Kaasav haridus

[Külaline]

Räägiks kaasavast haridusest - see on tulnud, et jääda.
Erisustega laste vaatest saan sellest täiesti aru aga küsimusele, kes selles süsteemis kaitseb normaalset last, ei ole saanud.
Nende laste õigusi ju rikutakse. Nemad ei saa haridust ajal, mil õpetaja tegeleb erisustega. Nemad peavad olema psüholoogiliselt keerukas situatsioonis päevast päeva ja keegi ei kaitse neid selle eest, et niisugune keskkond jätab ka nende psüühikale jälje.

Julgen väita, et kaasav haridus on üks põjustest, miks meil õpetajaks õppinud spetsialistid muudel aladel töötavad ja klassi ette ei jõua. Pahaks seda neile küll panna ei saa, niisugune asi kõrvetab väga kiiresti läbi.

[Külaline]

Kaasav haridus on hea asi Põhjamaades, kus on ressurssi sellega tegeleda. Klassis on 10-15 õpilast, abiõpetaja või on koosõpetamine nii, et eripedagoog tegeleb samas tunnis erivajadustega lastega vms. Õpetajal on hea palk ja ta on ühiskonnas lugupeetud spetsialist. Koolimajad on ehitatud nii, et on eraldumisvõimalusi, õpetajal on aega igaühega tegeleda, õppimine on klassis au sees. On metoodikakeskused, kust saab iga õpetaja abi, erinevaid vahendeid, materjale, ei pea ise materjale tegema ja diferentseerima. Siis saavad kasu ka tavalised õpilased, neist saavad empaatilised ja erisusi mõistvad inimesed. Aga meil pandi need erivajadustega lapsed lihtsalt tavaklassidesse juurde ja õpetaja saagu hakkama. Ühe erivajadusega lapse pealt saab kool küll kolmekordse pearaha ja ühe erivajdustega lapse arvelt peaks klassikomplekt kolme võrra vähenema, aga see pole piisav.

[Külaline]

Tundub nagu arusaadav. Aga tegelikult ikka mitte.
Kui on erivajagusega laps, pannakse ta tavakooli ja nõutakse või soovitakse et ta erilisusega arvestaks.
Kas nn erikoolis või spets koolis ei saaks rohkem ta tähelepanu ja arvestust?
Miskipärast on vanemad siiski rahul, kui eriline laps käib tavakoolis.
Aga tavakoolis käivate tavaliste laste vanemad pole tavakooliga või piirkonnakooliga sageli rahul.

[Külaline]

Viimaste aastate otsused hariduspoliitikas on eesti emakeelega laste õppe kvaliteeti tugevalt vähendanud, ka õpikeskkond on ebaturvalisem.
Klassis käitumishairetega õpilased, õppimise asemel keskkond, kus on lärm, ebanormaalne käitumine ja õpetaja ei tavaõpilastega enam tegeleda ei saa sest ta peab erisustega tegelema.

Toodame tegelikult riigikodanikke, kellega on probleemid ka täiskasvanuks saanuna sest neile antakse lapsena signaal, et talle on kõik lubatud, tal on õigused ja kohustusi pole.

Lisandusid muukeelsed lapsed.

Paljudes koolides on kehva eesti keele oskusega õpetajad, kes teevad õpetamisel vigu, kelle hääldus on halb.

[Külaline]

Kaasav haridus on hea asi Põhjamaades, kus on ressurssi sellega tegeleda. Klassis on 10-15 õpilast, abiõpetaja või on koosõpetamine nii, et eripedagoog tegeleb samas tunnis erivajadustega lastega vms. Õpetajal on hea palk ja ta on ühiskonnas lugupeetud spetsialist. Koolimajad on ehitatud nii, et on eraldumisvõimalusi, õpetajal on aega igaühega tegeleda, õppimine on klassis au sees. On metoodikakeskused, kust saab iga õpetaja abi, erinevaid vahendeid, materjale, ei pea ise materjale tegema ja diferentseerima. Siis saavad kasu ka tavalised õpilased, neist saavad empaatilised ja erisusi mõistvad inimesed. Aga meil pandi need erivajadustega lapsed lihtsalt tavaklassidesse juurde ja õpetaja saagu hakkama. Ühe erivajadusega lapse pealt saab kool küll kolmekordse pearaha ja ühe erivajdustega lapse arvelt peaks klassikomplekt kolme võrra vähenema, aga see pole piisav.

nii ta on. lisaks puuduvad logopeedid ja eripedagoogid suures osas lasteasutustest üldse. ja nagu siit lugeda võis - need, kes veel on teevad enne läbipõlemist kõikvõimalikke töid, mida asutuse juht suudab välja mõelda.

