Guest kirjutas: ↑19 Sept 2025 00:49
Külaline kirjutas: ↑18 Sept 2025 21:16
Külaline kirjutas: ↑18 Sept 2025 21:02
Ega see meie vanemate komme 6-7 aastane üksi hulkuma saata pole ka päris okei.
Hulkuma ei saadeta, aga poes käib 7-aastane üksi küll. Ja koolis. Vahel läheb pärast kooli ka sõbra poole või tulevad sõbrad talle külla. Ikka jälgitakse ka meil mõnest seadmest, kus lapsed on.
Tegelikult on mul hirm, et ka meie oleme sinnapoole teel. Üha enam näen, kuidas vanemad piiravad laste vabadustning võtavad neil võimaluse ise maailma avastada. Kultiveerime lumehelbekesi, kes tulevikus ise mitte millegagi hakkama ei saa.
3 lapse emana ütlen, et kas tõesti on siis
see hirm ("mu laps äkki jääb lumehelbekeseks") suurem kui see hirm, et 7a ja veel üsnagi väikelapse/koolilapse üleminekufaasis inimesehakatis prauhti! üksinda seiklema saata ja siis võibolla saada verdtarretav uudis: "Teie laps jäi auto alla", "Uppus veekogusse, täpselt ei tea, aga võibolla läks mingit palli ära tooma või...igatahes, nojah", "kukkus aknast alla". Minu jaoks on need viimased igatahes
kaugelt palju suurem hirm kui mingi hirm "aga äkki jääb laps lumehelbekeseks, kes tuleviks millegagi hakkama ei saa".
Sest kui lapsega juhtub saatuslik õnnetus, on see ju asi, mida
enam tagasi keerata ei saa. Pole kasu siis targutamisest: "Vaat kus loll laps, oleks pidanud olema vähem hajameelne, saamatu laps, ma ütlen" või siis ei saa surnud lapsele öelda: "See on sulle täitsa paras, et sa veekogus uppudes surma said/sandiks jäid - miks sa siis ei kuulanud emme õpetusi, no vot, olgu õpetuseks, nüüd oled teinekord targem!" Ei saa ju nii öelda, eks? Siis on väike kirst - ja kõik. Oled ilma oma lapsest ja kõik.
Kui kui laps on lihtsalt natuke saamatu - siis pole see üldse nii traagiline. Sest see kuulub nende asjade hulka, mida
on võimalik muuta. Saab ju areneda ja õppida - see aeg, mil inimene on veel noor ja õppimisvõimega ehk "rongid pole veel läinud", seda on õnneks ikka elus hea jupp aega. Jõuab seda last veel samm-sammult suunata, et ise hakkama saama hakkas. Muidugi, kui vanem just egoistlikel motiividel lapse iseseisvumist kuidagi ei takista (näit. olen kuulnud emadest, kes peksavad minema kõik oma järeltulija potentsiaalsed isiklikud partnerid, sest mõte on, et tütar/poeg jääks igaveseks vallaliseks ja neile seltsidaamiks/seltsihärraks). See on muidugi nõme, kui vanem nii teeb, olen nõus.
Kui ma vaatan kasvõi 12 ja 7a - no on ikka suur vahe küll. Lihtsalt puhtbioloogiliselt on 12a arengutase ikka midagi muud. Jah, 7a on igati naksakas ja mitte üldse ebaintelligentne, aga tal on viskab veel mingeid väikelapselikke hetki sisse (kus ta on väga hajameelne, teeb äkki väga vale otsuse vms.). Nii et andke andeks, aga mina oma 7a veel tõesti üksi seiklema ei luba. Liigub minuga või issiga; vahel harva lühikese teekona ka 12a-ga. Üksi veel koju ei jäta - kutsun näiteks oma ema hoidma. Süda palju rahulikum, kui silm on peal. Pidage mind lolliks, aga ma hiljuti ei läinud koos lapse isaga sünnipäevale lõbutsema ega jätnud lapsi üksi koju. Eelistasin olla lastega see õhtu, see öö. Südamerahu on rohkem väärt kui see üks sünnipäev.
Arvan, et see, et alla 12a üksi seiklema või koju ei jäeta, laias laastus isegi ei ole midagi koledasti ülepakutut. Sest mõnedes maades on ju ka lapseröövid levinud - meil Eestis, ptüi, ptüi, ptüi on jah selles mõttes (veel?) üsna muretu. Muidugi võib siin laste vahel olla erinevusi, näit. mõni võib olla ka 10 piisavalt küps... Muidugi on siin see küsimus, et kas on tegu soovitusega - või siis mingi selllise asjaga, mille "loomingulisel tõlgendamisel" karistatakse karmilt (jätan näiteks 12a asemel 11a koju - ja saan räigelt karistada). Saan aru, et see, kui on hästi jäik, võib põhjustada inimeses ka trotsi.
Üldiselt, emal on oma lapse suhtes mingi tunnetus. Jama on siis, kui ema sunnitakse oma sisemist tunnetust eirama häbistamisega: "Kuule, no mis, miks sa nii suurt last saadad - lumehelbekset kasvatad või? " - ja siis ema häbist, et teda peetakse könnide kasvatajaks, ei julge järgida oma tunnetust, et see laps ehk siiski vajaks veel valvamist/saatmist. See on minu melest halb. Mul on kahju emadest, kes on selle õnge läinud - ja lapsega on juhtunud mingi õnnetus.
Veel üks aspekt. Mäletan ka oma ajast neid algklassides hästi iseseisvaid, kes juba ostsid endale ise riideid jne. Tundus jah, et pooledi täiskasvanu ja teised on titekad nende kõrval. Paraku hakaksid need iseseisvad vara kokku puutuma ka täiskasvanulike pahedega (suitsetama ja alkoholi pruukima ja mingid juhusuhte iseloomuga suhted endast vanematega). "Memmekad", kelle käike passiti (kodus oli näiteks vanaemake, et: "No millal sa siis klaveritunnist koju jõuad, ma teen söögi valmis" olid selles mõttes lihtsamad, et kuna nad polndu nii täiskasvanulikud niiöelda, siis neil oli ka pahede suhtes psühholoogiline barjäär suurem. Võibolla puutusid nendega kokku alles 20+, aga siis on inimesel reeglina nats rohkem mõistust endal peas (no erandeid on).
Samas, see kui vanemate poolt igati hoitud "oivik" neiuke/noormees müüb koolivaheajal maasikaid või istutab kapsaid vms. (seda tegime ise kooliajal) ja saab oma raha tasku ja nagu juba natuke suur einimese tunde kätte (ma teen midagi töist, ma vastutan) - seda ma soosin. Kui lapsed teevad kodus kodutöid, on ka hästi.
Aga mitte, jah, mingite 6-7a ringikolamise idealiseerimist põhjusega, et pidin ta üksi seiklema laskma, muidu ju, kui ei lase, kasvavad mingid lumehelbekesed. Ei klapi see laste eludega ruletti mängima kihutav mõtteviis mulle.