Kes on süüdi?

[Külaline]

Ehk kasutaks aju ka.

Just enne öeldi, et aju blokeerib midagi ära.
Sa ei saa kasutada aju, st mõelda seda mida ei tea.
Sa mõtled seda mida on sulle lapsest saati räägitud või mida oled näinud ja öeldud, et nii ei tehta. Siis veel tulevad sulle mõttesse igasugused mõtted. Head ja halvad. Sa ei juhi neid. Sa arvad, et sa juhid oma mõtteid? Kõigevähem sa juhid siis kui sul on väga tugevad tunded.

[Külaline]

Sageli öeldakse et kõike võib juhtuda. Et nt võib sulle telliskivi või jääpurikas pähe kukkuda. Kunagi ei tea.
Samas kui see olukord päriselt ka juhtub, nt kukub tellis pähe, siis hakatakse otsima süüdlast. Sellist asja ei tohi juhtuda!
See on veidike sama olukord.

[Külaline]

Ei süüdistaks kedagi. Nii haruldaste sündmuste puhul on loomulik mõelda - see on saatus.

[Tolmukübe]

Lisaks sellele, et sellises olukorras ema süüdistab isa, süüdistab ka isa iseennast selles. See on lein ja inimesed nii reageerivad...
Tean inimest, kelle laps jä auto alla ja sai surma, kui ta jooksis poodi, kuhu lapsevanem tal oli palunud minna ühte väikest aja tooma. See vanem süüdistab elu lõpuni iseennast, et miks ta käskis lapsel poodi minna. Kuigi mõisutsega võttes on selline enesesüüdistamine tobe, see ei ole kuidagi vanema süü. Aga siin ei tööta mõistus.

Siin on kaks asja. Ennast elu lõpuni pole mõtet süüdistada, sest süütunne enam midagi tagasi ei too ja paremaks ei tee. Teine asi, et loomulikult on see vanem süüdi. Süüdiv ehk vastutav. Laps teeb seda, mida vanem tal käsib. Kui vanem oleks suvatsenud lapse jooksutamise asemel ise oma tagumikku liigutada, siis oleks laps veel elus. See on küll ehtne fakt, mille vastu ei saa. Aga ei - ikka tal vaja väiksemat käsutada, ei see ju vastu hakka.. Põhjus, miks laps poodi jooksis, on vanema käsk. Täiskasvanud inimene vastutagu oma sõnade eest ja võtku vastutus (süüdivus) oma tegude eest. Mis viga auto kraesse ajada, veel enam, autojuht on paha-paha, et lapse alla ajas.. Tuleb välja, et nii vanem ise istus puu otsas, kui pauk käis.

[Rissel]

Siis tuleb mõistmine. Igal tundel on taust ja põhjus. Näiteks, kui lapsepõlves tundsid end turvatuna, teed täiskasvanuna valikuid, mille seost lapsepõlvega ei tavitse märgata, aga muutuvad mõistetavaks kohe, kui seosed ära näed. Kui mõistad, siis ka andestad ja liigud edasi. Mida paremini ennast tundma õpime, seda lihtsam on "õigeid mustreid" valida

Ma ise tahaks ühe asja algpõhjuseni jõuda. Endale ei meenu midagi või millest see asi mul on.
Ütled, et igal tundel on taust ja põhjus.
Tundeid on halbu ja häid.
Ehk kui jõuan tunde algpõhjuseni, siis saab sellest lahti.
Sel juhul peaks ja nii olema ka heade tunnetega?

Headest tunnetest me lahti saada ei taha, neid me tahame säilitada või uuesti kogeda. Aju nn mõnukeskus reageerib sellistele stiimulitele. Näiteks osta kalli koti soodsalt, tekib hea tunne. On leitud muuhulgas, et sellest tekkivat tunnet võivad naised pidada paremaks kui seksi. Kõik eredamad kogemused jätavad ajju keemilise jälje ja omal viisil mõjutavad meid. Nii head, kui halvad. Aga mõistagi ka hea tunne võib muutuda sõltuvaks nt hakkadki kotte ostma, alati kui stress tekib.

[Rissel]

Ei süüdistaks kedagi. Nii haruldaste sündmuste puhul on loomulik mõelda - see on saatus.

