Mis teile koolist meelde on jäänud?

[Külaline]

No aga nii ongi. Kui õpid endale, siis seda õpidki, mis sind huvitab, muu tuubid pähe, või võimalusel jätad tähelepanuta. Kui ainult endale, siis igaüks teeb valiku, mida tal siis endale vaja on, või mis teda ennast siis õige huvitab. Muust hiilid kõrvale, ebavajalikuga pole ju vaja oma pead koormata. Ikka kõik on valikute küsimus.

Tuupimine on minu meelest raskem kui mõttega õppimine. Kui keegi tuupis, mõtlesin alati kõrvalt vaadatates, et õudne, mis vaev, kas ta siis kuidagi targemalt õppida ei oska.

Oma lapsi pole õnneks tuupimast tabanud, nad ikka saavad aru. Ka asja, millest oled aru saanud, võib ära unustada (pikaajaline mälu võib inimestel olla erinev, kellel parem, kellel halvem), aga vähemalt õppimise hetkel saavad sisust aru.

[Külaline]

aga pikka aega puudus arusaamine, et sellega ehitad enda elu vundamenti. See arusaamine tuli palju hiljem.

Ja mis tarkusest sul puudus on praegu mida koolis oleks õppinud?
Kes millist koolitarkust praegu kasutab oma igapäevaelus?
Korrutustabelit ja keeli on mul ainult vaja käinud.

See, et mingi sõda oli mingil aastal mul peast teada vaja pole olnud kui ainult kontrolltööks.

[Külaline]

Hetkel laps 5.ndas klassis ja saan usinasti korrata ja meelde tuletada neid.

Tänapäeval emad õpivad koos lastega keskkoolini? Kolmas klass oli viimane, kui mu ema mulle kooliasjades järelvalvet tegi või abi andis... Hiljem saatis lihtsalt õppima või küsis, mis hindeks sain.

Täpselt nii, targad emad õpivad koos lapsega kasvõi gümnaasiumi lõpuni. MInu lapsel oli keskendumisega raskuseid st keskendus hästi, kui asi huvitas, muudel teemadel arvas, et käib kah. Ma ise olin samasugune, peamiselt lugesin ainult raamatuid, õpitava õppisin kiirelt pähe, eriliselt süvenemata, aga olin muidugi palju kohusetundlikum.
Ühe mu hea tuttava tütar õppis alati üksi ja eeskujulikult, aga pojaga oli palju probleeme, no ei tahtnud kuidagi vaeva näha ja ema istuski siis temaga gümnaasiumi lõpuni välja. Poiss läks edasi õppima ja lõpetamisel tänas ema, et temaga nii palju vaeva nägi.
Teine tuttav arvas, et lapsed peavad ise hakkama saama ja ise vastutavad oma hinnete eest. Samuti kaks last, kes siis õppisidki nagu heaks arvasid. Ühest sai küünetehnik ja teine on vahelduva eduga tööl ja töötu, sest ikka pole seda õiget tööd leidnud.
See pani mind mõtlema ja kui siis nägin, et oma laps ka ülemäära usin pole, võtsingi abiõpetaja rolli, tänaseks ülikoolis ja kavatseb jätkata õpinguid.

Mulle endale tundub, et teemad on väga palju tihedamaks surutud ja seetõttu ka kuivemaks muutunud, võrreldes sellega, kui ma ise koolis käisin. Aeg oleks ehk reformima asuda, seda enam, et AI teeb nii palju elu lihtsamaks. On ju üldteada, et päriselt meelde jääb ainult see, mida kordad. Õppeprogrammi tuleks liita hoopis uusi teemasid, mis seotud tervishoiu, vaimse tervise ja kriitilise mõtlemisega. Ja eelkõige õpetada tugevalt funktsionaalset lugemist.

[Külaline]

Hetkel laps 5.ndas klassis ja saan usinasti korrata ja meelde tuletada neid.

Tänapäeval emad õpivad koos lastega keskkoolini? Kolmas klass oli viimane, kui mu ema mulle kooliasjades järelvalvet tegi või abi andis... Hiljem saatis lihtsalt õppima või küsis, mis hindeks sain.

