Guest kirjutas: ↑04 Nov 2025 18:33
lahendus on suhtumist muuta. palgata piisavas koguses tugispetsialiste, mitte kallata neile kaela kõiki tööülesandeid, mis pähe tulevad. maksta tugispetsilistidele inimväärset palka. kindustada nad õppevahendite ja tööks vajalike ruumidega. vastasel juhul nad lahkuvad ja ükskõik, kui palju neid juurde õpetatakse - neid ei ole. sest nad ei pea sellist jama kannatama, lihtsam on töötada müügiesindajana, sekretärina, rajaleidjas, harnos vms.
Kuidas kujutad ette mitu korda korda rohkem ruume iga õnnetu abivajaja jaoks? Kust need võetakse? Kui koolimajas on korraga 700-1000 last?
Ja üldse ongi lihtsam kusagil kontoris pabereid treida, kui päris tööd teha.
Käisin just lastepsühhiaatri loengut kuulamas, kus ta ütles, et neid lapsi, kes päriselt psühhiaatrit vajaks, ei ole tegelikult juurde tulnud, küll aga tiritakse sinna psühhiaatri poole väga palju rohkem lapsi, kelle käitumine on võimatu. Aga neil on hoopis muud probleemid, mitte meditsiinilised.
Ei usu, et keegi niisama oma last psühhiaatri juurde tiriks. Sinna pole aegugi saada. HEV lapsed jõuavad psühhiaatri juurde ikka Rajaleidja kaudu, kes näeb vajadust ja sinna suunab.
Guest kirjutas: ↑04 Nov 2025 18:33
lahendus on suhtumist muuta. palgata piisavas koguses tugispetsialiste, mitte kallata neile kaela kõiki tööülesandeid, mis pähe tulevad. maksta tugispetsilistidele inimväärset palka. kindustada nad õppevahendite ja tööks vajalike ruumidega. vastasel juhul nad lahkuvad ja ükskõik, kui palju neid juurde õpetatakse - neid ei ole. sest nad ei pea sellist jama kannatama, lihtsam on töötada müügiesindajana, sekretärina, rajaleidjas, harnos vms.
Kuidas kujutad ette mitu korda korda rohkem ruume iga õnnetu abivajaja jaoks? Kust need võetakse? Kui koolimajas on korraga 700-1000 last?
Ja üldse ongi lihtsam kusagil kontoris pabereid treida, kui päris tööd teha.
eksole. keeruline. kujutan ette, et enne lolluste välja kuulutamist - "kaasav haridus" tuleb sellised kitsaskohad läbi mõelda ja lahendada.
Kas koolipsühholoogi ametijuhendis on kirjas, et peab andma individuaaltunde? Psühholoog ja eripedagoog on ju ikka kaks eri asia. Kas kool ei peaks võtma vastava pedagoogi tööle. Psühholoog peaks tegelema laste kohanemise ja käitumisprobleemidega. Meie lapse koolis andis psühholoog tunde (kogu klassile) paar korda aastas ja rääkiski käitumisest, üksteise mõistmisest jne. Tema kabineti uks oli kogu aeg lahti ja kõik võisid minna rääkima oma murest, ärevusest või misiganes probleemist.
Äkki probleem on hoopis selles, et liiga vähe seistakse enda eest, lastakse nurisemata koormat muudkui juurde laduda, kuni lõpuks on ainus tee ära minna. Kui psühholoog ei oska enda eest seista, siis tundub küll lootusetu olukord, varsti polegi neid koolis.
Kahjuks või õnneks olen ka eripedagoogikat õppinud, sellepärast pannakse ka neid tunde. Oskan muidugi enda eest seista, aga need, kes on mulle saadetud, neid ei võta keegi teine. Ja jutt oli ajutisest olukorrast, mis venib. Eripedagoogid on meil ka, ega neil vähem tööd ei ole. Ja ongi probleem natuke selles ka, et nagu seal artiklis öeldi, lapsevanemad, seiske siis enda eest, minge ja nõudke, sellist nõu ju seal antakse. Nad siis tulevad ja nõuavadki, kõiki tuleb individuaalselt õpetada. Ja kust siis kool selle jaoks peaks raha võtma. Kasutataksegi tugispetsialiste. Koolijuhid tegelevadki mingi tule kustutamisega kogu aeg, kes parajati karjub, selle probleem lahendatakse ära. Kui vanem on väga suur kisaja, tema laps suunatakse individuaalõppele, õpetaja kisab, et läheb ära, neid lapsi tema enam tundi ei võta, siis need proovitakse kuskile paigutada jne, jne. Eks ma katsun siis jõudumööda aidata, aga eks piirid tulevad ju ette. Eks see raske ole, et mida rohkem oled õppinud, seda rohkem tööd sa siis saad, aga palk on kõigil ju sama.