See on väga õige tähelepanek! Üks võimalus ongi mõelda, et see oli saatus, seos siis ka jumaliku tahtega. Katoliiklikes maades on tugev kogukondlik tugi sellistes olukordades, mis aitab tragöödiatest üle saada. Kui siis oled usklik, jumala või saatuseusku. Kui pole kumbagi usku, on palju keerulisem. Inimesel on loomuses otsida põhjust, seegi omal viisil lohutav.

[Külaline]

Tuttav psühholoog esitas huvitava hüpoteetilise olukorra ja küsimuse:
Oletame, et oled koos mehe ja lapsega kinno minemas. Istute juba maja ees tänaval autos, kui mees avastab, et unustas mütsi maha. Kamandab lapse mütsi tooma. Laps jookseb majja ja samal hetkel kukub maja peale meteoriiditükk. Maja plahvatab põlema ja päästa pole enam midagi.
Siis küsimus, kuidas suhtute? Kas mõtelete, et loodusõnnetus, midagi pole teha, elu läheb edasi. Või süüdistate lapse surmas meest oma neetud mütsiga, et miks ta ise sellele järgi ei läinud, kui see nii oluline oli.

Kui tõesti on tegu lapsega, siis last kindlasti ei saadaks tuppa mütsi järele, sest ta ei pruugi osata signat maha võtta, pärast peale panna, võib ka unustada hoopis luku kinni keerata. Järgi peaks minema mees ise.

[Rissel]

Lisaks sellele, et sellises olukorras ema süüdistab isa, süüdistab ka isa iseennast selles. See on lein ja inimesed nii reageerivad...
Tean inimest, kelle laps jä auto alla ja sai surma, kui ta jooksis poodi, kuhu lapsevanem tal oli palunud minna ühte väikest aja tooma. See vanem süüdistab elu lõpuni iseennast, et miks ta käskis lapsel poodi minna. Kuigi mõisutsega võttes on selline enesesüüdistamine tobe, see ei ole kuidagi vanema süü. Aga siin ei tööta mõistus.

Siin on kaks asja. Ennast elu lõpuni pole mõtet süüdistada, sest süütunne enam midagi tagasi ei too ja paremaks ei tee. Teine asi, et loomulikult on see vanem süüdi. Süüdiv ehk vastutav. Laps teeb seda, mida vanem tal käsib. Kui vanem oleks suvatsenud lapse jooksutamise asemel ise oma tagumikku liigutada, siis oleks laps veel elus. See on küll ehtne fakt, mille vastu ei saa. Aga ei - ikka tal vaja väiksemat käsutada, ei see ju vastu hakka.. Põhjus, miks laps poodi jooksis, on vanema käsk. Täiskasvanud inimene vastutagu oma sõnade eest ja võtku vastutus (süüdivus) oma tegude eest. Mis viga auto kraesse ajada, veel enam, autojuht on paha-paha, et lapse alla ajas.. Tuleb välja, et nii vanem ise istus puu otsas, kui pauk käis.

See ei ole selgelt just populaarne vaatenurk, aga samas täiesti mõistetav. Aastaid tagasi oli üks juhtum, kui ema läks varakevadel kahe lapsega õue, elasid jõe ääres. Jäi naabrinaisega jutustama ja lapsed läksid sel ajal jääle ning asi lõppes väga kurvalt. Kommentaariumis arvasid paljud, et see oli õnnetusjuhtum, milles keegi pole süüdi. Vaatenurk, mida mina ise jagada ei suutnud.
Kui klassifitseerida kõike selle põhjal, kas tegemist tahtliku ja tahtmatuga, annab tahtmatus võimaluse vabaneda süüst. Samas on meil ka võime ettenägelikkuseks, mida me peaksime kasutama. Ja kui me seda ei tee, kuhu me siis selle süüdi-mitte süüdi skaalal asetume?

[Külaline]

Katoliiklikes maades on tugev kogukondlik tugi sellistes olukordades, mis aitab tragöödiatest üle saada

Mäletan lapsepõlvest kuidas meie külas kadunukesega majast kaugele hoiti. Ok, matusepäeval ikka matusele mindi. Välismaa filmides alati tormavad naabrid/sugulased appi, lohutama, leinama.