[Külaline]

Kui palju koole seda kaasavat üldse viljeleb? Paljud koolid eelistavad väikeklasse.

Minu laste koolis (piirkonnakool, umbes 300 õpilast) aastaid tagasi prooviti HEV-lapsi panna tavaklassi (tugiisik kõrval), kuid nendeg atuleb siiski üpetajal väga kõvasti pusida, et mingisugunegi areng saavutada ning nö. põhiaineid (matemaatika, eesti keel...) oli siiski liiga keeruline tavaklassiga koos õpetada. Neil on loovained kunst, muusika, tööõpetus) ja kehaline kasvatus tavaliste klasside lastega koos, kuid muude ainet õpetamise jaoks tehti neile väikeklassid, kus õpetaja õpetab ühte-kahte-kolme last. Väikeklassidesse on need lapsed jagatud peale vanuse veel erivajaduse iseloomu järgu, kuna kõik hev-id ka omavahel koos õpetamiseks ka ei sobivat. Mõned, kes on hinnatud hev-iks juba lasteias, lähevadki väikeklassi alates esimesest klassist, neid ei hakatagi tavaklassi panema. Siiski, ka väikeklassides olevat hev-lastega palju pusimist, kuna mõnel (mitte tingimata kõigil) on kõigele muule lisaks ka kohusetunne ja distsipliin halb ja kipuvad põhjuseta koolist puuduma.

Kui jutt oli üldisemalt tunni segamisest, siis leidub ka klassikaslisi ulakmaid poisikesi (ei ole hev-id) tavaklassis, kes rääkimise, nalja viskamise vm. müra tekitamisega tunde segama kipuvad.

[Külaline]

Minu laps õpib tavakoolis väikeklassis. Olen ülirahul, laps samuti. Mingit koolistressi lapsel pole. Hinded on viied. Hakkab varsti põhikooli lõpetama. Õpiabi pole kunagi vajanud. Ta on piiripealne autist, tundlik helide suhtes, tähelepanu hajub kergesti (mida suurem ja kirjum ruum, seda kiiremini). Ma ei kujuta reaalselt ette, mida ta suures klassis oleks teinud. Ilmselt segaks tundi, tegeleks kõrvaliste asjadega ja jookseks klassist välja.

[Külaline]

Siin huvitav artikkel sellel teemal: https://perejakodu.delfi.ee/artikkel/12 ... -siis-teha

[Külaline]

Siin huvitav artikkel sellel teemal: https://perejakodu.delfi.ee/artikkel/12 ... -siis-teha

Aga siin ongi ju nii, et see erivajadusega (kõigi peategelaste puhul on üks probleem käitumisraskus) laps pannakse kasvõi vägisi ikka tavakooli ja kui väikeklassi pole, siis tavaklassi. Rajaleidja määrab näiteks individuaalõppe teatud ainetes, siis tuleb koolil seda ka teha. Mina töötan koolis psühholoogina ja pidevalt määratakse mulle lapsi individuaalõppele. See tähendab, et pean andma ka tunde. Alguses oli paar tundi, nüüd juba kümme nädalas. Mingit lisatasu ma selle eest ei saa. See tähendab, et nõustamiseks jääb aega vähemaks. Teistele tugispetsialistidele ka antakse tunde, kui on sellised lapsed, et tavaõpetajad neid tundi ei soovi. Ja ikka tavalise tööaja sees. Nii kukubki nii välja, et niikui üks kvalifitseeritud tugispetsialist sinna kooli oma nägu näitab, pannakse talle kaela selline koorem, et ta varsti lahkub. Rajaleidjal on hea neid otsuseid teha küll, aga raha, ruumi, õpetajaid koolidel pole. Nagu täna tulin töölt ja mulle ütles HEV koordinaator, et noh, sul on kaks tundi veel siis täna teha, et me millalgi leiame ruumi ka. Täna ruumi polnud, see on enda loominguline ülesanne see ruum ka veel leida. Läksime siis õue õppima, sest kuskile minna polnud. Selline on igapäevaelu koolis ja ei saa kedagi süüdistada, et varsti see kõik üle viskab.

