Vaimse tervise suunamudijad

vana hea klassika
Külaline

Postitus Postitas Külaline »

Külaline kirjutas: 20 Sept 2025 16:16
Külaline kirjutas: 20 Sept 2025 15:13 Ma ei saagi aru, mis selle matemaatikaga siis on, et see nii üle mõistuse käib. Kui esimesest klassist peale vaikselt minna, siis läheb kõik ju üsna loogiliselt ja lihtsalt edasi. Aga siis mingil ajal tekivad inimesed, kelle jaoks on numbri nägemine juba paanikahoogu tekitav probleem. Kui ülikoolis õppisiin, siis meil oli statistika kursus. Ja seal ka mõned kohe minestasid, kuigi seal polnudki mingit matemaatikat praktiliselt tarvis. Programm teeb kõik ära, lihtsalt jäta meelde sammud, mis vaja teha on, mis eeldusi vaja kontrollida, mida need numbrid näitavad, kui nad on sellised või teistsugused. Ja jälle osadel ärevus ja stress, et nii raske.
Mina olen üks sellistest, kelles matemaatika hirmu tekitab. Algklassides ja põhikoolis mulle mate meeldis, aga gümnaasiumis nagu juhtus midagi ja siis läks see mulle raskeks. Õigemini juhtus see, et põhikooli lõpus saime uue matemaatikaõpetaja ja tema tunnid olid mulle rasked. Lisaks ta ei sallinud mind. Kukkusin põhikooli mate lõpueksamil läbi ja korduseksam selle õpetaja pilgu all oli puhas põrgu. Vahetasin kooli ning gümnaasiumi läbisin teise matemaatikaõpetajaga, aga hirm selle aine ees oli minus juured alla saanud. Hilisematest mate eksamitest vedasin ennast kuidagi läbi, aga kui praegu seda aega meenutan, siis on kõik nagu udus. Mäletan meeletuid tuupimisi ja unetuid öid. Lõppkokkuvõttes võin öelda, et olen mates väga nõrk, sest tuupimine ei pruugi tähendada ainest aru saamist.
Mina olen ja olin ka kooli ajal matemaatikas väga nõrk. Noh, pea ei võta ja kõik. Eriti seda tõenäosust ja mingei teoreeme jne. Põhiasjad on lihtsad. Kui on konkreetne valem millegi kohta. Pähe tuupimise asi.
Kui aga mingi tuletamine vms, oh ei 😃
Mulle sobisid aga keeled koolis. Inglise keeles näiteks riigieksamil sain 96 punkti.
Külaline

Postitus Postitas Külaline »

Mind paneb mõtlema see nalja tegemine.
Nt ütleb keegi miskit.
Teine ütleb et see oli solvav.
Ma tegin aind nalja.
Nüüd on küsimus selles et kas ta vabandab end sellega et tegi vaid nalja või õigustab, et see oli mõeldud naljaks, mitte pole päris tema enda arvamus.
Et nagu päriselt mõtleb et tegi nalja, aga sulle see ei meeldinud. Kummas asi on? Selles kes teeb nalja või selles kes solvus? Mõni ju solvub ka iga asja peale.
Külaline

Postitus Postitas Külaline »

Guest kirjutas: 21 Sept 2025 11:20 Mind paneb mõtlema see nalja tegemine.
Nt ütleb keegi miskit.
Teine ütleb et see oli solvav.
Ma tegin aind nalja.
Nüüd on küsimus selles et kas ta vabandab end sellega et tegi vaid nalja või õigustab, et see oli mõeldud naljaks, mitte pole päris tema enda arvamus.
Et nagu päriselt mõtleb et tegi nalja, aga sulle see ei meeldinud. Kummas asi on? Selles kes teeb nalja või selles kes solvus? Mõni ju solvub ka iga asja peale.
Isegi kui on iga asja peale solvuja inimene vastas, oleks kohane tema ees vabandada halvasti valitud nalja pärast ja püüda tulevikus selliseid nalju vältida, või seda inimest vältida, olenevalt mis selle suhtlemise juures tähtis on. Elementaarne viisakus, kedagi ei soovita riivata, teist inimest ebamugavasse olukorda ei sätita.
Külaline

Postitus Postitas Külaline »