Täpselt nii, targad emad õpivad koos lapsega kasvõi gümnaasiumi lõpuni. MInu lapsel oli keskendumisega raskuseid st keskendus hästi, kui asi huvitas, muudel teemadel arvas, et käib kah. Ma ise olin samasugune, peamiselt lugesin ainult raamatuid, õpitava õppisin kiirelt pähe, eriliselt süvenemata, aga olin muidugi palju kohusetundlikum.
Ühe mu hea tuttava tütar õppis alati üksi ja eeskujulikult, aga pojaga oli palju probleeme, no ei tahtnud kuidagi vaeva näha ja ema istuski siis temaga gümnaasiumi lõpuni välja. Poiss läks edasi õppima ja lõpetamisel tänas ema, et temaga nii palju vaeva nägi.
Teine tuttav arvas, et lapsed peavad ise hakkama saama ja ise vastutavad oma hinnete eest. Samuti kaks last, kes siis õppisidki nagu heaks arvasid. Ühest sai küünetehnik ja teine on vahelduva eduga tööl ja töötu, sest ikka pole seda õiget tööd leidnud.
See pani mind mõtlema ja kui siis nägin, et oma laps ka ülemäära usin pole, võtsingi abiõpetaja rolli, tänaseks ülikoolis ja kavatseb jätkata õpinguid.

Mulle endale tundub, et teemad on väga palju tihedamaks surutud ja seetõttu ka kuivemaks muutunud, võrreldes sellega, kui ma ise koolis käisin. Aeg oleks ehk reformima asuda, seda enam, et AI teeb nii palju elu lihtsamaks. On ju üldteada, et päriselt meelde jääb ainult see, mida kordad. Õppeprogrammi tuleks liita hoopis uusi teemasid, mis seotud tervishoiu, vaimse tervise ja kriitilise mõtlemisega. Ja eelkõige õpetada tugevalt funktsionaalset lugemist.

Nõustun kirjutatuga.
Ma see, kes veel 5.nda klassi lapsega koos õpib. Või nih seda päris koos õppimiseka nimetada ei saa, aga ma kontrollin, et kõik oleks tehtud ja süveneks ka veidi.

Mu oma ema esimese klassis alguses veidi vaatas üle ja istus kõrval aga ülejäänud aja pidin iseseisvalt hakkama saama. Ja nii ma kooli ilma erilise õppimiseta keskmiselt läbi libistasin. Mul ei tekkinud seda kohusetunnet. Kodutööd tihtipeale jätsin tegemata. Ainuke asi mis mind huvitas oli kohustislik kirjandus. Selle lugesin vabatahtlikult kõik läbi. Oleks ma rohkem pingutanud, oleks ka hinded palju paremad olnud. Üsna pea peale keskooli lõpetamist kahetsesin, miks ma küll rohkem ei pingutanud.

[Külaline]

Mu oma ema esimese klassis alguses veidi vaatas üle ja istus kõrval aga ülejäänud aja pidin iseseisvalt hakkama saama. Ja nii ma kooli ilma erilise õppimiseta keskmiselt läbi libistasin. Mul ei tekkinud seda kohusetunnet. Kodutööd tihtipeale jätsin tegemata. Ainuke asi mis mind huvitas oli kohustislik kirjandus. Selle lugesin vabatahtlikult kõik läbi. Oleks ma rohkem pingutanud, oleks ka hinded palju paremad olnud. Üsna pea peale keskooli lõpetamist kahetsesin, miks ma küll rohkem ei pingutanud.

Sama, aga mina libistasin ülikooli ka samamoodi läbi. Eksamitel (meil olid enamuses suulised) kus üldse ei osanud näitasin üles tohutut huvi ja eksamineerija hakkas ise vastama , mina särasilmselt kuulasin ja noogutasin. Sain kas 3 või isegi 4.

[Külaline]

Tänapäeval emad õpivad koos lastega keskkoolini? Kolmas klass oli viimane, kui mu ema mulle kooliasjades järelvalvet tegi või abi andis... Hiljem saatis lihtsalt õppima või küsis, mis hindeks sain.