[Külaline]

Siin huvitav artikkel sellel teemal: https://perejakodu.delfi.ee/artikkel/12 ... -siis-teha

Aga siin ongi ju nii, et see erivajadusega (kõigi peategelaste puhul on üks probleem käitumisraskus) laps pannakse kasvõi vägisi ikka tavakooli ja kui väikeklassi pole, siis tavaklassi. Rajaleidja määrab näiteks individuaalõppe teatud ainetes, siis tuleb koolil seda ka teha. Mina töötan koolis psühholoogina ja pidevalt määratakse mulle lapsi individuaalõppele. See tähendab, et pean andma ka tunde. Alguses oli paar tundi, nüüd juba kümme nädalas. Mingit lisatasu ma selle eest ei saa. See tähendab, et nõustamiseks jääb aega vähemaks. Teistele tugispetsialistidele ka antakse tunde, kui on sellised lapsed, et tavaõpetajad neid tundi ei soovi. Ja ikka tavalise tööaja sees. Nii kukubki nii välja, et niikui üks kvalifitseeritud tugispetsialist sinna kooli oma nägu näitab, pannakse talle kaela selline koorem, et ta varsti lahkub. Rajaleidjal on hea neid otsuseid teha küll, aga raha, ruumi, õpetajaid koolidel pole. Nagu täna tulin töölt ja mulle ütles HEV koordinaator, et noh, sul on kaks tundi veel siis täna teha, et me millalgi leiame ruumi ka. Täna ruumi polnud, see on enda loominguline ülesanne see ruum ka veel leida. Läksime siis õue õppima, sest kuskile minna polnud. Selline on igapäevaelu koolis ja ei saa kedagi süüdistada, et varsti see kõik üle viskab.

Mis see lahendus siis oleks sinu arvates?

[Külaline]

Siin huvitav artikkel sellel teemal: https://perejakodu.delfi.ee/artikkel/12 ... -siis-teha

Aga siin ongi ju nii, et see erivajadusega (kõigi peategelaste puhul on üks probleem käitumisraskus) laps pannakse kasvõi vägisi ikka tavakooli ja kui väikeklassi pole, siis tavaklassi. Rajaleidja määrab näiteks individuaalõppe teatud ainetes, siis tuleb koolil seda ka teha. Mina töötan koolis psühholoogina ja pidevalt määratakse mulle lapsi individuaalõppele. See tähendab, et pean andma ka tunde. Alguses oli paar tundi, nüüd juba kümme nädalas. Mingit lisatasu ma selle eest ei saa. See tähendab, et nõustamiseks jääb aega vähemaks. Teistele tugispetsialistidele ka antakse tunde, kui on sellised lapsed, et tavaõpetajad neid tundi ei soovi. Ja ikka tavalise tööaja sees. Nii kukubki nii välja, et niikui üks kvalifitseeritud tugispetsialist sinna kooli oma nägu näitab, pannakse talle kaela selline koorem, et ta varsti lahkub. Rajaleidjal on hea neid otsuseid teha küll, aga raha, ruumi, õpetajaid koolidel pole. Nagu täna tulin töölt ja mulle ütles HEV koordinaator, et noh, sul on kaks tundi veel siis täna teha, et me millalgi leiame ruumi ka. Täna ruumi polnud, see on enda loominguline ülesanne see ruum ka veel leida. Läksime siis õue õppima, sest kuskile minna polnud. Selline on igapäevaelu koolis ja ei saa kedagi süüdistada, et varsti see kõik üle viskab.

Kas koolipsühholoogi ametijuhendis on kirjas, et peab andma individuaaltunde? Psühholoog ja eripedagoog on ju ikka kaks eri asia. Kas kool ei peaks võtma vastava pedagoogi tööle. Psühholoog peaks tegelema laste kohanemise ja käitumisprobleemidega. Meie lapse koolis andis psühholoog tunde (kogu klassile) paar korda aastas ja rääkiski käitumisest, üksteise mõistmisest jne. Tema kabineti uks oli kogu aeg lahti ja kõik võisid minna rääkima oma murest, ärevusest või misiganes probleemist.
Äkki probleem on hoopis selles, et liiga vähe seistakse enda eest, lastakse nurisemata koormat muudkui juurde laduda, kuni lõpuks on ainus tee ära minna. Kui psühholoog ei oska enda eest seista, siis tundub küll lootusetu olukord, varsti polegi neid koolis.

