Kas Ameerika lapsevanemad ongi nii opakad ...

[Külaline]

Tänapäeval on enamus lapsi kasvõi juba internetis sattunud mõne pervari otsa, kes lapsele keelt kõrva ajab, hullemal juhul rõvedaid pilte saadab või palub lapsel ennast pildistada.

Ehk oleneb sellest, et vanasti internetti ei olnud.

Selles ma ei kahtlegi, et internet aitab kaasa pervertiseerumisele, sest seal tekib illusioon, et oled anonüümne ja kogukonna valvas silm sind ei näe.

[Külaline]

Ega see meie vanemate komme 6-7 aastane üksi hulkuma saata pole ka päris okei.

Hulkuma ei saadeta, aga poes käib 7-aastane üksi küll. Ja koolis. Vahel läheb pärast kooli ka sõbra poole või tulevad sõbrad talle külla. Ikka jälgitakse ka meil mõnest seadmest, kus lapsed on.

Tegelikult on mul hirm, et ka meie oleme sinnapoole teel. Üha enam näen, kuidas vanemad piiravad laste vabadustning võtavad neil võimaluse ise maailma avastada. Kultiveerime lumehelbekesi, kes tulevikus ise mitte millegagi hakkama ei saa.

3 lapse emana ütlen, et kas tõesti on siis see hirm ("mu laps äkki jääb lumehelbekeseks") suurem kui see hirm, et 7a ja veel üsnagi väikelapse/koolilapse üleminekufaasis inimesehakatis prauhti! üksinda seiklema saata ja siis võibolla saada verdtarretav uudis: "Teie laps jäi auto alla", "Uppus veekogusse, täpselt ei tea, aga võibolla läks mingit palli ära tooma või...igatahes, nojah", "kukkus aknast alla". Minu jaoks on need viimased igatahes kaugelt palju suurem hirm kui mingi hirm "aga äkki jääb laps lumehelbekeseks, kes tuleviks millegagi hakkama ei saa".
Sest kui lapsega juhtub saatuslik õnnetus, on see ju asi, mida enam tagasi keerata ei saa. Pole kasu siis targutamisest: "Vaat kus loll laps, oleks pidanud olema vähem hajameelne, saamatu laps, ma ütlen" või siis ei saa surnud lapsele öelda: "See on sulle täitsa paras, et sa veekogus uppudes surma said/sandiks jäid - miks sa siis ei kuulanud emme õpetusi, no vot, olgu õpetuseks, nüüd oled teinekord targem!" Ei saa ju nii öelda, eks? Siis on väike kirst - ja kõik. Oled ilma oma lapsest ja kõik.

Kui kui laps on lihtsalt natuke saamatu - siis pole see üldse nii traagiline. Sest see kuulub nende asjade hulka, mida on võimalik muuta. Saab ju areneda ja õppida - see aeg, mil inimene on veel noor ja õppimisvõimega ehk "rongid pole veel läinud", seda on õnneks ikka elus hea jupp aega. Jõuab seda last veel samm-sammult suunata, et ise hakkama saama hakkas. Muidugi, kui vanem just egoistlikel motiividel lapse iseseisvumist kuidagi ei takista (näit. olen kuulnud emadest, kes peksavad minema kõik oma järeltulija potentsiaalsed isiklikud partnerid, sest mõte on, et tütar/poeg jääks igaveseks vallaliseks ja neile seltsidaamiks/seltsihärraks). See on muidugi nõme, kui vanem nii teeb, olen nõus.

Kui ma vaatan kasvõi 12 ja 7a - no on ikka suur vahe küll. Lihtsalt puhtbioloogiliselt on 12a arengutase ikka midagi muud. Jah, 7a on igati naksakas ja mitte üldse ebaintelligentne, aga tal on viskab veel mingeid väikelapselikke hetki sisse (kus ta on väga hajameelne, teeb äkki väga vale otsuse vms.). Nii et andke andeks, aga mina oma 7a veel tõesti üksi seiklema ei luba. Liigub minuga või issiga; vahel harva lühikese teekona ka 12a-ga. Üksi veel koju ei jäta - kutsun näiteks oma ema hoidma. Süda palju rahulikum, kui silm on peal. Pidage mind lolliks, aga ma hiljuti ei läinud koos lapse isaga sünnipäevale lõbutsema ega jätnud lapsi üksi koju. Eelistasin olla lastega see õhtu, see öö. Südamerahu on rohkem väärt kui see üks sünnipäev.