[Külaline]

Lisaks sellele, et sellises olukorras ema süüdistab isa, süüdistab ka isa iseennast selles. See on lein ja inimesed nii reageerivad...
Tean inimest, kelle laps jä auto alla ja sai surma, kui ta jooksis poodi, kuhu lapsevanem tal oli palunud minna ühte väikest aja tooma. See vanem süüdistab elu lõpuni iseennast, et miks ta käskis lapsel poodi minna. Kuigi mõisutsega võttes on selline enesesüüdistamine tobe, see ei ole kuidagi vanema süü. Aga siin ei tööta mõistus.

Siin on kaks asja. Ennast elu lõpuni pole mõtet süüdistada, sest süütunne enam midagi tagasi ei too ja paremaks ei tee. Teine asi, et loomulikult on see vanem süüdi. Süüdiv ehk vastutav. Laps teeb seda, mida vanem tal käsib. Kui vanem oleks suvatsenud lapse jooksutamise asemel ise oma tagumikku liigutada, siis oleks laps veel elus. See on küll ehtne fakt, mille vastu ei saa. Aga ei - ikka tal vaja väiksemat käsutada, ei see ju vastu hakka.. Põhjus, miks laps poodi jooksis, on vanema käsk. Täiskasvanud inimene vastutagu oma sõnade eest ja võtku vastutus (süüdivus) oma tegude eest. Mis viga auto kraesse ajada, veel enam, autojuht on paha-paha, et lapse alla ajas.. Tuleb välja, et nii vanem ise istus puu otsas, kui pauk käis.

Väga rumal vastus. Kas laps peaks kuni täiseani kodus valve all istuma ja ainult emme-issi autos kooli ja koju liikuma? See õnnetus oleks võinud juhtuda suvalisel hetkel, kui laps tänaval oli. Tegemist ei olnud väikelapsega. Ja mitte, et sel tähtsust oleks, siis poodi jooksis ta seepärast, et tal endal oli vaja osta. Ma jätan siin täpsustamata, mida täpselt, niigi liiga äratuntavalt räägin asjast juba - aga no näitena võid mõelda, et laps jooksis poodi, et pinginaabri sünnipäevale minnes kingitusele lisaks kommikarp osta või oli tal vaja hoopis raamatud raamatukokku ära viia vmt. St vanem palus lapsel endal poodi (raamatukokku) minna, mitte ei jooksnud ise. Aga vahet pole - kui vanem oleks lapse ka selle pärast poodi saatnud, et perele oli vaja pakk piima tuua, ei oleks ikka auto alla jäämine vanema süü.

[Külaline]

Suhtun sellistesse olukordadesse nii: kui õnnetus on haruldane, mida poleks saanud ette näha ja oleks võinud juhtuda kellega iganes, siis ei süüdista, vaid mõtlen, et see oli saatus. Aga kui õnnetus on selline, mille eest on avalikkust sageli hoiatatud ja mida tegelikult oleks võinud vältida, siis süüdistan ennast. Nt kui minu alaealine laps on järelvalve puudumise tõttu rannas uppunud.

[Külaline]

Suhtun sellistesse olukordadesse nii: kui õnnetus on haruldane, mida poleks saanud ette näha ja oleks võinud juhtuda kellega iganes, siis ei süüdista, vaid mõtlen, et see oli saatus. Aga kui õnnetus on selline, mille eest on avalikkust sageli hoiatatud ja mida tegelikult oleks võinud vältida, siis süüdistan ennast. Nt kui minu alaealine laps on järelvalve puudumise tõttu rannas uppunud.

Eriti kuna sama lugu oleks võinud olla hoopis naapidi, et naine oleks meest manitsenud, et külm ilm, pane ikka müts pähe, las poiss jookseb ja toob mütsi, sa aja seni auto garaažist välja.

Või süüdistate lapse surmas meest oma neetud mütsiga, et miks ta ise sellele järgi ei läinud, kui see nii oluline oli.

[Rissel]

Suhtun sellistesse olukordadesse nii: kui õnnetus on haruldane, mida poleks saanud ette näha ja oleks võinud juhtuda kellega iganes, siis ei süüdista, vaid mõtlen, et see oli saatus. Aga kui õnnetus on selline, mille eest on avalikkust sageli hoiatatud ja mida tegelikult oleks võinud vältida, siis süüdistan ennast. Nt kui minu alaealine laps on järelvalve puudumise tõttu rannas uppunud.