Guest kirjutas: 19 Sept 2025 13:12 Küll ikka viitsivad inimesed ennast ja teisi aina analüüsida. Selline urgitsemine lõppeb vaimuhaigusega või vähemalt vaimse tervise probleemidega.
Miks see vaimse tervise probleemideni viib?
Külaline

Postitus Postitas Külaline »

Külaline kirjutas: 20 Sept 2025 17:44Mina olen ja olin ka kooli ajal matemaatikas väga nõrk. Noh, pea ei võta ja kõik. Eriti seda tõenäosust ja mingei teoreeme jne. Põhiasjad on lihtsad. Kui on konkreetne valem millegi kohta. Pähe tuupimise asi.
Kui aga mingi tuletamine vms, oh ei 😃
Mulle sobisid aga keeled koolis. Inglise keeles näiteks riigieksamil sain 96 punkti.
Oled minu tütar või, ta võitis nii saksa kui inglise keele viktoriine, aga matemaatika-ohh isssver.
Külaline

Postitus Postitas Külaline »

Siin läks jutt selle peale, et matemaatika on raske ja lapsed püüavad matast kõrvale viilida.
Mina ise olen humanitaarina samuti matemaatikakauge inimene. Kuid kooli matatundidest ei viilinud. Tahan öelda seda, et elus on enamikul asjadel mitu eesmärki! Numbritega seonduva selgeks saamine on jah üks mata eesmärke, ent teine ja veelgi tähtsam eesmärk on õpetada last tegema ka neid ülesandeid, mis ei ole temale meeldivad, mugavad ega mõnusad. Ja uskuge mind, see oskus tuleb elus kasuks.

Mind natuke hirmutab praegusaja vaimse tervise suunamudijate poolt korrutatav mantra: tee ainult seda, mis sinule endale meeldib, lävi ainult endale meeldivate inimestega jne. Aga päriselus tuleb meil iga päev ette olukordi, kus me lihtsalt peame tegelema ka mittemeeldivate asjadega, samuti peame suhtlema ka nende inimestega, kes ei ole minuga kõiges ühel nõul. Kujutlege klienditeenindajat, kes nõustub teid teenindama ainult siis, kui see on talle mugav ja mõnus; ent vähegi keerulisema juhtumi puhul teatab kohe, et tema keeldub, ja jalutab psühholoogikabinetti "mängima". Rääkimata juristidest, arstidest ja paljudest teistest - elu jääks sedasi seisma, kui me viitsiks tegeleda ainult endale väga meeldivate ja mugavate juhtumitega.
Külaline

Postitus Postitas Külaline »

Külaline kirjutas: 22 Sept 2025 11:31 Siin läks jutt selle peale, et matemaatika on raske ja lapsed püüavad matast kõrvale viilida.
Mina ise olen humanitaarina samuti matemaatikakauge inimene. Kuid kooli matatundidest ei viilinud. Tahan öelda seda, et elus on enamikul asjadel mitu eesmärki! Numbritega seonduva selgeks saamine on jah üks mata eesmärke, ent teine ja veelgi tähtsam eesmärk on õpetada last tegema ka neid ülesandeid, mis ei ole temale meeldivad, mugavad ega mõnusad. Ja uskuge mind, see oskus tuleb elus kasuks.

Mind natuke hirmutab praegusaja vaimse tervise suunamudijate poolt korrutatav mantra: tee ainult seda, mis sinule endale meeldib, lävi ainult endale meeldivate inimestega jne. Aga päriselus tuleb meil iga päev ette olukordi, kus me lihtsalt peame tegelema ka mittemeeldivate asjadega, samuti peame suhtlema ka nende inimestega, kes ei ole minuga kõiges ühel nõul. Kujutlege klienditeenindajat, kes nõustub teid teenindama ainult siis, kui see on talle mugav ja mõnus; ent vähegi keerulisema juhtumi puhul teatab kohe, et tema keeldub, ja jalutab psühholoogikabinetti "mängima". Rääkimata juristidest, arstidest ja paljudest teistest - elu jääks sedasi seisma, kui me viitsiks tegeleda ainult endale väga meeldivate ja mugavate juhtumitega.
Kirjutan su kommentaarile kahe käega alla. See trend, et tee ainult seda, mis meeldib ongi ohtlik ning viib lõppkokkuvõttes äärmise individualismini. See mina-mina-mina- mõtlemine algas vaikselt juba paarkümmend aastat tagasi ja nüüd on selle valemi järgi kasvatatud lapsed suureks saanud ning jagavad oma "õpetussõnu" lahkelt teistele.