Arvan, et see, et alla 12a üksi seiklema või koju ei jäeta, laias laastus isegi ei ole midagi koledasti ülepakutut. Sest mõnedes maades on ju ka lapseröövid levinud - meil Eestis, ptüi, ptüi, ptüi on jah selles mõttes (veel?) üsna muretu. Muidugi võib siin laste vahel olla erinevusi, näit. mõni võib olla ka 10 piisavalt küps... Muidugi on siin see küsimus, et kas on tegu soovitusega - või siis mingi selllise asjaga, mille "loomingulisel tõlgendamisel" karistatakse karmilt (jätan näiteks 12a asemel 11a koju - ja saan räigelt karistada). Saan aru, et see, kui on hästi jäik, võib põhjustada inimeses ka trotsi.

Üldiselt, emal on oma lapse suhtes mingi tunnetus. Jama on siis, kui ema sunnitakse oma sisemist tunnetust eirama häbistamisega: "Kuule, no mis, miks sa nii suurt last saadad - lumehelbekset kasvatad või? " - ja siis ema häbist, et teda peetakse könnide kasvatajaks, ei julge järgida oma tunnetust, et see laps ehk siiski vajaks veel valvamist/saatmist. See on minu melest halb. Mul on kahju emadest, kes on selle õnge läinud - ja lapsega on juhtunud mingi õnnetus.

Veel üks aspekt. Mäletan ka oma ajast neid algklassides hästi iseseisvaid, kes juba ostsid endale ise riideid jne. Tundus jah, et pooledi täiskasvanu ja teised on titekad nende kõrval. Paraku hakaksid need iseseisvad vara kokku puutuma ka täiskasvanulike pahedega (suitsetama ja alkoholi pruukima ja mingid juhusuhte iseloomuga suhted endast vanematega). "Memmekad", kelle käike passiti (kodus oli näiteks vanaemake, et: "No millal sa siis klaveritunnist koju jõuad, ma teen söögi valmis" olid selles mõttes lihtsamad, et kuna nad polndu nii täiskasvanulikud niiöelda, siis neil oli ka pahede suhtes psühholoogiline barjäär suurem. Võibolla puutusid nendega kokku alles 20+, aga siis on inimesel reeglina nats rohkem mõistust endal peas (no erandeid on).

Samas, see kui vanemate poolt igati hoitud "oivik" neiuke/noormees müüb koolivaheajal maasikaid või istutab kapsaid vms. (seda tegime ise kooliajal) ja saab oma raha tasku ja nagu juba natuke suur einimese tunde kätte (ma teen midagi töist, ma vastutan) - seda ma soosin. Kui lapsed teevad kodus kodutöid, on ka hästi.

Aga mitte, jah, mingite 6-7a ringikolamise idealiseerimist põhjusega, et pidin ta üksi seiklema laskma, muidu ju, kui ei lase, kasvavad mingid lumehelbekesed. Ei klapi see laste eludega ruletti mängima kihutav mõtteviis mulle.

[Külaline]

Imestan alati inimesi, kes selleks, et üks mõte öelda, milleks piisab ühest lõigust, kirjutavad meetrise essee. Kas pika jutu kirjutamine viitab tarkusele, põhjalikkusele, teema igakülgsele käsitlusele? Vastus on, et ei vasta. Siin ei lisatud esimesele lõigule olulist infot. Seega on sellise pika teksti kirjutamine teiste aja raiskamine.

[Külaline]

Hulkuma ei saadeta, aga poes käib 7-aastane üksi küll. Ja koolis. Vahel läheb pärast kooli ka sõbra poole või tulevad sõbrad talle külla. Ikka jälgitakse ka meil mõnest seadmest, kus lapsed on.