Hästi kokku võetud: nii ongi juhtumeid, mida oleks võinud ette näha ja neid, mida poleks olnud võimalik ette näha. See on siis mõistuspärane ja ainuõige lähenemine. Iseasi on see emotsionaalne pool.

Algselt tekkis kogu siin esitatud küsimus ühest arutelust vastutuse üle siis, kui koolilaps on vanemate silma alt ära. Ehk siis näiteks olukord, kui terapeut, treener vm.tekitab mingi mängu, mis nõuaks liiklemist omal käel- liikluses, metsas jne. Kas ta on vastutav igal juhul ja kohustatud garanteerima kõigi turvalisuse, või võiks teatud olukorras õelda, et see oli õnnetusjuhtum. Et kas siin on erinevus, kui keegi midagi korraldab või laps ise läheb metsa, liiklusesse vm.

[Külaline]

Inimesed kipuvad ka teraapias rääkima seda, mida nad mõtlevad, mitte seda, mida tunnevad. Ajaolu, mis takistabki oma probleemide algpõhjusteni jõudmist.

Aga kui jõuab algpõhjuseni, siis kas pronleem kaob?

Siis tuleb mõistmine. Igal tundel on taust ja põhjus. Näiteks, kui lapsepõlves tundsid end turvatuna, teed täiskasvanuna valikuid, mille seost lapsepõlvega ei tavitse märgata, aga muutuvad mõistetavaks kohe, kui seosed ära näed. Kui mõistad, siis ka andestad ja liigud edasi. Mida paremini ennast tundma õpime, seda lihtsam on "õigeid mustreid" valida.

See on puhas müüt, et kui saad aru, mis olid juurpõhjused, siis andestad ja liigud edasi. Seda müüti levitavad terapeudid, et millegagi põhjendada oma rohkeid kulukaid seansse ja suurt innukust lapsepõlvevigade väljasorimise suhtes. Nad kaevavad inimeses üha sügavamale, kisuvad lahti mingeid vanu ammu paranenud haavu, toovad eeskätt halva esile ja panevad inimese uskuma, et vot see, kui su isa sind korra söögilauas kurja pilguga põrnitses, ongi põhjus su täiskasvanuna tehtud valedele valikutele. (Muidugi ei huvitu terapeut selle põrnitsemise taustast ega põhjustest, nt et sa enne seda tassi meelega põrandale viskasid ja ema jalaga näkku lõid.)

Täpselt samamoodi nagu füüsilise vigastuse tekkides sa ju tead küll n-ö algpõhjust väga hästi, ent see ei tähenda, et haav tänu põhjuse teadmisele ära paraneb. Kui kukud ja murrad jalaluu, siis sa ju tead põhjust, miks su jalaluu katki on. Aga sellegipoolest ei ole mingit abi kukkumisest aastatepikkuses jutustamises, vaid luu tuleb ikka kipsi panna, muidu ta ei parane. Või saades kopsuvähi diagnoosi, ei ole sul kasu aastatepikkusest arstile jutustamisest, mida suitsetamine kopsudele teeb, aitab vaid päris ravi.

Teadmine, et su isa vaatas mind mõnikord kurja pilguga ja ema koguni (oh õudust!) riidles sinuga, ei kõrvalda tegelikult mitte kuidagi sinu enda elus olevaid probleeme ega aita ka edasi liikuda. Oma valikud teed sina ise. Oled see, kes oled ja ennast muuta saad vaid ise. Ning sa saad ennast vabalt muuta ka ilma lapsepõlve halvustamata ja ema-isa süüdistamata. Lihtsalt teadvustadki endale, et sa ei suuda - näiteks - töökohti hoida ja analüüsid, mis on selle tõeliseks põhjuseks: nt sa ei saa hommikul üles/ei viitsi keskenduda/oled liiga valiv vms, ja siis tegeledki nende põhjustega.

[Külaline]

Tuttav psühholoog esitas huvitava hüpoteetilise olukorra ja küsimuse:
Oletame, et oled koos mehe ja lapsega kinno minemas. Istute juba maja ees tänaval autos, kui mees avastab, et unustas mütsi maha. Kamandab lapse mütsi tooma. Laps jookseb majja ja samal hetkel kukub maja peale meteoriiditükk. Maja plahvatab põlema ja päästa pole enam midagi.
Siis küsimus, kuidas suhtute? Kas mõtelete, et loodusõnnetus, midagi pole teha, elu läheb edasi. Või süüdistate lapse surmas meest oma neetud mütsiga, et miks ta ise sellele järgi ei läinud, kui see nii oluline oli.