Sa oled vaieldamatult imetlusväärselt tubli ja paindlik. Aga tööle võetakse ju ikkagi konkreetsele ametikohale, kas psühholoogiks või eripedagoogiks. Kui ma võtan tööle turundaja, kes on õppinud ka raamatupidamist, siis ei saa ma teda ju sundida muuhulgas raamatupidamisega tegelema. Iseasi, kui tal pole tööd piisavalt ja talle see sobib, võime eraldi kokkuleppe sõlmida ja ka eraldi tasustada lisatöö eest.
'Aga see on klassikaline näide sellest, kuidas tekivad olukorrad, kus töötaja tunneb kohustust teha üle oma jõu või algse ametikoha nõuete, sest "keegi peab ju aitama." Kuni stress muutub liiga suureks.
Kui tõsiselt koolijuhid võitlevad ministeeriumiga selle nimel, et koolis oleks eraldi psühholoog ja eraldi eripedagoogid. Palju lihtsma on ju suruda lisakohustused olemasolevatele inimestele, (ma ei imestaks, kui nende eest isegi ei makstaks). Ok, raha pole piisavalt, aga kuidas jätkub raha kalliteks suvepäevadeks, riigiametnike igaaastaseks lisapalgaks, lisapuhkusteks jne. Raha jätkub ka kõigi nende kummaliste MTÜ-de ülalpidamiseks. Nii et raha tegelikult on, aga ta läheb valesse kohta. Midagi ei muutu enne, kui seestpoolt tõrkumist ei teki.
Ükski tööandja ei võta mitte kunagi vabatahtlikult uut inimest või otsi selleks rahalisi võimalusi enne, kui on tõepoolest selleks sunnitud. Kui mitte midagi muud üle jää, siis leitakse vahendid.
Midagi ei muutu enne, kui seestpoolt tõrkumist ei teki.
Ükski tööandja ei võta mitte kunagi vabatahtlikult uut inimest või otsi selleks rahalisi võimalusi enne, kui on tõepoolest selleks sunnitud. Kui mitte midagi muud üle jää, siis leitakse vahendid.
Ju siis koolijuhtide meelest töötab asi hästi. Mina lahkungi selle aastaga koolist, kevadeni töötan. Eks siis võtavad uued töötajad. Paljud neist, kes koolis on, alles õpivad. Siis neil pole kvalifikatsiooni ja saabki neid igatepidi koormata. Minu lapse koolis on ka kõik psühholoogid tudengid, kui ära lõpetavad, siis lahkuvad.
Kõik selles lõimes postitajad käsitlevad erivajadust sellest aspektist, et erivajadusega laps on aeglasem, rumalam ja ei saa tavaklassis õppetööga hakkama. Mitte ükski ei maini, et ka andekus on erivajadus ja ka nemad vajavad eraldi tähelepanu, sest muidu jääb kas nende potentsiaal kasutamata või nad hakkavad suurest igavusest lihtsalt teiste õppetööd segama või koolist kõrvale hiilima. Ehk siis meie paneme ühte klassi kokku nii tõsiselt andekad, tavalised nö. normaalsed lapsed ja need, kes vajavad järeleaitamist ja lisaabi. Ning üks õpetaja peab kogu selle seltskonnaga hakkama saama, andma tugevamatele arendavaid lisaülesandeid, vaatama, et nõrgemad maha ei jääks ning ka need keskmised vajavad ju tähelepanu. Selline kaasav haridus on lihtsalt üks suur jama.