Tegelikult on mul hirm, et ka meie oleme sinnapoole teel. Üha enam näen, kuidas vanemad piiravad laste vabadustning võtavad neil võimaluse ise maailma avastada. Kultiveerime lumehelbekesi, kes tulevikus ise mitte millegagi hakkama ei saa.

3 lapse emana ütlen, et kas tõesti on siis see hirm ("mu laps äkki jääb lumehelbekeseks") suurem kui see hirm, et 7a ja veel üsnagi väikelapse/koolilapse üleminekufaasis inimesehakatis prauhti! üksinda seiklema saata ja siis võibolla saada verdtarretav uudis: "Teie laps jäi auto alla", "Uppus veekogusse, täpselt ei tea, aga võibolla läks mingit palli ära tooma või...igatahes, nojah", "kukkus aknast alla". Minu jaoks on need viimased igatahes kaugelt palju suurem hirm kui mingi hirm "aga äkki jääb laps lumehelbekeseks, kes tuleviks millegagi hakkama ei saa".
Sest kui lapsega juhtub saatuslik õnnetus, on see ju asi, mida enam tagasi keerata ei saa. Pole kasu siis targutamisest: "Vaat kus loll laps, oleks pidanud olema vähem hajameelne, saamatu laps, ma ütlen" või siis ei saa surnud lapsele öelda: "See on sulle täitsa paras, et sa veekogus uppudes surma said/sandiks jäid - miks sa siis ei kuulanud emme õpetusi, no vot, olgu õpetuseks, nüüd oled teinekord targem!" Ei saa ju nii öelda, eks? Siis on väike kirst - ja kõik. Oled ilma oma lapsest ja kõik.

Kui kui laps on lihtsalt natuke saamatu - siis pole see üldse nii traagiline. Sest see kuulub nende asjade hulka, mida on võimalik muuta. Saab ju areneda ja õppida - see aeg, mil inimene on veel noor ja õppimisvõimega ehk "rongid pole veel läinud", seda on õnneks ikka elus hea jupp aega. Jõuab seda last veel samm-sammult suunata, et ise hakkama saama hakkas. Muidugi, kui vanem just egoistlikel motiividel lapse iseseisvumist kuidagi ei takista (näit. olen kuulnud emadest, kes peksavad minema kõik oma järeltulija potentsiaalsed isiklikud partnerid, sest mõte on, et tütar/poeg jääks igaveseks vallaliseks ja neile seltsidaamiks/seltsihärraks). See on muidugi nõme, kui vanem nii teeb, olen nõus.

Kui ma vaatan kasvõi 12 ja 7a - no on ikka suur vahe küll. Lihtsalt puhtbioloogiliselt on 12a arengutase ikka midagi muud. Jah, 7a on igati naksakas ja mitte üldse ebaintelligentne, aga tal on viskab veel mingeid väikelapselikke hetki sisse (kus ta on väga hajameelne, teeb äkki väga vale otsuse vms.). Nii et andke andeks, aga mina oma 7a veel tõesti üksi seiklema ei luba. Liigub minuga või issiga; vahel harva lühikese teekona ka 12a-ga. Üksi veel koju ei jäta - kutsun näiteks oma ema hoidma. Süda palju rahulikum, kui silm on peal. Pidage mind lolliks, aga ma hiljuti ei läinud koos lapse isaga sünnipäevale lõbutsema ega jätnud lapsi üksi koju. Eelistasin olla lastega see õhtu, see öö. Südamerahu on rohkem väärt kui see üks sünnipäev.

Arvan, et see, et alla 12a üksi seiklema või koju ei jäeta, laias laastus isegi ei ole midagi koledasti ülepakutut. Sest mõnedes maades on ju ka lapseröövid levinud - meil Eestis, ptüi, ptüi, ptüi on jah selles mõttes (veel?) üsna muretu. Muidugi võib siin laste vahel olla erinevusi, näit. mõni võib olla ka 10 piisavalt küps... Muidugi on siin see küsimus, et kas on tegu soovitusega - või siis mingi selllise asjaga, mille "loomingulisel tõlgendamisel" karistatakse karmilt (jätan näiteks 12a asemel 11a koju - ja saan räigelt karistada). Saan aru, et see, kui on hästi jäik, võib põhjustada inimeses ka trotsi.