Näen seda oma noorte kolleegide peal, kuidas nad täiesti külmalt ütlevad "ei" tööülesannetele, mis ei meeldi või mis tekitavad neis ebamugavust. Nad on tihtipeale väga enesekesksed ning suutmatud nägema teisi enda kõrval. Väga kergekäeliselt lõpetatakse suhteid sõprade või pereliikmetega, kui need on öelnud midagi, mis seda noort hinge on solvanud. Näen oma tuttavate pealt, et just suhete joonelt lõpetamine on väga levinud. Selle asemel, et istuda maha ja asjad omavahel selgeks rääkida.
Külaline

Postitus Postitas Külaline »

Mina saan suhete lõpetamisest väga hästi aru, ei pea keegi ennast piinama ebameeldivas seltskonnas ja inimestega, kes panevad meid end halvasti tundma. Meil on ainult üks elu ja keegi ei pea hambad ristis kannatama midagi, mida on võimalik vältida. Oleme ikkagi täiskasvanud inimesed ja saame enamiku ajast siiski valida, kellest meie isiklik ring koosneb. Kui peame kellegagi muus asjus kokku puutuma, saab ka suhtlust minimeerida - nii vähe ja põgusalt, nagu parasjagu vaja, nt tööülesannete täitmiseks.
Külaline

Postitus Postitas Külaline »

Guest kirjutas: 22 Sept 2025 15:06 Mina saan suhete lõpetamisest väga hästi aru, ei pea keegi ennast piinama ebameeldivas seltskonnas ja inimestega, kes panevad meid end halvasti tundma. Meil on ainult üks elu ja keegi ei pea hambad ristis kannatama midagi, mida on võimalik vältida. Oleme ikkagi täiskasvanud inimesed ja saame enamiku ajast siiski valida, kellest meie isiklik ring koosneb. Kui peame kellegagi muus asjus kokku puutuma, saab ka suhtlust minimeerida - nii vähe ja põgusalt, nagu parasjagu vaja, nt tööülesannete täitmiseks.
Tuligi ära see nutulaul "hambad ristis kannatamisest". Klient ei meeldi, kuna ta soovib erilahendust - kohe keeldun temaga suhtlemast. Olen õpetaja, üks õpilane mulle ei meeldi - selmet kutsuda vanemad kooli ja vähemalt üritada koostööd saavutada, keeran lapsele selja ja ignoreerin teda, jättes probleemid eskaleeruma. Arst ei meeldi, valin uue - teoorias, sest võib-olla oli just see arst sind tabanud tervisemures Eesti parimaid spetsialiste ja teised "meeldivad" veelgi vähem. Kui uksel seisab politseinik ja tahab suhelda, löön ukse ta nina ees kinni, kuna politseinikuga suhtlemine tekitab ebamugavust. Ausalt öelda kõhedakstegev maailm oleks see küll, kui pead kikivarvul käima hirmus, et kui sa küllalt "ei meeldi", nii keeldub arst sind ravimast, õpetaja keeldub koostööst, ehitaja jalutab minema, jättes töö pooleli jne. Oleks siis veel tõesti mingid hirmsad konfliktid, millele korduvalt oled püüdnud koostöös lahendust otsida, aga see jutt, et "ei meeldi" ja "tekitab ebamugavust" jne on küll hirmutav. Siis võid ju minema jalutada patsiendi või lapse juurest, kelle silmavaade sulle ei sobi...
Külaline

Postitus Postitas Külaline »