Guest kirjutas: ↑05 Nov 2025 21:50
Kõik selles lõimes postitajad käsitlevad erivajadust sellest aspektist, et erivajadusega laps on aeglasem, rumalam ja ei saa tavaklassis õppetööga hakkama. Mitte ükski ei maini, et ka andekus on erivajadus ja ka nemad vajavad eraldi tähelepanu, sest muidu jääb kas nende potentsiaal kasutamata või nad hakkavad suurest igavusest lihtsalt teiste õppetööd segama või koolist kõrvale hiilima.
Mina kirjutasin, et mu laps on väikeklassis, hinded kõik viied, õpiabi pole kunagi vajanud. Aga jah, päriselus kohtan ka ainult seda arvamust, et kui laps on väikeklassis, siis järelikult ei saa õppimisega hakkama. Kui ütlen, et mu laps valdab 4 keelt ja lemmikaine on matemaatika, siis ikka vaadatakse kahtlustavalt, et miks ta siis väikeklassis on.
Olen ise eripedagoog ja mul on kurb selle üle, et tänapäeval on sõnad "puue", "erivajadus" muutunud sellise inimese sünonüümiks, kes laamendab, vägivallatseb, karjub ja üldse teisi väga häirib.
Tegelikkus on hoopis selline, et päriselt puudega lapsed satuvad pigem ise vägivalla ohvriteks. Nt mõõduka autismiga tüdruk, ta ei sega mitte kedagi, istub ainult vaikselt tunnis ja teeb oma ülesandeid. Tema taga istub poiss, kes on terve, aga tunnis kaasa ei tee. Igavleb, lollitab, siis leiab, et too tüdruk on temale paras maiuspala, ja hakkab teda pliiatsiga selga torkima. Tüdrukule on nii koolis kui kodus emagi poolt sõnad peale loetud, et "ära tee välja". No püüabki mitte välja teha, poiss aga torgib edasi. Tüdruk satub pingesse, nutt hakkab peale tulema, aga ta ei tohi midagi teha, kuna talle ju öeldi, et "ära tee välja". Vaatab abiotsivalt õpetaja poole, too ei märka (või ei taha märgata, sedagi on juhtunud). Ja mingil hetkel see tüdruk siis plahvatab. Seejärel kutsutakse kooli vanemad - loomulikult üksnes autistist tüdruku, mitte terve, aga kasvatamatu poisi omad! - ja läheb lahti: tüdruk segab tundi, ehmatab teisi lapsi oma äkilise karjumisega, teised on sellest häiritud, see autist vajab erikooli, ravimeid, suuremat järelevalvet jne.
Üsna levinud kiusamisvõte puudega lapse suunas on tema puudest põhjustatud erinevat olekut liialdada, üle paisutada. Näiteks sattus üks lonkamise tõttu kepiga kõndiv laps sihtmärgiks - keegi lapsevanem hakkas koguma allkirju, et too laps õppetöölt kõrvaldataks ja koju õppima saadetaks, kuna lapse kepp olevat teistele lastele ohtlik, st äkki võib mõni teine laps veel jooksuhoos tema kepi otsa komistada ja surma saada. Järelikult eluohtlik kepp. Sealjuures ei olnud mitte ühtegi tõestust, et see laps oleks eales oma kepiga kuidagi meelega vehkinud või kedagi tahtlikult ohustanud.
Puue ega ka erivajadus ei tähenda suuremat agressiivsust. Oma lapsi peab kasvatama ikkagi, olgu nad siis näiteks ATH või täiesti terved.
Külaline kirjutas: ↑10 Nov 2025 10:47Üsna levinud kiusamisvõte puudega lapse suunas on tema puudest põhjustatud erinevat olekut liialdada, üle paisutada. Näiteks sattus üks lonkamise tõttu kepiga kõndiv laps sihtmärgiks - keegi lapsevanem hakkas koguma allkirju, et too laps õppetöölt kõrvaldataks ja koju õppima saadetaks, kuna lapse kepp olevat teistele lastele ohtlik, st äkki võib mõni teine laps veel jooksuhoos tema kepi otsa komistada ja surma saada. Järelikult eluohtlik kepp. Sealjuures ei olnud mitte ühtegi tõestust, et see laps oleks eales oma kepiga kuidagi meelega vehkinud või kedagi tahtlikult ohustanud
Appi. Mis maailmas me küll elame .
Ja veel täiskasvanud inimene algatab sellist asja.