Üldiselt, emal on oma lapse suhtes mingi tunnetus. Jama on siis, kui ema sunnitakse oma sisemist tunnetust eirama häbistamisega: "Kuule, no mis, miks sa nii suurt last saadad - lumehelbekset kasvatad või? " - ja siis ema häbist, et teda peetakse könnide kasvatajaks, ei julge järgida oma tunnetust, et see laps ehk siiski vajaks veel valvamist/saatmist. See on minu melest halb. Mul on kahju emadest, kes on selle õnge läinud - ja lapsega on juhtunud mingi õnnetus.

Veel üks aspekt. Mäletan ka oma ajast neid algklassides hästi iseseisvaid, kes juba ostsid endale ise riideid jne. Tundus jah, et pooledi täiskasvanu ja teised on titekad nende kõrval. Paraku hakaksid need iseseisvad vara kokku puutuma ka täiskasvanulike pahedega (suitsetama ja alkoholi pruukima ja mingid juhusuhte iseloomuga suhted endast vanematega). "Memmekad", kelle käike passiti (kodus oli näiteks vanaemake, et: "No millal sa siis klaveritunnist koju jõuad, ma teen söögi valmis" olid selles mõttes lihtsamad, et kuna nad polndu nii täiskasvanulikud niiöelda, siis neil oli ka pahede suhtes psühholoogiline barjäär suurem. Võibolla puutusid nendega kokku alles 20+, aga siis on inimesel reeglina nats rohkem mõistust endal peas (no erandeid on).

Samas, see kui vanemate poolt igati hoitud "oivik" neiuke/noormees müüb koolivaheajal maasikaid või istutab kapsaid vms. (seda tegime ise kooliajal) ja saab oma raha tasku ja nagu juba natuke suur einimese tunde kätte (ma teen midagi töist, ma vastutan) - seda ma soosin. Kui lapsed teevad kodus kodutöid, on ka hästi.

Aga mitte, jah, mingite 6-7a ringikolamise idealiseerimist põhjusega, et pidin ta üksi seiklema laskma, muidu ju, kui ei lase, kasvavad mingid lumehelbekesed. Ei klapi see laste eludega ruletti mängima kihutav mõtteviis mulle.

Lapsed on võimelised palju enamaks, kui nende vanemad arvavad. Neile ei anta enamasti lihtsalt võimalust hakkama saada. Sinu kirjeldatu on ju nimelt selline pealesunnitud abitus.

[Külaline]

Imestan alati inimesi, kes selleks, et üks mõte öelda, milleks piisab ühest lõigust, kirjutavad meetrise essee. Kas pika jutu kirjutamine viitab tarkusele, põhjalikkusele, teema igakülgsele käsitlusele? Vastus on, et ei vasta. Siin ei lisatud esimesele lõigule olulist infot. Seega on sellise pika teksti kirjutamine teiste aja raiskamine.

Tead, inimesed suudavad isegi raamatuid lugeda.

[Külaline]

Imestan alati inimesi, kes selleks, et üks mõte öelda, milleks piisab ühest lõigust, kirjutavad meetrise essee. Kas pika jutu kirjutamine viitab tarkusele, põhjalikkusele, teema igakülgsele käsitlusele? Vastus on, et ei vasta. Siin ei lisatud esimesele lõigule olulist infot. Seega on sellise pika teksti kirjutamine teiste aja raiskamine.

Tead, inimesed suudavad isegi raamatuid lugeda.

Kui tähele panid, siis ma ütlesin seda, et pikk tekst on õigustatud, kui seal on sees mõtted, mida ei saa lühemalt väljendada. Aga antud juhul see nii ei ole. Sama teksti oleks võinud kirjutada kümne reaga ja oleks ruumi ülegi jäänud. Selles tekstis puudub sisu ja on ehk 2-3 erinevat mõtet, ülejäänud on niisama vaht. Ära võrdle seda raamatuga.