Guest kirjutas: 22 Sept 2025 18:17
Guest kirjutas: 22 Sept 2025 15:06 Mina saan suhete lõpetamisest väga hästi aru, ei pea keegi ennast piinama ebameeldivas seltskonnas ja inimestega, kes panevad meid end halvasti tundma. Meil on ainult üks elu ja keegi ei pea hambad ristis kannatama midagi, mida on võimalik vältida. Oleme ikkagi täiskasvanud inimesed ja saame enamiku ajast siiski valida, kellest meie isiklik ring koosneb. Kui peame kellegagi muus asjus kokku puutuma, saab ka suhtlust minimeerida - nii vähe ja põgusalt, nagu parasjagu vaja, nt tööülesannete täitmiseks.
Tuligi ära see nutulaul "hambad ristis kannatamisest". Klient ei meeldi, kuna ta soovib erilahendust - kohe keeldun temaga suhtlemast. Olen õpetaja, üks õpilane mulle ei meeldi - selmet kutsuda vanemad kooli ja vähemalt üritada koostööd saavutada, keeran lapsele selja ja ignoreerin teda, jättes probleemid eskaleeruma. Arst ei meeldi, valin uue - teoorias, sest võib-olla oli just see arst sind tabanud tervisemures Eesti parimaid spetsialiste ja teised "meeldivad" veelgi vähem. Kui uksel seisab politseinik ja tahab suhelda, löön ukse ta nina ees kinni, kuna politseinikuga suhtlemine tekitab ebamugavust. Ausalt öelda kõhedakstegev maailm oleks see küll, kui pead kikivarvul käima hirmus, et kui sa küllalt "ei meeldi", nii keeldub arst sind ravimast, õpetaja keeldub koostööst, ehitaja jalutab minema, jättes töö pooleli jne. Oleks siis veel tõesti mingid hirmsad konfliktid, millele korduvalt oled püüdnud koostöös lahendust otsida, aga see jutt, et "ei meeldi" ja "tekitab ebamugavust" jne on küll hirmutav. Siis võid ju minema jalutada patsiendi või lapse juurest, kelle silmavaade sulle ei sobi...
Kõhedust tekitav on see maailm tõesti, kui loetu sisu ei mõista ega tee vahet lähiringi inimeste valimisel, ametisuhtlusel ja tööülesannete täitmisel. Tundub, et sul mingi isiklik trauma sellega, et sinuga suhelda ei taheta.
Külaline

Postitus Postitas Külaline »

Guest kirjutas: 22 Sept 2025 11:46
Külaline kirjutas: 22 Sept 2025 11:31 Siin läks jutt selle peale, et matemaatika on raske ja lapsed püüavad matast kõrvale viilida.
Mina ise olen humanitaarina samuti matemaatikakauge inimene. Kuid kooli matatundidest ei viilinud. Tahan öelda seda, et elus on enamikul asjadel mitu eesmärki! Numbritega seonduva selgeks saamine on jah üks mata eesmärke, ent teine ja veelgi tähtsam eesmärk on õpetada last tegema ka neid ülesandeid, mis ei ole temale meeldivad, mugavad ega mõnusad. Ja uskuge mind, see oskus tuleb elus kasuks.

Mind natuke hirmutab praegusaja vaimse tervise suunamudijate poolt korrutatav mantra: tee ainult seda, mis sinule endale meeldib, lävi ainult endale meeldivate inimestega jne. Aga päriselus tuleb meil iga päev ette olukordi, kus me lihtsalt peame tegelema ka mittemeeldivate asjadega, samuti peame suhtlema ka nende inimestega, kes ei ole minuga kõiges ühel nõul. Kujutlege klienditeenindajat, kes nõustub teid teenindama ainult siis, kui see on talle mugav ja mõnus; ent vähegi keerulisema juhtumi puhul teatab kohe, et tema keeldub, ja jalutab psühholoogikabinetti "mängima". Rääkimata juristidest, arstidest ja paljudest teistest - elu jääks sedasi seisma, kui me viitsiks tegeleda ainult endale väga meeldivate ja mugavate juhtumitega.
Kirjutan su kommentaarile kahe käega alla. See trend, et tee ainult seda, mis meeldib ongi ohtlik ning viib lõppkokkuvõttes äärmise individualismini. See mina-mina-mina- mõtlemine algas vaikselt juba paarkümmend aastat tagasi ja nüüd on selle valemi järgi kasvatatud lapsed suureks saanud ning jagavad oma "õpetussõnu" lahkelt teistele.