Mul oma laps on ka "erivajadusega". Diabeetik. Esimeses ja teises klassis vähe noriti konkreetselt tema haigust(süstimist, tujusid mis tulid suhkru kõikumisest, suval ajal söömist/mahla joomist jne) aga õnneks õpetajad ja kool oli/on väga toetav. Lisaks viidi ta üle paralleelklassi, kus on kaks diabertikut veel. Kius lõppes siis, kui ühel päeval juhtus nii õnnetult madal olema, et ta klassis kokku kukkus ja kiirabi kutsuti. Siis vist kiusajad ehmatasid ise ka ära ja ei pea seda enam naljakas haiguseks, vaid tõsiseks.
Külaline kirjutas: ↑10 Nov 2025 10:47Üsna levinud kiusamisvõte puudega lapse suunas on tema puudest põhjustatud erinevat olekut liialdada, üle paisutada. Näiteks sattus üks lonkamise tõttu kepiga kõndiv laps sihtmärgiks - keegi lapsevanem hakkas koguma allkirju, et too laps õppetöölt kõrvaldataks ja koju õppima saadetaks, kuna lapse kepp olevat teistele lastele ohtlik, st äkki võib mõni teine laps veel jooksuhoos tema kepi otsa komistada ja surma saada. Järelikult eluohtlik kepp. Sealjuures ei olnud mitte ühtegi tõestust, et see laps oleks eales oma kepiga kuidagi meelega vehkinud või kedagi tahtlikult ohustanud
Appi. Mis maailmas me küll elame .
Ja veel täiskasvanud inimene algatab sellist asja.
Ja siis imestatakse, miks inimesed tahavad oma lapsed panna katsetega koolidesse. Minu puhul oli kindlasti üheks põhjuseks soov vältida napakaid lapsevanemaid. Lasteaias nägin piisavalt, kuidas mingid jämedaid kuldkette kandvad isad ja botoxist punnis emad vingusid, et miks jälle mingite teatripiletite eest maksma peab, mida te sinna muuseumisse jälle ronite jmt.
Külaline kirjutas: ↑10 Nov 2025 10:47Üsna levinud kiusamisvõte puudega lapse suunas on tema puudest põhjustatud erinevat olekut liialdada, üle paisutada. Näiteks sattus üks lonkamise tõttu kepiga kõndiv laps sihtmärgiks - keegi lapsevanem hakkas koguma allkirju, et too laps õppetöölt kõrvaldataks ja koju õppima saadetaks, kuna lapse kepp olevat teistele lastele ohtlik, st äkki võib mõni teine laps veel jooksuhoos tema kepi otsa komistada ja surma saada. Järelikult eluohtlik kepp. Sealjuures ei olnud mitte ühtegi tõestust, et see laps oleks eales oma kepiga kuidagi meelega vehkinud või kedagi tahtlikult ohustanud
Appi. Mis maailmas me küll elame .
Ja veel täiskasvanud inimene algatab sellist asja.
Ja siis imestatakse, miks inimesed tahavad oma lapsed panna katsetega koolidesse. Minu puhul oli kindlasti üheks põhjuseks soov vältida napakaid lapsevanemaid. Lasteaias nägin piisavalt, kuidas mingid jämedaid kuldkette kandvad isad ja botoxist punnis emad vingusid, et miks jälle mingite teatripiletite eest maksma peab, mida te sinna muuseumisse jälle ronite jmt.
Aga ega need katsetega koolid neid napakaid vanemaid eemal hoia. On igalpool neid. Nii tava kui ka eliitkoolides.
Appi. Mis maailmas me küll elame .
Ja veel täiskasvanud inimene algatab sellist asja.
Ja siis imestatakse, miks inimesed tahavad oma lapsed panna katsetega koolidesse. Minu puhul oli kindlasti üheks põhjuseks soov vältida napakaid lapsevanemaid. Lasteaias nägin piisavalt, kuidas mingid jämedaid kuldkette kandvad isad ja botoxist punnis emad vingusid, et miks jälle mingite teatripiletite eest maksma peab, mida te sinna muuseumisse jälle ronite jmt.
Aga ega need katsetega koolid neid napakaid vanemaid eemal hoia. On igalpool neid. Nii tava kui ka eliitkoolides.
Ka koolitöötajad ise on tihti samasugused. Vabalt võib see pliiatsiga autisti torkiv kasvatamatu nagamann olla õpetaja enda laps.