Üldiselt inimesed on kahepalgelised - mugavas soojas terapeudikabinetis või lõbusas seltskonnas räägivad üht, aga päriselus käituvad sootuks teisiti. Kõige kõvemad hoolivuse-teoreetikud on päriselu sündmuste keskele sattudes enamasti kõige kõvemad teiste süüdistajad. Seega see siinne teoreetikute arutelu ei ole kuidagi pädev.

[Külaline]

Suhtun sellistesse olukordadesse nii: kui õnnetus on haruldane, mida poleks saanud ette näha ja oleks võinud juhtuda kellega iganes, siis ei süüdista, vaid mõtlen, et see oli saatus. Aga kui õnnetus on selline, mille eest on avalikkust sageli hoiatatud ja mida tegelikult oleks võinud vältida, siis süüdistan ennast. Nt kui minu alaealine laps on järelvalve puudumise tõttu rannas uppunud.

Hästi kokku võetud: nii ongi juhtumeid, mida oleks võinud ette näha ja neid, mida poleks olnud võimalik ette näha. See on siis mõistuspärane ja ainuõige lähenemine. Iseasi on see emotsionaalne pool.

Algselt tekkis kogu siin esitatud küsimus ühest arutelust vastutuse üle siis, kui koolilaps on vanemate silma alt ära. Ehk siis näiteks olukord, kui terapeut, treener vm.tekitab mingi mängu, mis nõuaks liiklemist omal käel- liikluses, metsas jne. Kas ta on vastutav igal juhul ja kohustatud garanteerima kõigi turvalisuse, või võiks teatud olukorras õelda, et see oli õnnetusjuhtum. Et kas siin on erinevus, kui keegi midagi korraldab või laps ise läheb metsa, liiklusesse vm.

Jah, terapeut, treener või laagrijuht vastutab otsekui omaenda laste eest. Oma laps läheb kooli, siis esimeses klassis paljud vanemad viivad lapse kooli autoga või käivad mitu kuud kooliteed läbi koos lapsega ja juhendavad. Treener ei saa mingi mängu tarbeks saata lapsi võõrasse kohta liiklema. Igasuguseid asju võib juhtuda. Mind näiteks varastati esimesel kooliekskursioonil rahast paljaks ja seda tänaval. Vanasti ei antud väikelastele taskuraha ja kogemusi polnud.

[Rissel]

Suhtun sellistesse olukordadesse nii: kui õnnetus on haruldane, mida poleks saanud ette näha ja oleks võinud juhtuda kellega iganes, siis ei süüdista, vaid mõtlen, et see oli saatus. Aga kui õnnetus on selline, mille eest on avalikkust sageli hoiatatud ja mida tegelikult oleks võinud vältida, siis süüdistan ennast. Nt kui minu alaealine laps on järelvalve puudumise tõttu rannas uppunud.

Hästi kokku võetud: nii ongi juhtumeid, mida oleks võinud ette näha ja neid, mida poleks olnud võimalik ette näha. See on siis mõistuspärane ja ainuõige lähenemine. Iseasi on see emotsionaalne pool.

Algselt tekkis kogu siin esitatud küsimus ühest arutelust vastutuse üle siis, kui koolilaps on vanemate silma alt ära. Ehk siis näiteks olukord, kui terapeut, treener vm.tekitab mingi mängu, mis nõuaks liiklemist omal käel- liikluses, metsas jne. Kas ta on vastutav igal juhul ja kohustatud garanteerima kõigi turvalisuse, või võiks teatud olukorras õelda, et see oli õnnetusjuhtum. Et kas siin on erinevus, kui keegi midagi korraldab või laps ise läheb metsa, liiklusesse vm.