Näen seda oma noorte kolleegide peal, kuidas nad täiesti külmalt ütlevad "ei" tööülesannetele, mis ei meeldi või mis tekitavad neis ebamugavust. Nad on tihtipeale väga enesekesksed ning suutmatud nägema teisi enda kõrval. Väga kergekäeliselt lõpetatakse suhteid sõprade või pereliikmetega, kui need on öelnud midagi, mis seda noort hinge on solvanud. Näen oma tuttavate pealt, et just suhete joonelt lõpetamine on väga levinud. Selle asemel, et istuda maha ja asjad omavahel selgeks rääkida.
Aga miks ei või olla enesekeskne?
Külaline

Postitus Postitas Külaline »

Külaline kirjutas: 22 Sept 2025 20:56Aga miks ei või olla enesekeskne?
Enesekeskseid ei kannata eriti keegi. Võid väga üksi jääda.
Külaline

Postitus Postitas Külaline »

No õpetajatega on seda tegelikult testitud, sest selge see, ka õpetaja on inimene oma sümpaatiate ja antipaatiatega. Korradati siis nii, et ühe kontrolltöö hindeid sai panna nii, et nimi oli näha, aga teisel puhul nimetult. Selgus, et hinded olid üle ootuste erinevad. Teadlikult hindasid õpetajad kenasti käituvaid lapsi kõrgemalt, kui sama oskusega, aga mitte nii hästi käituvaid. Kui seda edasi analüüsida, siis tõenäoliselt on enamasti poisid need, kelle käitumine ei tarvitse meeldida.
Minu lapse lemmik mataõpetaja tegi nii, et hindas eraldi tööd, tehteid ja vastust. Nii sai laps igal juhul midagigi positiivset oma tööst ja pingutas edasi. Ma võin ka mainida, et ta ei loobunud kergelt, punnitas ja punnitas, aga ikka oskas kuskil vea teha, sest ei näinud loogilisi seoseid.
Ja, nagu siis mõni teinegi on ütelnud, ka tema on andekas keeltele.
Külaline

Postitus Postitas Külaline »

Külaline kirjutas: 22 Sept 2025 20:56 Aga miks ei või olla enesekeskne?
Aga palun väga, ole. Lihtsalt lõpuks oled ikkagi üksi, sest keegi ei soovi suhelda inimesega, kes oma ninast kaugemale ei näe.

Mu sugulane oli selline, hästi enesekeskne. Teistega arvestada ei soovinud. Lisaks oli konfliktne. Muudkui vahetas töökohti, sest alati olid kolleegid lollid, nõmedad, kasvatamatud ja mis kõik veel. Elu lõpus oli ta väga üksik. Elas ihuüksi oma suures, kalli sisustusega muuseumitaolises korteris, aga keegi talle külla tulla ei tahtnud, sest inimene oli lihtsalt niivõrd vastiku käitumisega.
Külaline

Postitus Postitas Külaline »

Guest kirjutas: 22 Sept 2025 23:15
Külaline kirjutas: 22 Sept 2025 20:56 Aga miks ei või olla enesekeskne?
Aga palun väga, ole. Lihtsalt lõpuks oled ikkagi üksi, sest keegi ei soovi suhelda inimesega, kes oma ninast kaugemale ei näe.

Mu sugulane oli selline, hästi enesekeskne. Teistega arvestada ei soovinud. Lisaks oli konfliktne. Muudkui vahetas töökohti, sest alati olid kolleegid lollid, nõmedad, kasvatamatud ja mis kõik veel. Elu lõpus oli ta väga üksik. Elas ihuüksi oma suures, kalli sisustusega muuseumitaolises korteris, aga keegi talle külla tulla ei tahtnud, sest inimene oli lihtsalt niivõrd vastiku käitumisega.
Aga selline see praegune ennast armastama õpetamise õpetus ju ongi? Suhtle inimestega kes sulle meeldivad. Oska öelda Ei. Lõpeta suhted. Isegi vanematega, kui nad teevad su arust jätkuvalt midagi mida sa õigeks ei pea.
Ma ei saa aru tegelikult. Kumb on parem, kas taluda inimesi kes sulle ei meeldi. Või lõigata need enda elust välja ja olla oma elu tähtsaim inimene.
Külaline

Postitus Postitas Külaline »

Külaline kirjutas: 23 Sept 2025 08:18 Aga selline see praegune ennast armastama õpetamise õpetus ju ongi? Suhtle inimestega kes sulle meeldivad. Oska öelda Ei. Lõpeta suhted. Isegi vanematega, kui nad teevad su arust jätkuvalt midagi mida sa õigeks ei pea.
Ma ei saa aru tegelikult. Kumb on parem, kas taluda inimesi kes sulle ei meeldi. Või lõigata need enda elust välja ja olla oma elu tähtsaim inimene.
Minu meelest võiks osata elada nii, et asjad on tasakaalus. Kergekäeline suhete lõpetamine on mõnedele lihtsam, kui piiride seadmine. Suhtlemine aga ongi oskus ja seda saab õppida. Loomulikult esineb olukordi, kus suhtluse lõpetamine ongi õigeim valik (vägivald jms), aga kui rääkida tavaelulistest situatsioonidest, kus ollakse teise inimese repliikide peale solvunud, siis siin võiks küll asjad rääkimise teel paika panna.
Külaline