Siia teemasse sobiv copy- paste FB-st, kus õpetajad jagavd muljeid ühest värskelt toimunud rahvusvahelisest täiendkoolitusest (minu allakriipsutused):
" Põhifookuses oli kaasav haridus ning uute teadmiste omandamine erivajadustega õpilaste õpetamisest ja toetamisest.
Saime põneva sissevaate teiste riikide süsteemidesse ja tõdesime nii mõndagi:
• Erinev lähenemine: Kui meil on veel säilinud erivajadustega õpilastele mõeldud koole, siis Portugalis ja Itaalias on absoluutselt kõik õpilased (nii füüsilise kui ka vaimse erivajadusega) tavakoolides. Küll tihti eriklassides, aga siiski sama katuse all.
• Sarnased mured: Kuigi oleme nendega võrreldes kaasava haridusega veel "lapsekingades", on probleeme neilgi. Nende suurim mure on näiteks ruumipuudus.
• Paber vs. päriselu: Kui küsisime Itaalia 50-aastase kogemuse kohta, saime vastuseks ausa küsimuse: "Kas räägime nii, nagu on päriselt, või nii, nagu on kirjas paberil?" See näitab, et väljakutsed on universaalsed.
• Õpetajate autonoomsus: Jah, üks ühele me nende süsteeme üle võtta ei saa, aga hindasime kõrgelt sealsete õpetajate autonoomsust. Nemad saavad oma kooli meeskonnaga määrata õpilasele vajalikud toed ja individuaalse õppekava – meil Eestis selliseid õigusi (veel) ei ole."
Kui vahel räägitakse "aga mujal on kõik erivajadusega lapsed tavaklassides - ainult meil ollakse sellised tagurlikud, kes ei taha" , siis päris nii see ikka ei ole.
See, kas mingi erivajaduse või eripäraga laps peaks õppima tava- või erikoolis, on tohutult lai teema ja ühtset õiget vastust siin ei ole.
Neile, kes ise ei ole kunagi ühtegi erivajadusega last kasvatanud, tundub väga lihtne ja loogiline saata laps "jalust ära" - et olgu seal erikoolis omasuguste seas, seal on tal kõige parem ja ei sega normaalseid lapsi. Nad ei saa kuidagi aru, miks puuetega laste vanemad selle väljavaate peale rõõmust lakke ei hüppa, vaid hoopis edasi mõtlevad-analüüsivad.
Suurim probleem on see, et vastav erikool ei pruugi asuda kodu lähedal. Hullemal juhul peab laps maha jätma oma kodu ja pere ning kolima elama erikooli õpilaskodusse, vana nimega internaati. Või siis peab terve pere müüma maha oma kodu ja kolima elama sinna linna või asulasse, kus asub too erikool. Aga äkki ei ole selles kohas vanematel erialast tööd? Äkki on peres veel teisi lapsi, kes peavad jätma maha oma tuttava kooli, lasteaia ja sõbrad, trennid?
Olen ise lõpetanud ühe sellise erikooli ja tean seetõttu, et erikooli õppekvaliteet ei ole pahatihti konkurentsivõimeline. Olen praeguseks küll kõrgharidusega ja töötan oma erialal, aga minu tausta puhul on inimesed, kes sellise nn edu saavutanud, sama haruldane nähtus nagu Dodo lind. Kui tahtsin oma erikooli taustaga pääseda õppima seda ametit, mida jumaldasin, siis pidin sisuliselt üksinda omandama kogu õppekava, erikool andis küll paberi, kuid mitte haridust. Väga palju oli n-ö kohandatud õpet, mis tähendas, et õpilasi peeti lollideks, kellele pole vajagi enamat kui oma nime kirjutamise oskust. Ometi ei peaks selle konkreetse puudega, mille erikoolis ma õppisin, kaasnema mitte kuidagi vaimsete võimete langust. Kuna ma tean, mis erikool on, langetasin abielludes otsuse, et mina oma lapsi kunagi erikooli ei pane. Õnneks mu lapsed on terved, tänu millele saavad nad elada kodus oma pere juures ja omandada tavalise hariduse, mis võimaldab hiljem ka meeldival erialal edasi õppida.