[Külaline]

Kaasav haridus on hea asi Põhjamaades, kus on ressurssi sellega tegeleda. Klassis on 10-15 õpilast, abiõpetaja või on koosõpetamine nii, et eripedagoog tegeleb samas tunnis erivajadustega lastega vms. Õpetajal on hea palk ja ta on ühiskonnas lugupeetud spetsialist. Koolimajad on ehitatud nii, et on eraldumisvõimalusi, õpetajal on aega igaühega tegeleda, õppimine on klassis au sees. On metoodikakeskused, kust saab iga õpetaja abi, erinevaid vahendeid, materjale, ei pea ise materjale tegema ja diferentseerima. Siis saavad kasu ka tavalised õpilased, neist saavad empaatilised ja erisusi mõistvad inimesed. Aga meil pandi need erivajadustega lapsed lihtsalt tavaklassidesse juurde ja õpetaja saagu hakkama. Ühe erivajadusega lapse pealt saab kool küll kolmekordse pearaha ja ühe erivajdustega lapse arvelt peaks klassikomplekt kolme võrra vähenema, aga see pole piisav.

Ma ei tea teisi põhjamaid, aga soomlased küll nurisevad oma foorumis, et see on läbi kukkunud eksperiment. Loodeti parimat, aga tegelikult on olukord vahepeal palju muutunud. Erivajadustega laste arv on kasvanud, rääkimata sisserändanutest, kes topelt neid probleeme. Nii, et ei tea, mis suuna nad edasi võtavad, kui kord õpitulemused pole ka mitte tõustuteel.

[Külaline]

lahendus on suhtumist muuta. palgata piisavas koguses tugispetsialiste, mitte kallata neile kaela kõiki tööülesandeid, mis pähe tulevad. maksta tugispetsilistidele inimväärset palka. kindustada nad õppevahendite ja tööks vajalike ruumidega. vastasel juhul nad lahkuvad ja ükskõik, kui palju neid juurde õpetatakse - neid ei ole. sest nad ei pea sellist jama kannatama, lihtsam on töötada müügiesindajana, sekretärina, rajaleidjas, harnos vms.

[Külaline]

lahendus on suhtumist muuta.

Kelle suhtumist millesse täpsemalt?

[Külaline]

Siin huvitav artikkel sellel teemal: https://perejakodu.delfi.ee/artikkel/12 ... -siis-teha

Aga siin ongi ju nii, et see erivajadusega (kõigi peategelaste puhul on üks probleem käitumisraskus) laps pannakse kasvõi vägisi ikka tavakooli ja kui väikeklassi pole, siis tavaklassi. Rajaleidja määrab näiteks individuaalõppe teatud ainetes, siis tuleb koolil seda ka teha. Mina töötan koolis psühholoogina ja pidevalt määratakse mulle lapsi individuaalõppele. See tähendab, et pean andma ka tunde. Alguses oli paar tundi, nüüd juba kümme nädalas. Mingit lisatasu ma selle eest ei saa. See tähendab, et nõustamiseks jääb aega vähemaks. Teistele tugispetsialistidele ka antakse tunde, kui on sellised lapsed, et tavaõpetajad neid tundi ei soovi. Ja ikka tavalise tööaja sees. Nii kukubki nii välja, et niikui üks kvalifitseeritud tugispetsialist sinna kooli oma nägu näitab, pannakse talle kaela selline koorem, et ta varsti lahkub. Rajaleidjal on hea neid otsuseid teha küll, aga raha, ruumi, õpetajaid koolidel pole. Nagu täna tulin töölt ja mulle ütles HEV koordinaator, et noh, sul on kaks tundi veel siis täna teha, et me millalgi leiame ruumi ka. Täna ruumi polnud, see on enda loominguline ülesanne see ruum ka veel leida. Läksime siis õue õppima, sest kuskile minna polnud. Selline on igapäevaelu koolis ja ei saa kedagi süüdistada, et varsti see kõik üle viskab.