Postitus Postitas Külaline »

Guest kirjutas: 23 Sept 2025 08:18
Guest kirjutas: 22 Sept 2025 23:15
Külaline kirjutas: 22 Sept 2025 20:56 Aga miks ei või olla enesekeskne?
Aga palun väga, ole. Lihtsalt lõpuks oled ikkagi üksi, sest keegi ei soovi suhelda inimesega, kes oma ninast kaugemale ei näe.

Mu sugulane oli selline, hästi enesekeskne. Teistega arvestada ei soovinud. Lisaks oli konfliktne. Muudkui vahetas töökohti, sest alati olid kolleegid lollid, nõmedad, kasvatamatud ja mis kõik veel. Elu lõpus oli ta väga üksik. Elas ihuüksi oma suures, kalli sisustusega muuseumitaolises korteris, aga keegi talle külla tulla ei tahtnud, sest inimene oli lihtsalt niivõrd vastiku käitumisega.
Aga selline see praegune ennast armastama õpetamise õpetus ju ongi? Suhtle inimestega kes sulle meeldivad. Oska öelda Ei. Lõpeta suhted. Isegi vanematega, kui nad teevad su arust jätkuvalt midagi mida sa õigeks ei pea.
Ma ei saa aru tegelikult. Kumb on parem, kas taluda inimesi kes sulle ei meeldi. Või lõigata need enda elust välja ja olla oma elu tähtsaim inimene.
Ja nii ongi meie uus maailm täis katkiseid üksildasi inimesi, kes muudkui lõpetavad suhted kõige ja kõigiga ja lõikavad kõiki oma elust lakkamatult välja kui nood pole talle kõiges meele järele; ema ei käianud iga päev "ailäävjuu!" - selge, lõpetan temaga kõik suhted igaveseks, suguvõsas vaatas ükskord üks vanatädi su miniseelikut kuidagi liiga pika pilguga - lõpetan kõik suhted oma sugulastega igaveseks, mees ei toonud lilli - lahutan kohe ära, tolku neist lastest, kes peavad nüüd hakkama, seljakott seljas, elama üks nädal ühe ja teine nädal teise vanema juures erinevates linnades. Peaasi on ju olla oma elu tähtsaim inimene.
Külaline

Postitus Postitas Külaline »

Guest kirjutas: 23 Sept 2025 09:16
Guest kirjutas: 23 Sept 2025 08:18
Guest kirjutas: 22 Sept 2025 23:15
Aga palun väga, ole. Lihtsalt lõpuks oled ikkagi üksi, sest keegi ei soovi suhelda inimesega, kes oma ninast kaugemale ei näe.

Mu sugulane oli selline, hästi enesekeskne. Teistega arvestada ei soovinud. Lisaks oli konfliktne. Muudkui vahetas töökohti, sest alati olid kolleegid lollid, nõmedad, kasvatamatud ja mis kõik veel. Elu lõpus oli ta väga üksik. Elas ihuüksi oma suures, kalli sisustusega muuseumitaolises korteris, aga keegi talle külla tulla ei tahtnud, sest inimene oli lihtsalt niivõrd vastiku käitumisega.
Aga selline see praegune ennast armastama õpetamise õpetus ju ongi? Suhtle inimestega kes sulle meeldivad. Oska öelda Ei. Lõpeta suhted. Isegi vanematega, kui nad teevad su arust jätkuvalt midagi mida sa õigeks ei pea.
Ma ei saa aru tegelikult. Kumb on parem, kas taluda inimesi kes sulle ei meeldi. Või lõigata need enda elust välja ja olla oma elu tähtsaim inimene.
Ja nii ongi meie uus maailm täis katkiseid üksildasi inimesi, kes muudkui lõpetavad suhted kõige ja kõigiga ja lõikavad kõiki oma elust lakkamatult välja kui nood pole talle kõiges meele järele; ema ei käianud iga päev "ailäävjuu!" - selge, lõpetan temaga kõik suhted igaveseks, suguvõsas vaatas ükskord üks vanatädi su miniseelikut kuidagi liiga pika pilguga - lõpetan kõik suhted oma sugulastega igaveseks, mees ei toonud lilli - lahutan kohe ära, tolku neist lastest, kes peavad nüüd hakkama, seljakott seljas, elama üks nädal ühe ja teine nädal teise vanema juures erinevates linnades. Peaasi on ju olla oma elu tähtsaim inimene.
Ma olen varsti 60 ja mu elus pole olnud ühtki inimest, keda oleks tulnud välja lõigata. Muidugi on mõni inimene lähedasem, mõnega suhted vajuvad kuidagi ise ära, aga kedagi, kes mind otse kahjustaks, pole kunagi olnud. Kuidas siis nüüdse aja noortel on neid välja lõikamist vajavaid inimesi lausa mitmeid?
Külaline