Jah, terapeut, treener või laagrijuht vastutab otsekui omaenda laste eest. Oma laps läheb kooli, siis esimeses klassis paljud vanemad viivad lapse kooli autoga või käivad mitu kuud kooliteed läbi koos lapsega ja juhendavad. Treener ei saa mingi mängu tarbeks saata lapsi võõrasse kohta liiklema. Igasuguseid asju võib juhtuda. Mind näiteks varastati esimesel kooliekskursioonil rahast paljaks ja seda tänaval. Vanasti ei antud väikelastele taskuraha ja kogemusi polnud.

See on tegelikult keerulisem, kui esimesel pilgul paistab. Et kui näiteks 3.klassi laps läheb ise kooli ja midagi juhtub, on õnnestusjuhtum, kui aga midagi korraldab treener/terapeut on analoogsel juhul tema vastutav täieliku turvalisuse eest?

[Rissel]

Aga kui jõuab algpõhjuseni, siis kas pronleem kaob?

Siis tuleb mõistmine. Igal tundel on taust ja põhjus. Näiteks, kui lapsepõlves tundsid end turvatuna, teed täiskasvanuna valikuid, mille seost lapsepõlvega ei tavitse märgata, aga muutuvad mõistetavaks kohe, kui seosed ära näed. Kui mõistad, siis ka andestad ja liigud edasi. Mida paremini ennast tundma õpime, seda lihtsam on "õigeid mustreid" valida.

See on puhas müüt, et kui saad aru, mis olid juurpõhjused, siis andestad ja liigud edasi. Seda müüti levitavad terapeudid, et millegagi põhjendada oma rohkeid kulukaid seansse ja suurt innukust lapsepõlvevigade väljasorimise suhtes. Nad kaevavad inimeses üha sügavamale, kisuvad lahti mingeid vanu ammu paranenud haavu, toovad eeskätt halva esile ja panevad inimese uskuma, et vot see, kui su isa sind korra söögilauas kurja pilguga põrnitses, ongi põhjus su täiskasvanuna tehtud valedele valikutele. (Muidugi ei huvitu terapeut selle põrnitsemise taustast ega põhjustest, nt et sa enne seda tassi meelega põrandale viskasid ja ema jalaga näkku lõid.)

Täpselt samamoodi nagu füüsilise vigastuse tekkides sa ju tead küll n-ö algpõhjust väga hästi, ent see ei tähenda, et haav tänu põhjuse teadmisele ära paraneb. Kui kukud ja murrad jalaluu, siis sa ju tead põhjust, miks su jalaluu katki on. Aga sellegipoolest ei ole mingit abi kukkumisest aastatepikkuses jutustamises, vaid luu tuleb ikka kipsi panna, muidu ta ei parane. Või saades kopsuvähi diagnoosi, ei ole sul kasu aastatepikkusest arstile jutustamisest, mida suitsetamine kopsudele teeb, aitab vaid päris ravi.

Teadmine, et su isa vaatas mind mõnikord kurja pilguga ja ema koguni (oh õudust!) riidles sinuga, ei kõrvalda tegelikult mitte kuidagi sinu enda elus olevaid probleeme ega aita ka edasi liikuda. Oma valikud teed sina ise. Oled see, kes oled ja ennast muuta saad vaid ise. Ning sa saad ennast vabalt muuta ka ilma lapsepõlve halvustamata ja ema-isa süüdistamata. Lihtsalt teadvustadki endale, et sa ei suuda - näiteks - töökohti hoida ja analüüsid, mis on selle tõeliseks põhjuseks: nt sa ei saa hommikul üles/ei viitsi keskenduda/oled liiga valiv vms, ja siis tegeledki nende põhjustega.

See on utreeritud nägemus, tegelikult psühhoteraapia päris nii ei toimi. Õige on küll see, et negatiivsesse vaatenurka, mida siis aastast aastasse heietame, ei saa kinni jääda. Ühe neuroloogi sõnade järgi õpetame nii oma aju õnnetuks.

Juurpõhjus võib ka avalduda näiteks nii, et inimene ei jää kunagi vähese valgustusega majja, paneb alati kõikides tubades tuled põlema, kuigi põhjust selleks pole. Selguda võib siis põhjuseks asjaolu, et lapsena karistai pimedasse tuppa sulgemisega. Kui selle välja analüüsib, saab aru sellest seletamatust hirmust, mis teda alati tabab sellistes olukordades. See on väga lihtsustatud näide, aga annab ettekujutuse. Selliseid põhjuseid, miks me teatud viisil käitume suhetes, konfliktiolukordades, uutes olukordades, tasuks reeglina analüüsida ehk siis välja kaevata. Kuni me seda ei tea, jätkame samal viisil, kaotades oma elust teisi inimesi, töökohti ja sõpru. Kui teame, tunneme mustri kohe ära ja saame seda muuta.