[Külaline]

Aga mitte, jah, mingite 6-7a ringikolamise idealiseerimist põhjusega, et pidin ta üksi seiklema laskma, muidu ju, kui ei lase, kasvavad mingid lumehelbekesed. Ei klapi see laste eludega ruletti mängima kihutav mõtteviis mulle.

Mis vanuseni sa oma lapsukesi käekõrval kooli ja trenni viisid?

[Külaline]

Tegelikult on mul hirm, et ka meie oleme sinnapoole teel. Üha enam näen, kuidas vanemad piiravad laste vabadustning võtavad neil võimaluse ise maailma avastada. Kultiveerime lumehelbekesi, kes tulevikus ise mitte millegagi hakkama ei saa.

.

Lapsed on võimelised palju enamaks, kui nende vanemad arvavad. Neile ei anta enamasti lihtsalt võimalust hakkama saada. Sinu kirjeldatu on ju nimelt selline pealesunnitud abitus.

Küsin vastu, et aga mis siis juhtub, kui lapsele antakse see võimalus hakkama saada lihtsalt natuke hiljem, kui laps on arenenum ja riskid, et tema kalli lapsega midagi halb juhtub, on lapsevanema jaoks tunduvalt väiksemad? Näiteks, mis vahet seal on, kas üks laps hakkas üksi tänaval liikuma 7a või siis hiljem, näiteks 10a või kasvõi 12a? Enamasti ei miskit, see 10 a või 12a üksi tänaval liikuma hakanud laps ei kasva kuidagi äpumaks kui see esimene. Selleks ajaks, kui tekib vajadus näiteks vanematekodust ära edasi õppima minna, on need vahed ammu ühtlustunud. Ei ole kuskilt aru saada, et see üks noor inimene hakkas nüüd varem ja see teine hakkas x aastat hiljem üksi liikuma.

Mis see siis on? Miks mõnel on nagu vajadus hoobelda: "Oo, aga minu laps hakkas varem üksi liikuma, need teiste vanemate lapsed on ikka äpud küll, et hiljem hakkasid". Nagu mõni teeb suure teema sellest, et minu laps hakkas küll 1a potil käima ja küll need teiste vanemate lapsed on ikka saamatukesed küll, kui hakkasid hiljem. Noh - ja siis? Pärast käivad see 1a potil käima hakanud laps ja 3a potil käima hakanud laps ühtemoodi kempsus. Ega ei saa see 3a potil käima hakanud laps pärast tingimat koolis halvemaid hindeid või midagi muud kohutavat.

Hiljuti oli telekas Erki Nool, kes rääkis midagi sellist, et nad olid lapsepõlves koos teiste poistega ikka parajad pätid, tegelikult. Et mõned läksid hiljem vangi ka, tema päästis spordiinternaatkool. No tore, et temal nii läks, aga... Paratamatult tekib aga küsimus, et oot, kas see ongi see mõnede poolt kiidetud mineviku lastekasvatus? Vanaemad olid lihtsalt fatalististid, andsid aga võimalust lastel omasugustega kambas kolada ja nö. maailma avastada ja... läheb nagu läheb? Oma lapsepõlvest mäletan, et siiski kõik nii ei suhtunud ka siis, osa peresid suhtus laste valvamisse pigem nagu tänapäeva pered, ei häbenenud lapsi rohkem valvata.

[Külaline]

Aga mitte, jah, mingite 6-7a ringikolamise idealiseerimist põhjusega, et pidin ta üksi seiklema laskma, muidu ju, kui ei lase, kasvavad mingid lumehelbekesed. Ei klapi see laste eludega ruletti mängima kihutav mõtteviis mulle.

Mis vanuseni sa oma lapsukesi käekõrval kooli ja trenni viisid?

Vanem vist 10 tuli mõnikord üksi jala-bussiga (olenes ka lapse selle päeva ja bussi aegade sobivusest). Keskmine (9a) ei ole päris üksi liikunud, koos vanema lapsega vahel on. Noorim, nagu öeldud, ei ole üksi liikunud ega üksi kodus olnud. Küll jõuab.

