaline]

Siin on mitmes teemas mitu keskealist ja vanemat vastajat, kes räägivad, et on materiaalselt kindlustatud ja tööl käima ei peaks. Mind (ja ilmselt nii mõndagi teist) huvitaks väga, kuidas panite oma jõukusele aluse? Kuidas olete jõudnud olukorda, et soovi korral ei peaks enam töötama? Et kui te olite see 90-ndate noor, mil kohati oli üsna keeruline aeg, lõite pere ja kasvatasite lapsi ilma vanemahüvitiseta, hiljem ostsite laenuga korteri, siis kuidas või millal tekkis võimalus hakata tagavara koguma? Ma olen 57 ja mul pole mingit materiaalset kindlustatust. Ma pärisin emalt väikese korteri, selle müügist saadud raha panin majale sissemakseks, aga seal majas oli nii mõnigi asi vaja ära teha või ümber teha ja peaaegu kõik vaba raha läks sinna. Teenisin keskmisest natuke kõrgemat palka, maksin pangalaenu, kasvatasin lapsi ja elasin üsna kokkuhoidlikult. Mingit varu ikka natukesehaaval kogusin, aga inflatsioon hammustas sellestki suure tüki ära: krooni ajal aastate jooksul kogutud 50 tuhandest kroonist sai 3000 eurot... Maja saaksin muidugi ära müüa (mida ma kuidagi teha ei tahaks) ja osta korteri, aga ilmselgelt ei saa sealt vahelt nii palju raha, et ülejäänud elu vabalt saaks võtta.
Ma ei taha enam sugugi tööl käia, meeleldi oleksin kodus või teeksin mingit väikese koormusega tööd, aga ma ei saa. Lapsed on küll suured ja iseseisvad, aga kulutusi on ikka ja vanusega tuleb neid justkui juurde, mitte ei jää vähemaks. Mis see on, mis ma omal ajal valesti tegin või tegemata jätsin ja kuidas teie jõudsite olukorda, et täna enam tööl käima ei peaks?

Lahutus, pärandus, väljamõeldud identiteet. Kes oma raha ise teenib, ei liputa seda, sest teistel on kombeks tulla abi küsima ja kui sa ei anna, siis oled vaenlane. Selle käitumise nullimiseks pole vaja oma edukusega kiidelda. Põhjus miks ka rikkad inimesed käivad ringi tavaliste riietega jne, et olla et teistega võrdne. Raske olla jõukad kui iga teine ütleb sulle - mis sul viga elada, sa ju või sees.
Seda foorumit ei tasu tõsiselt võtta, need kasutajad ei ole rikkad ega jõukad.

[Külaline]

Omandasin enne pere loomist korraliku kõva hariduse, pingutasin selle nimel aastaid. Mu amet toidab mind hästi läbi kogu elu.

Ja milline see korralik kõva haridus on?

Kitsa eriala eriarst.

[Külaline]

Siinsed rikkurid ilmselt usuvad, et vajadusel mees peab neid ülal, aga aastad kogunevad ja see õlekõrs muutub aina hapramaks.

[Külaline]