Mis see lahendus siis oleks sinu arvates?

Meil on kool ruumid leidnud. Psühholoogi pole kerge leida väiksemasse linna (nad ei tule). Sotsiaalpedagoog, hev koordinaator ja õpetajad, kes väikeklasside tunde annavad, on olemas. Et väikeklasside süsteem on suudetud tööle panna (erikoole siin ei ole, last pole kuhugi mujale kui tavakooli panna), on hea.

Võimalik, et suurkoolides, kus on lapsi palju, on mure ruumide ja töötajate koormustega isegi suurem.

[Külaline]

Kas koolipsühholoogi ametijuhendis on kirjas, et peab andma individuaaltunde? Psühholoog ja eripedagoog on ju ikka kaks eri asia. Kas kool ei peaks võtma vastava pedagoogi tööle. Psühholoog peaks tegelema laste kohanemise ja käitumisprobleemidega. Meie lapse koolis andis psühholoog tunde (kogu klassile) paar korda aastas ja rääkiski käitumisest, üksteise mõistmisest jne. Tema kabineti uks oli kogu aeg lahti ja kõik võisid minna rääkima oma murest, ärevusest või misiganes probleemist.
Äkki probleem on hoopis selles, et liiga vähe seistakse enda eest, lastakse nurisemata koormat muudkui juurde laduda, kuni lõpuks on ainus tee ära minna. Kui psühholoog ei oska enda eest seista, siis tundub küll lootusetu olukord, varsti polegi neid koolis.

Kahjuks või õnneks olen ka eripedagoogikat õppinud, sellepärast pannakse ka neid tunde. Oskan muidugi enda eest seista, aga need, kes on mulle saadetud, neid ei võta keegi teine. Ja jutt oli ajutisest olukorrast, mis venib. Eripedagoogid on meil ka, ega neil vähem tööd ei ole. Ja ongi probleem natuke selles ka, et nagu seal artiklis öeldi, lapsevanemad, seiske siis enda eest, minge ja nõudke, sellist nõu ju seal antakse. Nad siis tulevad ja nõuavadki, kõiki tuleb individuaalselt õpetada. Ja kust siis kool selle jaoks peaks raha võtma. Kasutataksegi tugispetsialiste. Koolijuhid tegelevadki mingi tule kustutamisega kogu aeg, kes parajati karjub, selle probleem lahendatakse ära. Kui vanem on väga suur kisaja, tema laps suunatakse individuaalõppele, õpetaja kisab, et läheb ära, neid lapsi tema enam tundi ei võta, siis need proovitakse kuskile paigutada jne, jne. Eks ma katsun siis jõudumööda aidata, aga eks piirid tulevad ju ette. Eks see raske ole, et mida rohkem oled õppinud, seda rohkem tööd sa siis saad, aga palk on kõigil ju sama.

[Külaline]

Ja ongi probleem natuke selles ka, et nagu seal artiklis öeldi, lapsevanemad, seiske siis enda eest, minge ja nõudke, sellist nõu ju seal antakse. Nad siis tulevad ja nõuavadki, kõiki tuleb individuaalselt õpetada.

Mina ei nõudnud küll midagi. Saatsin Rajaleidja paberid kooli ja kool andis teada, et lapsel on koht väikeklassis olemas.

[Külaline]

Ja ongi probleem natuke selles ka, et nagu seal artiklis öeldi, lapsevanemad, seiske siis enda eest, minge ja nõudke, sellist nõu ju seal antakse. Nad siis tulevad ja nõuavadki, kõiki tuleb individuaalselt õpetada.

Mina ei nõudnud küll midagi. Saatsin Rajaleidja paberid kooli ja kool andis teada, et lapsel on koht väikeklassis olemas.