[Külaline]

Mis siis saab lastest keda on transporditud kooli ajal?

[Külaline]

Mis siis saab lastest keda on transporditud kooli ajal?

Mis neist ikka saab.
Mina kõndisin koos oma sõbrannadega kooli 2 km linnas terve kooliaja. Ületasime ka autoteid. Mu lapsed kõndisid ca 1 km. Mu lapselaps läheb kodust bussile ja sõidab ca 4 km, ületab ühe autotee. Ja väga palju lapsi koos temaga, kes samast bussist väljuvad. Tee sai selgeks juba eelkoolis käies.
Esimese klassi lapsed hakkasid hiljemalt oktoobris üksi koolis käima, enamasti ikka varem.

[Külaline]

Mis siis saab lastest keda on transporditud kooli ajal?

Mis neist ikka saab.
Mina kõndisin koos oma sõbrannadega kooli 2 km linnas terve kooliaja. Ületasime ka autoteid. Mu lapsed kõndisid ca 1 km. Mu lapselaps läheb kodust bussile ja sõidab ca 4 km, ületab ühe autotee. Ja väga palju lapsi koos temaga, kes samast bussist väljuvad. Tee sai selgeks juba eelkoolis käies.
Esimese klassi lapsed hakkasid hiljemalt oktoobris üksi koolis käima, enamasti ikka varem.

Esimese klassi lapsena sellist teekonda (kus tuli ka ületada mitmeid peatänavaid) veel mitte - siis oli kool ja kodu ühel pool teed, minna nii 10 min, eriti lihtne. Meil üks klassikaaslane, kes elas teises suunas, sai kooli juures suusrt peatänavat ületades autolt löögi, oli haiglaravil. Järgmisel päeval, kui klassis oli koht tühi ja õpetaja ütles: "... jäi auto alla ja on haiglas", oli küll ehmatav. See, et tedasaamine, et tal nii juhtus, oli küll ehmatav. Gümnaasiumi ajal kõndisin mööda tänavaid jalgsi 40 min (ühistranspordiga oleks ka saanud, aga ümberistumisega, ma ei viitsinud ühte ja siis teist bussi oodata) ja eelstasin jalgis kõndida. Üldiselt ma arvan, et see on ebaoluline, kas keegi viib oma algklassilast või läheb ise. See sõltub, kui turvaline või ebaturvaline on teekond jne. Ei saa neist lastest, keda on alguses aidatud, ka midagi koledat tingimata.

[Külaline]

Nõme on tekitada teema, et oi, kuidas mõnel teisel maal on ikka lollid lapsevanemad! (Tahtes sellega rõhutada, et näe, aga meil Eestis on ülitublid ja targad inimesed.)

Igal maal on oma kombed. Tavaliselt on need kombed kasvanud välja kohalikust ühiskonnast. Maal, kus on turvalisus kõrge, lubatakse lapsi rohkem omapäi välja, ja ka vastupidi - arenenud kuritegevusega riigis on kombeks lapsi rohkem piirata ja valvata.

Teine reegel on, et iga maa elanikud ise peavad just omi kombeid nendeks kõige õigemateks ja teiste maade inimeste kombed tunduvad neile alati imelikud. Näiteks ameeriklased omakorda on täiesti šokeeritud Eesti lapsevanemate kombest panna oma beebid iga päev õue magama! Sellest on tehtud lausa dokumentaale, ja oma reisikogemustest pajatavad ameeriklased toovad Eestiga seoses välja just selle joone, ise imestades, et mis eestlastel ometi peas sassis on, et sedasi teevad. Aga meie teeme nii ja ei näe siin midagi imelikku, kui paarikuine käruga akna taga lumehanges kolm tundi jutti põõnab, lapsevanem samal ajal toas omi asju tegemas.

