Kes on süüdi?

[Külaline]

Tuttav psühholoog esitas huvitava hüpoteetilise olukorra ja küsimuse:
Oletame, et oled koos mehe ja lapsega kinno minemas. Istute juba maja ees tänaval autos, kui mees avastab, et unustas mütsi maha. Kamandab lapse mütsi tooma. Laps jookseb majja ja samal hetkel kukub maja peale meteoriiditükk. Maja plahvatab põlema ja päästa pole enam midagi.
Siis küsimus, kuidas suhtute? Kas mõtelete, et loodusõnnetus, midagi pole teha, elu läheb edasi. Või süüdistate lapse surmas meest oma neetud mütsiga, et miks ta ise sellele järgi ei läinud, kui see nii oluline oli.

Mis selles küsimuses huvitavat on? Absurdne elukauge küsimus, kus nn. "õige vastus", mida kõik ka vastama kohe hakkavad, on kaugele näha. Sellise küsimuse peale saame me vastata ainult seda, mida me arvame, et teeme - ja loomulikult kõik me arvame, et oleme jube targad ja õiglased. Kuidas aga tegelikult reageerime, ei või keegi teada, ainult need, kes sarnases olukorras olnud.

[Külaline]

Tuttav psühholoog esitas huvitava hüpoteetilise olukorra ja küsimuse:
Oletame, et oled koos mehe ja lapsega kinno minemas. Istute juba maja ees tänaval autos, kui mees avastab, et unustas mütsi maha. Kamandab lapse mütsi tooma. Laps jookseb majja ja samal hetkel kukub maja peale meteoriiditükk. Maja plahvatab põlema ja päästa pole enam midagi.
Siis küsimus, kuidas suhtute? Kas mõtelete, et loodusõnnetus, midagi pole teha, elu läheb edasi. Või süüdistate lapse surmas meest oma neetud mütsiga, et miks ta ise sellele järgi ei läinud, kui see nii oluline oli.

Mis selles küsimuses huvitavat on? Absurdne elukauge küsimus, kus nn. "õige vastus", mida kõik ka vastama kohe hakkavad, on kaugele näha. Sellise küsimuse peale saame me vastata ainult seda, mida me arvame, et teeme - ja loomulikult kõik me arvame, et oleme jube targad ja õiglased. Kuidas aga tegelikult reageerime, ei või keegi teada, ainult need, kes sarnases olukorras olnud.

Mis see üks ja õige vastus on?

[Külaline]

Jah, terapeut, treener või laagrijuht vastutab otsekui omaenda laste eest. Oma laps läheb kooli, siis esimeses klassis paljud vanemad viivad lapse kooli autoga või käivad mitu kuud kooliteed läbi koos lapsega ja juhendavad. Treener ei saa mingi mängu tarbeks saata lapsi võõrasse kohta liiklema. Igasuguseid asju võib juhtuda. Mind näiteks varastati esimesel kooliekskursioonil rahast paljaks ja seda tänaval. Vanasti ei antud väikelastele taskuraha ja kogemusi polnud.

See on tegelikult keerulisem, kui esimesel pilgul paistab. Et kui näiteks 3.klassi laps läheb ise kooli ja midagi juhtub, on õnnestusjuhtum, kui aga midagi korraldab treener/terapeut on analoogsel juhul tema vastutav täieliku turvalisuse eest?

Jah, on vastutav. Vanem tunneb oma last, teab, millal on õige aeg talle anda rohkem iseseisvust, koolitee on üks ja sama päevast päeva, aastate viisi. Kui nüüd mingi treener/terapeut midagi korraldab, siis on kaks asja. Esiteks ei tunne ta iga konkreetset last kuigi hästi. Teiseks, kindlasti pole need keskkonnad, kuhu ta last suunab, nii tuttavad kui igapäevane koolirada.

Osa vastutusest langeb ka lapsevanemale, kes usaldas (rumalusest?) seda treener/terapeuti või pedofiili nii palju, et andis lapse tema hoole alla.

[Külaline]

Tuttav psühholoog esitas huvitava hüpoteetilise olukorra ja küsimuse:
Oletame, et oled koos mehe ja lapsega kinno minemas. Istute juba maja ees tänaval autos, kui mees avastab, et unustas mütsi maha. Kamandab lapse mütsi tooma. Laps jookseb majja ja samal hetkel kukub maja peale meteoriiditükk. Maja plahvatab põlema ja päästa pole enam midagi.
Siis küsimus, kuidas suhtute? Kas mõtelete, et loodusõnnetus, midagi pole teha, elu läheb edasi. Või süüdistate lapse surmas meest oma neetud mütsiga, et miks ta ise sellele järgi ei läinud, kui see nii oluline oli.

Mis selles küsimuses huvitavat on? Absurdne elukauge küsimus, kus nn. "õige vastus", mida kõik ka vastama kohe hakkavad, on kaugele näha. Sellise küsimuse peale saame me vastata ainult seda, mida me arvame, et teeme - ja loomulikult kõik me arvame, et oleme jube targad ja õiglased. Kuidas aga tegelikult reageerime, ei või keegi teada, ainult need, kes sarnases olukorras olnud.

Mis see üks ja õige vastus on?

Õige vastus on, et "ei-ei, mina küll meest ei süüdista, ta pole ju midagi halba teinud".

[Rissel]

Mis selles küsimuses huvitavat on? Absurdne elukauge küsimus, kus nn. "õige vastus", mida kõik ka vastama kohe hakkavad, on kaugele näha. Sellise küsimuse peale saame me vastata ainult seda, mida me arvame, et teeme - ja loomulikult kõik me arvame, et oleme jube targad ja õiglased. Kuidas aga tegelikult reageerime, ei või keegi teada, ainult need, kes sarnases olukorras olnud.

Mis see üks ja õige vastus on?

Õige vastus on, et "ei-ei, mina küll meest ei süüdista, ta pole ju midagi halba teinud".

Üllatav hinnang. Keegi ju siin ei vastanud nii, arvamusi oli väga erinevaid. Selleks, et oma käitumist ennustada, ei pea kõike ise kogema. Me ju loeme raamatuid ja uudiseid, vaatame filme ja kuuleme teiste inimeste kogemustest. Selle põhjal on võimalik luua oma seisukoht, mis suuresti vastab hüpoteetilisele tekkivale olukorrale.