On õige, et täiskasvanud inimene ei peaks enam lõputult vanemaid süüdistama. Otsi põhjus üles, teadvusta selle mõju ja andesta. Siin on aga üks lihtne aga, kõik ei ole suutelised ise endale teadvustama ei probleemi, mustrit ega lahendust. Ma ei ütle ka, et teraapia igale probleemile on lahendus. Vähemalt mitte väikeses Eestis, kui sageli puudu on nii innovatiivsusest, kui ka innukusest mingi probleem lahendada, selle asemel, et kuust kuusse lihtsalt laua taga rääkida.

[Külaline]

Hästi kokku võetud: nii ongi juhtumeid, mida oleks võinud ette näha ja neid, mida poleks olnud võimalik ette näha. See on siis mõistuspärane ja ainuõige lähenemine. Iseasi on see emotsionaalne pool.

Algselt tekkis kogu siin esitatud küsimus ühest arutelust vastutuse üle siis, kui koolilaps on vanemate silma alt ära. Ehk siis näiteks olukord, kui terapeut, treener vm.tekitab mingi mängu, mis nõuaks liiklemist omal käel- liikluses, metsas jne. Kas ta on vastutav igal juhul ja kohustatud garanteerima kõigi turvalisuse, või võiks teatud olukorras õelda, et see oli õnnetusjuhtum. Et kas siin on erinevus, kui keegi midagi korraldab või laps ise läheb metsa, liiklusesse vm.

Jah, terapeut, treener või laagrijuht vastutab otsekui omaenda laste eest. Oma laps läheb kooli, siis esimeses klassis paljud vanemad viivad lapse kooli autoga või käivad mitu kuud kooliteed läbi koos lapsega ja juhendavad. Treener ei saa mingi mängu tarbeks saata lapsi võõrasse kohta liiklema. Igasuguseid asju võib juhtuda. Mind näiteks varastati esimesel kooliekskursioonil rahast paljaks ja seda tänaval. Vanasti ei antud väikelastele taskuraha ja kogemusi polnud.

See on tegelikult keerulisem, kui esimesel pilgul paistab. Et kui näiteks 3.klassi laps läheb ise kooli ja midagi juhtub, on õnnestusjuhtum, kui aga midagi korraldab treener/terapeut on analoogsel juhul tema vastutav täieliku turvalisuse eest?

Jah, on vastutav. Vanem tunneb oma last, teab, millal on õige aeg talle anda rohkem iseseisvust, koolitee on üks ja sama päevast päeva, aastate viisi. Kui nüüd mingi treener/terapeut midagi korraldab, siis on kaks asja. Esiteks ei tunne ta iga konkreetset last kuigi hästi. Teiseks, kindlasti pole need keskkonnad, kuhu ta last suunab, nii tuttavad kui igapäevane koolirada.

[Egalitaar]

Tuttav psühholoog esitas huvitava hüpoteetilise olukorra ja küsimuse:
Oletame, et oled koos mehe ja lapsega kinno minemas. Istute juba maja ees tänaval autos, kui mees avastab, et unustas mütsi maha. Kamandab lapse mütsi tooma. Laps jookseb majja ja samal hetkel kukub maja peale meteoriiditükk. Maja plahvatab põlema ja päästa pole enam midagi.
Siis küsimus, kuidas suhtute? Kas mõtelete, et loodusõnnetus, midagi pole teha, elu läheb edasi. Või süüdistate lapse surmas meest oma neetud mütsiga, et miks ta ise sellele järgi ei läinud, kui see nii oluline oli.

Juhus. Võiksin tuua reaalsema näite: teed oma lapsele sünnipäevakingituse reisina kuhugi aasiasse, aga seal juhtub olema maavärin, tsunami ja laps hukkub. Sest seda on juhtunud. Muidugi oleks loomulik reaktsioon enesesüüdistused, me oleme tunnetega, heal juhul empaatilised olendid, aga see pole siiski ratsionaalne.