Täpselt nii, targad emad õpivad koos lapsega kasvõi gümnaasiumi lõpuni. MInu lapsel oli keskendumisega raskuseid st keskendus hästi, kui asi huvitas, muudel teemadel arvas, et käib kah. Ma ise olin samasugune, peamiselt lugesin ainult raamatuid, õpitava õppisin kiirelt pähe, eriliselt süvenemata, aga olin muidugi palju kohusetundlikum.
Ühe mu hea tuttava tütar õppis alati üksi ja eeskujulikult, aga pojaga oli palju probleeme, no ei tahtnud kuidagi vaeva näha ja ema istuski siis temaga gümnaasiumi lõpuni välja. Poiss läks edasi õppima ja lõpetamisel tänas ema, et temaga nii palju vaeva nägi.
Teine tuttav arvas, et lapsed peavad ise hakkama saama ja ise vastutavad oma hinnete eest. Samuti kaks last, kes siis õppisidki nagu heaks arvasid. Ühest sai küünetehnik ja teine on vahelduva eduga tööl ja töötu, sest ikka pole seda õiget tööd leidnud.
See pani mind mõtlema ja kui siis nägin, et oma laps ka ülemäära usin pole, võtsingi abiõpetaja rolli, tänaseks ülikoolis ja kavatseb jätkata õpinguid.

Mulle endale tundub, et teemad on väga palju tihedamaks surutud ja seetõttu ka kuivemaks muutunud, võrreldes sellega, kui ma ise koolis käisin. Aeg oleks ehk reformima asuda, seda enam, et AI teeb nii palju elu lihtsamaks. On ju üldteada, et päriselt meelde jääb ainult see, mida kordad. Õppeprogrammi tuleks liita hoopis uusi teemasid, mis seotud tervishoiu, vaimse tervise ja kriitilise mõtlemisega. Ja eelkõige õpetada tugevalt funktsionaalset lugemist.

Nõustun kirjutatuga.
Ma see, kes veel 5.nda klassi lapsega koos õpib. Või nih seda päris koos õppimiseka nimetada ei saa, aga ma kontrollin, et kõik oleks tehtud ja süveneks ka veidi.

Mu oma ema esimese klassis alguses veidi vaatas üle ja istus kõrval aga ülejäänud aja pidin iseseisvalt hakkama saama. Ja nii ma kooli ilma erilise õppimiseta keskmiselt läbi libistasin. Mul ei tekkinud seda kohusetunnet. Kodutööd tihtipeale jätsin tegemata. Ainuke asi mis mind huvitas oli kohustislik kirjandus. Selle lugesin vabatahtlikult kõik läbi. Oleks ma rohkem pingutanud, oleks ka hinded palju paremad olnud. Üsna pea peale keskooli lõpetamist kahetsesin, miks ma küll rohkem ei pingutanud.

Jah, ma tegin samuti, lasin õppida ja siis kontrollisin, tegin lünktekste, et kontrollida teadmisi enne kontrolltööd, parandas seejärel ise ma vead ära ja uuesti uus katse. Selline läbi kirjutamine aitas temal palju paremini teadmisi omandada, kui lihtsalt lugemine.
Seda minagi mõtlesin hiljem, et kui ma oleksin rohkem õppimisele tähelepanu põõranud, oleksin läinud hoopis teist eriala õppima, mida ma siiani kahetsen. See ajendas ka poissi tagant torkima, et ajalugu ei korduks.

[Külaline]

Mul pole vist midagi koolist meelde jäänud. Mulle ei sobinud õppida korraga viieks erinevaks ainetunniks korraga. Ma oleks õppinud paari aine kaupa. Nt matemaatikat ja inglise keelt paari nädala kaupa. Seega õppisin ma oma lühimällu järgmiseks tunniks ja peale seda tundi oli varsti kõik meelest läinud kui seda uut teadmist ei olnud hiljem korduvalt veel vaja.

[Tolmukübe]

Nojah, ma mõtlen, koolis käimine arendab mõistust, ehk siis mõtlemist, vaimset pingutust ja mälu. Sest enamus neid teadmisi elus ju vaja ei lähe, unustad ära, mis õppisid. Kes juba lapsena teavad, kelleks saada tahavad, et kõrgkooli vaja minna, need siis õpivad usinamalt. Et see õppimise harjumus kinnistuks, ülikoolis ka ju vaja õppida.

