Kas peab oma eluga kuhugi jõudma?

[Külaline]

Istungi, värisen ja nutan. Nii iga päev.

Ära muretse, küll see elu sul varsti lõpeb. Ise seda surma ju küsid, küll antakse kiiremini, kui vaja. Pole kunagi kuulnud inimesest, kes ei soovi elada, pidevalt ei soovi. Naljakas.

Vastupidi ju: soovin elada, ei taha kunagi ära surra, ei taha vananeda. Need asjad tekitavad õudust ja paanikat. Käin ringi ja nutan ja inimesi vaadates kujutan neid ette kirstudes.

Sa ju ei soovi elada, muidu sa elaksid oma elu ja naudiksid seda. Vastupidi-sa ei soovi oma elu elada, ära muretse, küll sind ära korjatakse.

[Tolmukübe]

Mina nii ei mõtle, et kes on kes, aga naaber kunagi rääkis, et kui tema bussis sõidab, siis mõtleb, et kes tema kõrval istub. Mingit pidi realistlik mõtlemine. Naeratada oskab ju igaüks, ei sa tea, kes ta tegelikult on.

Mida see spekuleerimine annab, kes on sinu kõrval istuv võõras inimene?

Mina ka ei tea, mida annab. Aga mingil põhjusel ta nii mõtles. Vbl lihtsalt uudishimust. Või, et midagi mõtelda oleks.

[Külaline]

https://tervispluss.delfi.ee/artikkel/1 ... oole-panna

[Külaline]

Mina nii ei mõtle, et kes on kes, aga naaber kunagi rääkis, et kui tema bussis sõidab, siis mõtleb, et kes tema kõrval istub. Mingit pidi realistlik mõtlemine. Naeratada oskab ju igaüks, ei sa tea, kes ta tegelikult on.

Mida see spekuleerimine annab, kes on sinu kõrval istuv võõras inimene?

Mina ka ei tea, mida annab. Aga mingil põhjusel ta nii mõtles. Vbl lihtsalt uudishimust. Või, et midagi mõtelda oleks.

See on see esmamulje. Millest ja miks see tekib? On see petlik või paneb aju paari sekundiga paika mis inimesega tegu. Saab ( aju võu aru) ta aga õigesti aru? Või põhineb ta eelnevatele kogemustele ja võib täitsa mööda panna?

[Tolmukübe]

Mida see spekuleerimine annab, kes on sinu kõrval istuv võõras inimene?

Mina ka ei tea, mida annab. Aga mingil põhjusel ta nii mõtles. Vbl lihtsalt uudishimust. Või, et midagi mõtelda oleks.

See on see esmamulje. Millest ja miks see tekib? On see petlik või paneb aju paari sekundiga paika mis inimesega tegu. Saab ( aju võu aru) ta aga õigesti aru? Või põhineb ta eelnevatele kogemustele ja võib täitsa mööda panna?

See on vist nii ja naa. Esmamulje tekib sellest, mida sa näed. Kas on rõngas ninas, riided puhtad, tige nägu, jne. Siis mõtled, et kui on tige nägu, siis on tige inimene (võib tõsi olla). Aga kui näeb neutraalne välja, kust sa siis tead, mis inimene? Näiteks olin turul maasikaid ostmas, müüja tahtis mulle suruda puust kastiga neid (ei võtnud palju, vist kilo, või natuke üle), hakkasin vastu, et kasti pole vaja, müüja ei tahtnud kilekotti ikka panna ja siis üks mees minu taga pani üürgama tigedalt minu peale, et see puust kast ei lõhu mu kilekotti ära kuidagi (need ääred on teravad, need nurgad, seda ma müüjalegi seletasin). Pealtnäha nägi see mees välja tavaline inimene, aga tuli välja, et hull (normaalne inimene ei röögi niiviisi olematu probleemi peale, mis temasse üldse ei puutu). Ja võtsingi raha tagasi, müüja kilekotti maasikaid panna ei tahtnud, aga mina ei pea nende pärast oma kotti ära lõhkuma. Välimuse järgi ei saa tihtipeale otsustada, kellega tegu, ehk et aju (aru) ei pruugi asjast õieti aru saada, ega's see aju meil selgeltnägija pole, tema oskab ainult välimust hinnata. No ja välimuse järgi midagi saab ka hinnata, kui rõngas ninas, ju siis mingid häired inimesel on, ega ta päris normis ei ole ja seega võib suhtlemisel probleeme tekkida. Tahan öelda, et ei pruugi hea iseloomuga olla selline inimene. No ja siin ka isiklikud eelistused, kui rõngalised ei meeldi, hoiad eemale nagunii, on ta siis, mis ta on. Seega, esmamulje järgi võib aju täitsa mööda panna, ja ei pruugi.

[Külaline]

Istungi, värisen ja nutan. Nii iga päev.

Ära muretse, küll see elu sul varsti lõpeb. Ise seda surma ju küsid, küll antakse kiiremini, kui vaja. Pole kunagi kuulnud inimesest, kes ei soovi elada, pidevalt ei soovi. Naljakas.

Vastupidi ju: soovin elada, ei taha kunagi ära surra, ei taha vananeda. Need asjad tekitavad õudust ja paanikat. Käin ringi ja nutan ja inimesi vaadates kujutan neid ette kirstudes.

Minu meelest ei ole tähelepanuvajadus.

Tema eesmärk on panna teised inimesed end halvasti tundma. Lihtsalt kurb, depressiivne inimene mõtleks neid mõtteid omaette, mitte ei korrutaks, et need on realistlikud, jne. Kujutage ette, tuleb ema, särab õnnest, et tema laps on just kiitusega ülikooli lõpetanud, siis tuleb tema ja kujutab nii ema kui last ette kirstus.

Iialgi ei usu, et tal endal pere või midagi muud elus on. Vaadake postitamise tihedust.

Tegemist on psühhopaadiga.