Lisaks,filmid pole päriselu ja tihti on filmid väga üle võlli keeratud, et vaatajatel oleks huvitav. Kindlasti on ka Ameerikas palju-palju peresid, kus teismeline võib ukse kinni panna. Muide, mina olen näinud just neid Ameerika filme, kus juba väga pisikeste laste tuba käib koguni lukku. Ja siis see viieaastane, kui vanemate peale vihastab, läheb kohe oma tuppa, lööb ukse pauguga kinni ja keerab veel lukku ka. Ja istub siis 1-2 päeva seal toas ja vihastab, murelikud vanemad koridoris koputamas ja sisse laskmist lunimas.

[Külaline]

Nõme on tekitada teema, et oi, kuidas mõnel teisel maal on ikka lollid lapsevanemad! (Tahtes sellega rõhutada, et näe, aga meil Eestis on ülitublid ja targad inimesed.)

Igal maal on oma kombed. Tavaliselt on need kombed kasvanud välja kohalikust ühiskonnast. Maal, kus on turvalisus kõrge, lubatakse lapsi rohkem omapäi välja, ja ka vastupidi - arenenud kuritegevusega riigis on kombeks lapsi rohkem piirata ja valvata.

Teine reegel on, et iga maa elanikud ise peavad just omi kombeid nendeks kõige õigemateks ja teiste maade inimeste kombed tunduvad neile alati imelikud. Näiteks ameeriklased omakorda on täiesti šokeeritud Eesti lapsevanemate kombest panna oma beebid iga päev õue magama! Sellest on tehtud lausa dokumentaale, ja oma reisikogemustest pajatavad ameeriklased toovad Eestiga seoses välja just selle joone, ise imestades, et mis eestlastel ometi peas sassis on, et sedasi teevad. Aga meie teeme nii ja ei näe siin midagi imelikku, kui paarikuine käruga akna taga lumehanges kolm tundi jutti põõnab, lapsevanem samal ajal toas omi asju tegemas.

Lisaks,filmid pole päriselu ja tihti on filmid väga üle võlli keeratud, et vaatajatel oleks huvitav. Kindlasti on ka Ameerikas palju-palju peresid, kus teismeline võib ukse kinni panna. Muide, mina olen näinud just neid Ameerika filme, kus juba väga pisikeste laste tuba käib koguni lukku. Ja siis see viieaastane, kui vanemate peale vihastab, läheb kohe oma tuppa, lööb ukse pauguga kinni ja keerab veel lukku ka. Ja istub siis 1-2 päeva seal toas ja vihastab, murelikud vanemad koridoris koputamas ja sisse laskmist lunimas.

No ei maga meilgi nad tänapäeval enam nii väga õues. Küll aga Norras pannakse nad lasteaias talvisel ajal vankritega õue ritta ja seal nad magavad. Mõned lasteaiad ongi nn outdoor kindergartenid, kus laps terve päeva veedab õues. Püütakse neile pakkuda keskkonda, kus inimene looduse poolt üles kasvama peaks. Ameeriklased aga on loodusest kõige kaugemale jõudnud. Päriselt seal pannakse väike laps lastehoius teleka ette istuma ja krõpsupakk kätte.

[Külaline]

Mis siis saab lastest keda on transporditud kooli ajal?

Ülekaalulised on noh. Ma siin väikeses linnas ei jõua ära imestada, et kui vanasti oli klassi peale üks paks laps, siis nüüd on vastupidi. Nad kõik on pirukad.

[Külaline]

Ameeriklased aga on loodusest kõige kaugemale jõudnud. Päriselt seal pannakse väike laps lastehoius teleka ette istuma ja krõpsupakk kätte.

Ongi nii või? Jeerum.

[Külaline]

Mis siis saab lastest keda on transporditud kooli ajal?

Ülekaalulised on noh. Ma siin väikeses linnas ei jõua ära imestada, et kui vanasti oli klassi peale üks paks laps, siis nüüd on vastupidi. Nad kõik on pirukad.

Mina olen tähele pannud, et lisaks sellele orienteeruvad lapsed, keda pidevalt autoga veetakse, ruumis halvasti.

[Külaline]

Nõme on tekitada teema, et oi, kuidas mõnel teisel maal on ikka lollid lapsevanemad! (Tahtes sellega rõhutada, et näe, aga meil Eestis on ülitublid ja targad inimesed.)