Siin on mitmes teemas mitu keskealist ja vanemat vastajat, kes räägivad, et on materiaalselt kindlustatud ja tööl käima ei peaks. Mind (ja ilmselt nii mõndagi teist) huvitaks väga, kuidas panite oma jõukusele aluse? Kuidas olete jõudnud olukorda, et soovi korral ei peaks enam töötama? Et kui te olite see 90-ndate noor, mil kohati oli üsna keeruline aeg, lõite pere ja kasvatasite lapsi ilma vanemahüvitiseta, hiljem ostsite laenuga korteri, siis kuidas või millal tekkis võimalus hakata tagavara koguma? Ma olen 57 ja mul pole mingit materiaalset kindlustatust. Ma pärisin emalt väikese korteri, selle müügist saadud raha panin majale sissemakseks, aga seal majas oli nii mõnigi asi vaja ära teha või ümber teha ja peaaegu kõik vaba raha läks sinna. Teenisin keskmisest natuke kõrgemat palka, maksin pangalaenu, kasvatasin lapsi ja elasin üsna kokkuhoidlikult. Mingit varu ikka natukesehaaval kogusin, aga inflatsioon hammustas sellestki suure tüki ära: krooni ajal aastate jooksul kogutud 50 tuhandest kroonist sai 3000 eurot... Maja saaksin muidugi ära müüa (mida ma kuidagi teha ei tahaks) ja osta korteri, aga ilmselgelt ei saa sealt vahelt nii palju raha, et ülejäänud elu vabalt saaks võtta.
Ma ei taha enam sugugi tööl käia, meeleldi oleksin kodus või teeksin mingit väikese koormusega tööd, aga ma ei saa. Lapsed on küll suured ja iseseisvad, aga kulutusi on ikka ja vanusega tuleb neid justkui juurde, mitte ei jää vähemaks. Mis see on, mis ma omal ajal valesti tegin või tegemata jätsin ja kuidas teie jõudsite olukorda, et täna enam tööl käima ei peaks?

Sa oled tegelikult just sellest nn. võitjate põlvkonnast. Sa olid noor ajal kui kõik muutus ja avanes tohutult uusi võimalusi. Eks need, kes neid võimalusi ära kasutasid ongi nüüd seisus, et nad ei peaks enam tööl käima.

[Külaline]

kuna siin foorumis on väga kummalisi ja kadedaid subjekte, ei saa ma sellistest asjadest detailselt rääkida. ps. olen teemaalgatajaga ühevanune.

[Külaline]

Näiteks omandad hariduse, teed oma firma, mis selle hariduse teenust pakub, muudad selle edukaks, pingutad, riskid, kukud läbi, võidad, kukud läbi, võidad, võidad, firmast saab oma valdkonna tipptegija ja elad edaspidise elu nii, et töötad näiteks o.2 kohaga ja võtad dividende. Mina kahjuks sellise edukooga kiidelda ei saa, küll aga mu õde. Kõik see muidugi tuleb tõenäoliselt millegi arvelt, tervise näiteks, aga tihti ka pereelu ja laste arvelt. Jäävuse seadus - mitte miski ei teki eimillestki. Et kuskil oleks rohkem, tuleb teisest kohast vähemaks võtta.

[Külaline]

Olen ilmselt imelik, aga mind elu sees tõsiselt huvitanud jõukaks saamine. Tunduvad lausa vastumeelsed need tegevused, mis jõukaks saamiseks teha tuleks. Ei taha lausa nende tegevuste peale mõeldagi.

Kui nüüd see, et võta siis mingi ala, mis rohkem meeldib ja püüa üles töötada sellega - been there, done that, aga minu puhul ei töötanud ka see. Nii palju oli ikkagi seda, mis oli mööda ja vastumeelne. Küll ei meeldinud mulle teistega konkureerida (tüütus kuubis - no mis vahet seal on , kui teine on parem, las ta siis olla, jumal küll), küll ei meeldinud mulle ennast promoda (tüütus kuubis!), näit. suhelda selleks, et töiselt nö. pildil olla jne. Muidugi püüdsin ennast masseerida, et sa oled ju tubli ja ole nüüd ikka normaalne - ära tunne nii. Ja nö. õigesti mõelda/tunda. Aga ega eriti aidanud - apaatia, tülpimus võttis maad.

Lõpuks taipasin, et inimesed on erinevad. Öeldakse ka, et inimesed on erinevat tüüpi (sõdur, õpetaja, poeet, samariitlane (hoolitseja)... ja mis need kõik olid), kellel on vastavalt erinevad eluülesanded. Minus on ehk poeeti ja samariitlast leidub (võibolla midagi veel) - aga "edusõduri" komponent puudub pea täielikult.