Postitus Postitas Külaline »

Guest kirjutas: 23 Sept 2025 10:22
Guest kirjutas: 23 Sept 2025 09:16
Guest kirjutas: 23 Sept 2025 08:18
Aga selline see praegune ennast armastama õpetamise õpetus ju ongi? Suhtle inimestega kes sulle meeldivad. Oska öelda Ei. Lõpeta suhted. Isegi vanematega, kui nad teevad su arust jätkuvalt midagi mida sa õigeks ei pea.
Ma ei saa aru tegelikult. Kumb on parem, kas taluda inimesi kes sulle ei meeldi. Või lõigata need enda elust välja ja olla oma elu tähtsaim inimene.
Ja nii ongi meie uus maailm täis katkiseid üksildasi inimesi, kes muudkui lõpetavad suhted kõige ja kõigiga ja lõikavad kõiki oma elust lakkamatult välja kui nood pole talle kõiges meele järele; ema ei käianud iga päev "ailäävjuu!" - selge, lõpetan temaga kõik suhted igaveseks, suguvõsas vaatas ükskord üks vanatädi su miniseelikut kuidagi liiga pika pilguga - lõpetan kõik suhted oma sugulastega igaveseks, mees ei toonud lilli - lahutan kohe ära, tolku neist lastest, kes peavad nüüd hakkama, seljakott seljas, elama üks nädal ühe ja teine nädal teise vanema juures erinevates linnades. Peaasi on ju olla oma elu tähtsaim inimene.
Ma olen varsti 60 ja mu elus pole olnud ühtki inimest, keda oleks tulnud välja lõigata. Muidugi on mõni inimene lähedasem, mõnega suhted vajuvad kuidagi ise ära, aga kedagi, kes mind otse kahjustaks, pole kunagi olnud. Kuidas siis nüüdse aja noortel on neid välja lõikamist vajavaid inimesi lausa mitmeid?
Varem õpetati kuidagi rohkem inimesi taluma ja kannatama. Nii mulle tundub. Vanemad olid vanemad elu lõpuni ja nendega pidi suhtlema. Pidi!
Nüüd aga on see lapsepõlvetraumade asi väga päevakorral. Vanemad on teinud palju vigu. Selliseid millest vanasti ei räägitudki või see oli nii tavaline asi. Said kerepeale,pahandada jne. Pandi tööleja õdesid vendi hoidma.
Elu kulges nii. Nüüd aga on laps midagi väga erilist.
Mina väga ootasin suureks saamist et elu köiks lõpuks ka minu pilli järgi. Kui ma suureks sain, ajad ja suhtumine muutus ja elu käib lapse pilli järgi:)
Külaline

Postitus Postitas Külaline »

Nägin veel üht huvitavat asja. Kriitika.
Lähete külla ja seal on tolmu ja tuba segi.
Te ei ütle küll midagi, aga teil tekib arvamus ja mingi sisekõne, mis paneb teid end temast kelle kodus olete parema inimesena tundma. Võrdlema ja hukka mõistma. Et saate nagu väikse egolaksu.
Ja ka teistpidi see toimib nt keegi näitab oma ilusat kodu. Saate ka laksu. Ego saab laksu. Räägitakse sellest netis enda võrdlemisest teistega, kui tujurikkujast, kui näed paremat.
Aga kust see võrdlemine üldse tekib ja miks see tekib?
Vasta

Kes on foorumil

Kasutajad foorumit lugemas: Kirile ja 7 külalist