[linnuvaatleja]

Ma ikka imestan uudiste peale, et kuidas on võimalik põhikooli matemaatika eksamil põruda.
Kunagi ülikoolis õppejõud seletas, et ega kõki valemeid peagi peast tundma, selleks on eriala teatmikud ja üldiselt põhineb loengus esitatav kahel valemil, ülejäänud on tuletatavad. Kui huvi pole siis jah, ununeb ja ei oskagi.

Põhikooliõpilane ei hakka sul mingeid valemeid tuletama ja vähemalt minu ajal ei saanud eksamitel eralateatmikke kasutada. Muidugi on keskmisel õpilasel raske.

[Ants]

Ma ikka imestan uudiste peale, et kuidas on võimalik põhikooli matemaatika eksamil põruda.
Kunagi ülikoolis õppejõud seletas, et ega kõki valemeid peagi peast tundma, selleks on eriala teatmikud ja üldiselt põhineb loengus esitatav kahel valemil, ülejäänud on tuletatavad. Kui huvi pole siis jah, ununeb ja ei oskagi.

Põhikooliõpilane ei hakka sul mingeid valemeid tuletama ja vähemalt minu ajal ei saanud eksamitel eralateatmikke kasutada. Muidugi on keskmisel õpilasel raske.

Sellise suhtumisega ei jõuagi kuhugi. Ei pea midagi tuletama, võiks näiteks teada, kuidas arvutada ristküliku ümbermõõtu ja pindala, et kui vaja tapeeti seina panna jmt. Silindri maht on ju ringi pindala ja kõrguse korrutis, et kui vaja õlle/viinapudeli mahtu vaja teada (no jah, ringi pindala võib takistuseks osutuda).

[Külaline]

Ma ikka imestan uudiste peale, et kuidas on võimalik põhikooli matemaatika eksamil põruda.
Kunagi ülikoolis õppejõud seletas, et ega kõki valemeid peagi peast tundma, selleks on eriala teatmikud ja üldiselt põhineb loengus esitatav kahel valemil, ülejäänud on tuletatavad. Kui huvi pole siis jah, ununeb ja ei oskagi.

Põhikooliõpilane ei hakka sul mingeid valemeid tuletama ja vähemalt minu ajal ei saanud eksamitel eralateatmikke kasutada. Muidugi on keskmisel õpilasel raske.

Sellise suhtumisega ei jõuagi kuhugi. Ei pea midagi tuletama, võiks näiteks teada, kuidas arvutada ristküliku ümbermõõtu ja pindala, et kui vaja tapeeti seina panna jmt. Silindri maht on ju ringi pindala ja kõrguse korrutis, et kui vaja õlle/viinapudeli mahtu vaja teada (no jah, ringi pindala võib takistuseks osutuda).

Põhikooli kooliprogramm on tehtud vastavas aines keskmiste võimetega lapse, mitte võimeka lapse järgi. Keskmiste matemaatikavõimetega õpilasele on koolimatemaatika tehtav, kui teemad järjepidevalt ära õppida. Keskmisest paremate matemaatikavõimetega õpilasele on põhikooli matemaatika lihtne (võib vajada lisaülesandeid, et igav ei hakkaks).

Keskmisest kehvema võimekusega õpilasel on raske - oleks õige öelda.

[Külaline]

aga pikka aega puudus arusaamine, et sellega ehitad enda elu vundamenti. See arusaamine tuli palju hiljem.

Ja mis tarkusest sul puudus on praegu mida koolis oleks õppinud?
Kes millist koolitarkust praegu kasutab oma igapäevaelus?
Korrutustabelit ja keeli on mul ainult vaja käinud.

See, et mingi sõda oli mingil aastal mul peast teada vaja pole olnud kui ainult kontrolltööks.

Lollidele polegi mingeid teadmisi vaja. Ülejäänute jaoks ei tähenda ajalugu ainult aastaarve vaid ka protsesse, mille läbi me kaasaega oleme jõudnud. Kasu on ka füüsika- ja keemiaalastest teadmistest. Bioloogiast ja kasvõi kirjandusest rääkimata. Kes suudab kogu selle teadmiste hulga sees endale mingi süsteemi luua, suudab ka ümbritsevat maailma mõtestada.