Guest kirjutas: ↑11 Nov 2025 15:30
See, kas mingi erivajaduse või eripäraga laps peaks õppima tava- või erikoolis, on tohutult lai teema ja ühtset õiget vastust siin ei ole.
Neile, kes ise ei ole kunagi ühtegi erivajadusega last kasvatanud, tundub väga lihtne ja loogiline saata laps "jalust ära" - et olgu seal erikoolis omasuguste seas, seal on tal kõige parem ja ei sega normaalseid lapsi. Nad ei saa kuidagi aru, miks puuetega laste vanemad selle väljavaate peale rõõmust lakke ei hüppa, vaid hoopis edasi mõtlevad-analüüsivad.
Suurim probleem on see, et vastav erikool ei pruugi asuda kodu lähedal. Hullemal juhul peab laps maha jätma oma kodu ja pere ning kolima elama erikooli õpilaskodusse, vana nimega internaati. Või siis peab terve pere müüma maha oma kodu ja kolima elama sinna linna või asulasse, kus asub too erikool. Aga äkki ei ole selles kohas vanematel erialast tööd? Äkki on peres veel teisi lapsi, kes peavad jätma maha oma tuttava kooli, lasteaia ja sõbrad, trennid?
Olen ise lõpetanud ühe sellise erikooli ja tean seetõttu, et erikooli õppekvaliteet ei ole pahatihti konkurentsivõimeline. Olen praeguseks küll kõrgharidusega ja töötan oma erialal, aga minu tausta puhul on inimesed, kes sellise nn edu saavutanud, sama haruldane nähtus nagu Dodo lind. Kui tahtsin oma erikooli taustaga pääseda õppima seda ametit, mida jumaldasin, siis pidin sisuliselt üksinda omandama kogu õppekava, erikool andis küll paberi, kuid mitte haridust. Väga palju oli n-ö kohandatud õpet, mis tähendas, et õpilasi peeti lollideks, kellele pole vajagi enamat kui oma nime kirjutamise oskust. Ometi ei peaks selle konkreetse puudega, mille erikoolis ma õppisin, kaasnema mitte kuidagi vaimsete võimete langust. Kuna ma tean, mis erikool on, langetasin abielludes otsuse, et mina oma lapsi kunagi erikooli ei pane. Õnneks mu lapsed on terved, tänu millele saavad nad elada kodus oma pere juures ja omandada tavalise hariduse, mis võimaldab hiljem ka meeldival erialal edasi õppida.
Nii ta on, et erivajadusega laste seisukohalt on tavaliste lastega koos õppimine kõige valutum lahendus. Meie koolis on neid, kes on intellektipuudega, aga õpivad ikkagi tavalise õppekava järgi tavaklassis, õpetajad siis vaatavad läbi sõrmdede, et sealt midagi ei tule. Kui lähed lihtsustatud õppekava peale, siis on edasine õpe kinni, sa ei saa üle 5. klassi taseme. Ise olen väikeklassi klassijuhataja, seal on osade vaimne võimekus ikka väga kehv, osadel on käitumishäired, aga pea nokib küll. Olen vanematega rääkinud, nad ei taha last kuskile Tondi kooli panna, sest siis on kohe märk otsa ees. Praegu said sellised lapsed meie koolis tavalise 9. klassi lõputunnistuse, ega see, et oled väikeklassis, õpe on kohandatud vms ei lähe kuskile kirja. Põhikooli eksamid said ka kuidagi järeleksami abil tehtud, kus õpetajad neid ikka päris palju aitasid, sest neil olid eritingimused. Nüüd enam järeleksameid ei tule, siis jääbki päris huvitav tunnistus, et osades ainetes neljad-viied (sest laps peab ju ikka saama eduelamuse) ja eksamitulemused 10 protsenti.
Guest kirjutas: ↑11 Nov 2025 15:30
See, kas mingi erivajaduse või eripäraga laps peaks õppima tava- või erikoolis, on tohutult lai teema ja ühtset õiget vastust siin ei ole.
Neile, kes ise ei ole kunagi ühtegi erivajadusega last kasvatanud, tundub väga lihtne ja loogiline saata laps "jalust ära" - et olgu seal erikoolis omasuguste seas, seal on tal kõige parem ja ei sega normaalseid lapsi. Nad ei saa kuidagi aru, miks puuetega laste vanemad selle väljavaate peale rõõmust lakke ei hüppa, vaid hoopis edasi mõtlevad-analüüsivad.