Mulle sobivad teisi aitava ja hoolitseva iseloomuga tegevused. Seal on see, mis südant rõõmustab. Kui ise saan materiaalset nii palju, et kuuse all/näljas pole - siis, ega ma tegelikult ei erilselt ei muretse ka (jällegi üks joon, mida jõukusele orinteeritud inimesel ei tohiks ilmselt olla - sest seal öeldakse ju kogu aeg, ei tohi jääda loorberitele puhkama). Puhkamiseks/akude laadimiseks sobivad rahulikud tegevused.

[Külaline]

Näiteks omandad hariduse, teed oma firma, mis selle hariduse teenust pakub, muudad selle edukaks, pingutad, riskid, kukud läbi, võidad, kukud läbi, võidad, võidad, firmast saab oma valdkonna tipptegija ja elad edaspidise elu nii, et töötad näiteks o.2 kohaga ja võtad dividende. Mina kahjuks sellise edukooga kiidelda ei saa, küll aga mu õde. Kõik see muidugi tuleb tõenäoliselt millegi arvelt, tervise näiteks, aga tihti ka pereelu ja laste arvelt. Jäävuse seadus - mitte miski ei teki eimillestki. Et kuskil oleks rohkem, tuleb teisest kohast vähemaks võtta.

Nagu kirjutad jõuluvanale, saada raha. Jõuluvana vastab, oleks sulle raha ka kinki pannud, aga pakkisin kingituse juba kokku.
Haridus hariduseks. Ma ei tea eestis ühtegi haridust mis kohe peale ülikooli lõpetamist annaks hea aluse luua oma firma. Firma loomine on käkitegu, mis on siis probleem? Esiteks kogemused mida ülikoolis ei õpetata ja teiseks kõige olulisem - kliendid. Kliendid tuleb leida, neile ennast tõestada. See ei ole nii, et tee aga firma ja paku teenust, no paku, aga keegi ei ole sellest huvitatud, sest meil on konkurents. Võidad ja võidad ja võtad dividende? Dividende? Dividende?

[Külaline]

Näiteks omandad hariduse, teed oma firma, mis selle hariduse teenust pakub, muudad selle edukaks, pingutad, riskid, kukud läbi, võidad, kukud läbi, võidad, võidad, firmast saab oma valdkonna tipptegija ja elad edaspidise elu nii, et töötad näiteks o.2 kohaga ja võtad dividende. Mina kahjuks sellise edukooga kiidelda ei saa, küll aga mu õde. Kõik see muidugi tuleb tõenäoliselt millegi arvelt, tervise näiteks, aga tihti ka pereelu ja laste arvelt. Jäävuse seadus - mitte miski ei teki eimillestki. Et kuskil oleks rohkem, tuleb teisest kohast vähemaks võtta.

Siin on kirjeldatud just selline elu, mida mina kindlasti endale ei taha. Ma isegi ei kadetse, et teistel on firmad, kõrgepalgaline ametikoht vms. - sest ma tean, et selle kõige jaoks on nad teinud väga palju (minu jaoks) nõmedat tööd, pidanud muretsema nõmedate asjade (kuidas mingid rahad liiguvad, kas olen konkurendist parem/halvem jne. jne) pärast, mille vastu minu loomulik huvi on nii nullilähedane, et ma ei tahaks meelsamini niisuguste asjade peale mitte minutitki mõelda

[Külaline]

Kas just jõukus, aga pigem keskmine elujärg. Sattusin (ja ausõna, üsnagi juhuslikult) tegema väga nõmedat, aga ülihästi makstud tööd. Pärinen väga vaesest perest ja töö tulemusena sain osta endale kodu ja paar korterit lisaks. Kahjuks ei taibanud investeerida ja kontole kogunenud raha elasin lastega kodus olles tasapisi ära. Tänasel päeval teen tavalist üle keskmise palgaga tööd, mida ülikoolis õppisin, aga kodu ja korterid on laenuvabad. Mingit tulu sealt küll ei saa, andsin lastele kasutamiseks.