[Külaline]

Meelde on jäänud täiesti ajuvaba Saksa keele lõpueksam: 25 kolmepunktist piletit, ehk siis kaustikutäis suvalist teksti tuli lihtsalt pähe õppida. Sõna sõnalt, lause lauselt. Kes sellise mõttetuse leiutas oli küll koputada saanud...

Aga Saksamaal saksa keeles õlut tellides imestati, kuidas ma nii hästi keelt oskan. Sama ka töistes teemades. Lisaks muude keelte osas ...

Ma õppisin koolis Vene ja Saksa keelt, aga valdan hoopis Inglise ja Soome keelt. Loeb vestlus ja praktika, mitte kladetäie tühjade lausete pähetuupimine!

minul on hästi meeles, et keeled kirjutatakse väikese algustähega... Üldse emakeele reeglid on siiani selged - hea õpetaja oli.

Pythagorose teoreemi on täiesti vaja läinud - maatüki mõõtmisel. Ja korduvalt on läinud vaja ringi pindala ning ümbermõõdu valemeid. Seda viimast rattakummiga seoses.

Belejet parus adinookii - ka mäletan.

Füüsikast mäletan ainult mingit müstilist eboniitpulgakest. Keemiast mitte midagi.

[Külaline]

Ülejäänute jaoks ei tähenda ajalugu ainult aastaarve vaid ka protsesse, mille läbi me kaasaega oleme jõudnud.

Kaasaega oleme jõudnud läbi sõdade. Jube oluline teada küll millal mingi sõda oli.
Mind see ei huvita ja ei hakka huvitama. Kui vaja teada, siis googeldades saab teada.
Eks sa protsessi edasi nende aastaarvudega.
Eks sa ürita tark edasi olla.

[Külaline]

Keemias H2O muudkui joo.

[Külaline]

Ülejäänute jaoks ei tähenda ajalugu ainult aastaarve vaid ka protsesse, mille läbi me kaasaega oleme jõudnud.

Kaasaega oleme jõudnud läbi sõdade. Jube oluline teada küll millal mingi sõda oli.
Mind see ei huvita ja ei hakka huvitama. Kui vaja teada, siis googeldades saab teada.
Eks sa protsessi edasi nende aastaarvudega.
Eks sa ürita tark edasi olla.

No eks sa jää siis sõda ootama. Aastaarv pole tähtis.
Muide, ajaloos on ka ära hoitud sõdu. Aga no, mis teha, kui ei huvita.

[linnuvaatleja]

Ma ikka imestan uudiste peale, et kuidas on võimalik põhikooli matemaatika eksamil põruda.
Kunagi ülikoolis õppejõud seletas, et ega kõki valemeid peagi peast tundma, selleks on eriala teatmikud ja üldiselt põhineb loengus esitatav kahel valemil, ülejäänud on tuletatavad. Kui huvi pole siis jah, ununeb ja ei oskagi.

Põhikooliõpilane ei hakka sul mingeid valemeid tuletama ja vähemalt minu ajal ei saanud eksamitel eralateatmikke kasutada. Muidugi on keskmisel õpilasel raske.

Sellise suhtumisega ei jõuagi kuhugi. Ei pea midagi tuletama, võiks näiteks teada, kuidas arvutada ristküliku ümbermõõtu ja pindala, et kui vaja tapeeti seina panna jmt. Silindri maht on ju ringi pindala ja kõrguse korrutis, et kui vaja õlle/viinapudeli mahtu vaja teada (no jah, ringi pindala võib takistuseks osutuda).

See pole ju valemite tuletamine, see on päheõpitud valemite rakendamine päris elus. Tuletamine on see, kui keerulisemaid valemeid tuletatakse teistest, enamik keskkooliõpilasi pole selleks samuti võimelised. See on kõrgema matemaatika teema. Muidugi ülikooli õppejõud võib sellest rääkida, sest tema teab, kuidas tema kursusel on kõik valemid omavahel seotud, ta on sama ainet ehk aastakümneid õpetanud. Aga vaevalt et isegi ta õpilased seda teavad, muidu poleks neile seda ainet ju vaja.