Ma ei rääkinud konkreetselt sinust, vaid sellest artiklist. Sealt jääb kõlama, et Rajaleidja on hea ja koolid halvad, et ei taha teha väikeklasse. Ja et minge siis nõudke, kaevake sinna ja tänna. Ma saan kõigest sellest aru, loomulikult soovib ju iga vanem oma lapsele parimat ja et talle see koht leitaks, et igakülgset tuge pakutaks. See pole tõesti kuidagi vanemate süü, et koolidel pole ressurssi kõike vajalikku pakkuda. Ma lihtsalt selgitasin, miks see nii on. Asi pole selles, et nad ei tahaks seda teha. Koolijuht peab seal kuskil vahepeal kogu aeg laveerima, et pakkuda tuge, aga et kogu koolipersonal ka laiali ei jookseks, sest see toe pakkumine tähendab nende jaoks tasustamata lisatööd, mille tegemisel on piirid ees. Ja algne küsimus oli üldse sellest, et nö tavalapsed kannatavad kogu selle kaasamise all. Sest kuni pole piisavalt ressursse, tuleb see tugi ju kellegi või millegi arvelt, neile on siis vähem aega ja tähelepanu. Meie koolis näiteks nüüd ongi hetkel nii, et koolipsühholoogi teenus on piiratud, tavaline tubli laps, kes äkki tahaks ka kellegagi vahel lihtsalt rääkida, julgustamist, oma probleemide arutamist, tema nii lihtsalt löögile ei pääse. Minu aeg kulub Rajaleidja poolt nõustamisele määratud lastele (kellest mõned absoluutselt ei tahagi nõustamisel käia) ja tundide andmise peale ära.

[Külaline]

Ma saan kõigest sellest aru, loomulikult soovib ju iga vanem oma lapsele parimat ja et talle see koht leitaks, et igakülgset tuge pakutaks. See pole tõesti kuidagi vanemate süü, et koolidel pole ressurssi kõike vajalikku pakkuda. Ma lihtsalt selgitasin, miks see nii on. Asi pole selles, et nad ei tahaks seda teha. Koolijuht peab seal kuskil vahepeal kogu aeg laveerima, et pakkuda tuge, aga et kogu koolipersonal ka laiali ei jookseks, sest see toe pakkumine tähendab nende jaoks tasustamata lisatööd, mille tegemisel on piirid ees. Ja algne küsimus oli üldse sellest, et nö tavalapsed kannatavad kogu selle kaasamise all. Sest kuni pole piisavalt ressursse, tuleb see tugi ju kellegi või millegi arvelt, neile on siis vähem aega ja tähelepanu. Meie koolis näiteks nüüd ongi hetkel nii, et koolipsühholoogi teenus on piiratud, tavaline tubli laps, kes äkki tahaks ka kellegagi vahel lihtsalt rääkida, julgustamist, oma probleemide arutamist, tema nii lihtsalt löögile ei pääse. Minu aeg kulub Rajaleidja poolt nõustamisele määratud lastele (kellest mõned absoluutselt ei tahagi nõustamisel käia) ja tundide andmise peale ära.

Mida siis teha? Ükski vanem ei jäta ju oma lapse vajaduste eest seismata.

[Külaline]

Mida siis teha? Ükski vanem ei jäta ju oma lapse vajaduste eest seismata.

No ei tahaks seda küll öelda, sest ega see populaarne seisukoht kuidagi ei ole, aga paljudel käitumisraskustega lastel tegelikult pole meditsiinilisi probleeme ja õige kasvatuse ja päevarežiimiga oleks nende käitumine palju parem. Kui vanemad teeks ka kõik omapoolse, mis võimalik, oleks neid erivajdusega lapsi palju vähem ja saaks selle hulgaga ka paremini hakkama. Vanemad ise ei paku lastele tähelepanu ega individuaalset aega, siis nad otsivadki tähelepanu muudmoodi. Nutitelefon antakse kätte juba neljastele erivajadustega lastele, mis nende aju küpsemist kuidagi ei soodusta. Lapsed on koolis söömata ja magamata, siis nende käitumine halveneb väga palju. Kui vanem teeb spetsialistidega igakülgset koostööd, võtab soovitusi tõsiselt, tegeleb oma lapsega, siis selliste lastega ongi probleeme palju vähem, Käisin just lastepsühhiaatri loengut kuulamas, kus ta ütles, et neid lapsi, kes päriselt psühhiaatrit vajaks, ei ole tegelikult juurde tulnud, küll aga tiritakse sinna psühhiaatri poole väga palju rohkem lapsi, kelle käitumine on võimatu. Aga neil on hoopis muud probleemid, mitte meditsiinilised.