[Külaline]

Ma ei tea eestis ühtegi haridust mis kohe peale ülikooli lõpetamist annaks hea aluse luua oma firma. Firma loomine on käkitegu, mis on siis probleem? Esiteks kogemused mida ülikoolis ei õpetata ja teiseks kõige olulisem - kliendid. Kliendid tuleb leida, neile ennast tõestada. See ei ole nii, et tee aga firma ja paku teenust, no paku, aga keegi ei ole sellest huvitatud, sest meil on konkurents. Võidad ja võidad ja võtad dividende? Dividende? Dividende?

Kas oli kirjas, et kohe peale lõpetamist? Issand kui palju rumalat hala. Jah, just kliendid. See ongi see, millega töötad ja millega riskid ning võid võita või kaotada. Ja mis nende dividendidega häda on, jääb hoopis arusaamatuks. Jah, dividende.

[Külaline]

Ma ei tea eestis ühtegi haridust mis kohe peale ülikooli lõpetamist annaks hea aluse luua oma firma. Firma loomine on käkitegu, mis on siis probleem? Esiteks kogemused mida ülikoolis ei õpetata ja teiseks kõige olulisem - kliendid. Kliendid tuleb leida, neile ennast tõestada. See ei ole nii, et tee aga firma ja paku teenust, no paku, aga keegi ei ole sellest huvitatud, sest meil on konkurents. Võidad ja võidad ja võtad dividende? Dividende? Dividende?

Kas oli kirjas, et kohe peale lõpetamist? Issand kui palju rumalat hala. Jah, just kliendid. See ongi see, millega töötad ja millega riskid ning võid võita või kaotada. Ja mis nende dividendidega häda on, jääb hoopis arusaamatuks. Jah, dividende.

Kuna sa siis rikkaks saad? Noorus ongi kõige produktiivsem aeg, siis jõuad teha tööd ja noortele on ka rohkemad uksed lahti kui vanadele. Kui sa ei ole 40 eluaastaks rikkaks saanud, siis võimaluseks seda saada on kordades väiksemad.

Dividende saad võtta jaotamata kasumist, neid ei saa ju võtta nii et teed arve, raha laekub ja võtad dividende. Dividende saab määrata alles peale majandusaruande esitamist ja iga ettevõtte huvi on kasvada, mitte dividende võtta. Kui sa isegi seda ei tea, miks üldse räägid dividendidest?

[Külaline]

iga ettevõtte huvi on kasvada, mitte dividende võtta. Kui sa isegi seda ei tea, miks üldse räägid dividendidest?

Igal tegevusalal ei ole kasvamiseks vaja mammonakotti nurgas hoida.

[Külaline]

Üldse miks peaks võtma neid dividende kui võid omanikuna võtta ka oma ettevõttelt laenu tavalise intressiga ja seda maksta? Milleks maksta riigile 25% tulumaksu? Oh need pisiasjad mida siinsed rikkurid ja dividendivõtjad ei teagi eks.

[Külaline]

iga ettevõtte huvi on kasvada, mitte dividende võtta. Kui sa isegi seda ei tea, miks üldse räägid dividendidest?

Igal tegevusalal ei ole kasvamiseks vaja mammonakotti nurgas hoida.

Ettevõtluse mõte on kasvada, palgata töötajaid, laieneda, osta üles konkurente, liituda tugevamatega jne. Mis mõte on teha ühemehe firmat kus jõuad pakkuda ka ühe mehe eest? Nii ei saa kunagi midagi teenida.

[Külaline]

Veel lihtsam: ütled, et saatsid petturitele pakiautomaadiga raha minema.

[Külaline]

Veel lihtsam: ütled, et saatsid petturitele pakiautomaadiga raha minema.

See ei vabasta sind kohustustest.