Suurim probleem on see, et vastav erikool ei pruugi asuda kodu lähedal. Hullemal juhul peab laps maha jätma oma kodu ja pere ning kolima elama erikooli õpilaskodusse, vana nimega internaati. Või siis peab terve pere müüma maha oma kodu ja kolima elama sinna linna või asulasse, kus asub too erikool. Aga äkki ei ole selles kohas vanematel erialast tööd? Äkki on peres veel teisi lapsi, kes peavad jätma maha oma tuttava kooli, lasteaia ja sõbrad, trennid?
Olen ise lõpetanud ühe sellise erikooli ja tean seetõttu, et erikooli õppekvaliteet ei ole pahatihti konkurentsivõimeline. Olen praeguseks küll kõrgharidusega ja töötan oma erialal, aga minu tausta puhul on inimesed, kes sellise nn edu saavutanud, sama haruldane nähtus nagu Dodo lind. Kui tahtsin oma erikooli taustaga pääseda õppima seda ametit, mida jumaldasin, siis pidin sisuliselt üksinda omandama kogu õppekava, erikool andis küll paberi, kuid mitte haridust. Väga palju oli n-ö kohandatud õpet, mis tähendas, et õpilasi peeti lollideks, kellele pole vajagi enamat kui oma nime kirjutamise oskust. Ometi ei peaks selle konkreetse puudega, mille erikoolis ma õppisin, kaasnema mitte kuidagi vaimsete võimete langust. Kuna ma tean, mis erikool on, langetasin abielludes otsuse, et mina oma lapsi kunagi erikooli ei pane. Õnneks mu lapsed on terved, tänu millele saavad nad elada kodus oma pere juures ja omandada tavalise hariduse, mis võimaldab hiljem ka meeldival erialal edasi õppida.
Nii ta on, et erivajadusega laste seisukohalt on tavaliste lastega koos õppimine kõige valutum lahendus. Meie koolis on neid, kes on intellektipuudega, aga õpivad ikkagi tavalise õppekava järgi tavaklassis, õpetajad siis vaatavad läbi sõrmdede, et sealt midagi ei tule. Kui lähed lihtsustatud õppekava peale, siis on edasine õpe kinni, sa ei saa üle 5. klassi taseme. Ise olen väikeklassi klassijuhataja, seal on osade vaimne võimekus ikka väga kehv, osadel on käitumishäired, aga pea nokib küll. Olen vanematega rääkinud, nad ei taha last kuskile Tondi kooli panna, sest siis on kohe märk otsa ees. Praegu said sellised lapsed meie koolis tavalise 9. klassi lõputunnistuse, ega see, et oled väikeklassis, õpe on kohandatud vms ei lähe kuskile kirja. Põhikooli eksamid said ka kuidagi järeleksami abil tehtud, kus õpetajad neid ikka päris palju aitasid, sest neil olid eritingimused. Nüüd enam järeleksameid ei tule, siis jääbki päris huvitav tunnistus, et osades ainetes neljad-viied (sest laps peab ju ikka saama eduelamuse) ja eksamitulemused 10 protsenti.
Olen see, keda tsiteerid. Tead, erivajadusega laste seisukohalt tavaliste lastega koos õppimine ei ole kõige valutum lahendus. Kui olin kodulähedases tavakoolis, siis sain tavalaste käest iga päev peksa, paar korda kutsuti ka kiirabi. Õpetajad ei tulnud mulle appi mitte kunagi- vastupidi, nad õigustasid peksjaid ja narrijaid, et "no mis ta siis on kehapuudega!" Seetõttu palusingi ema, et ta paneks mu teises linnas asuvasse erikooli, lihtsalt selleks et peksust pääseda. Ta tegigi mu palve peale seda, aga erikoolis selgus, et sealgi on omad hädad.
Mõtlen siiamaani, et hinded olid mul ju ometi korras, poleks mind mu puude tõttu kiusatud ega pekstud ja oleks õpetajad koolis natukenegi mulle appi tulnud, oleksin vabalt saanud kasvada kodus oma pere juures ega pidanuks minema lapsena elama asutusse. Koduigatsus seal oli ikkagi meeletu.
.