Igal maal on oma kombed. Tavaliselt on need kombed kasvanud välja kohalikust ühiskonnast. Maal, kus on turvalisus kõrge, lubatakse lapsi rohkem omapäi välja, ja ka vastupidi - arenenud kuritegevusega riigis on kombeks lapsi rohkem piirata ja valvata.

Teine reegel on, et iga maa elanikud ise peavad just omi kombeid nendeks kõige õigemateks ja teiste maade inimeste kombed tunduvad neile alati imelikud. Näiteks ameeriklased omakorda on täiesti šokeeritud Eesti lapsevanemate kombest panna oma beebid iga päev õue magama! Sellest on tehtud lausa dokumentaale, ja oma reisikogemustest pajatavad ameeriklased toovad Eestiga seoses välja just selle joone, ise imestades, et mis eestlastel ometi peas sassis on, et sedasi teevad. Aga meie teeme nii ja ei näe siin midagi imelikku, kui paarikuine käruga akna taga lumehanges kolm tundi jutti põõnab, lapsevanem samal ajal toas omi asju tegemas.

Lisaks,filmid pole päriselu ja tihti on filmid väga üle võlli keeratud, et vaatajatel oleks huvitav. Kindlasti on ka Ameerikas palju-palju peresid, kus teismeline võib ukse kinni panna. Muide, mina olen näinud just neid Ameerika filme, kus juba väga pisikeste laste tuba käib koguni lukku. Ja siis see viieaastane, kui vanemate peale vihastab, läheb kohe oma tuppa, lööb ukse pauguga kinni ja keerab veel lukku ka. Ja istub siis 1-2 päeva seal toas ja vihastab, murelikud vanemad koridoris koputamas ja sisse laskmist lunimas.

No ei maga meilgi nad tänapäeval enam nii väga õues. Küll aga Norras pannakse nad lasteaias talvisel ajal vankritega õue ritta ja seal nad magavad. Mõned lasteaiad ongi nn outdoor kindergartenid, kus laps terve päeva veedab õues. Püütakse neile pakkuda keskkonda, kus inimene looduse poolt üles kasvama peaks. Ameeriklased aga on loodusest kõige kaugemale jõudnud. Päriselt seal pannakse väike laps lastehoius teleka ette istuma ja krõpsupakk kätte.

Kui arvestada, et ka talvise jalutuskäigu ajal beebi magab - siis, magabki õues. Mul olid mitmetunnised jalutuskäigud talvel vankriga. Ainult poes tuli kiiresti ära käia - kui liiga kauaks sooja müügisaali jäid, siis ühel hetkel talveriides + soojas kotis beebi hakkas tundma, et kuidagi palav on ning rähklema ja virisema. Siis tuli vanker poest kiiresti välja veeretada, beebi tundis jälle jahedat talvist õhku ja magas edasi

[Külaline]

Ega see meie vanemate komme 6-7 aastane üksi hulkuma saata pole ka päris okei.

Hulkuma ei saadeta, aga poes käib 7-aastane üksi küll. Ja koolis. Vahel läheb pärast kooli ka sõbra poole või tulevad sõbrad talle külla. Ikka jälgitakse ka meil mõnest seadmest, kus lapsed on.

Tegelikult on mul hirm, et ka meie oleme sinnapoole teel. Üha enam näen, kuidas vanemad piiravad laste vabadust ning võtavad neil võimaluse ise maailma avastada. Kultiveerime lumehelbekesi, kes tulevikus ise mitte millegagi hakkama ei saa.

Jutus on selles mõttes vastuolu, et USA on ju edukaks saamisele ja konkurentsile üles ehitatud ühiskond - rohkem kui Euroopa. Seal hinnatakse, kui inimene on valmis edu nimel palju pingutama. Ennast üles töötama. On energiline, hea suhtleja. Ja suhtumine peab olema nende mõistes õige, optimistlik, selline: "I can do it!!!". Nö. vale suhumisega ("oi, ma ei saa, ma ei suuda...") inimest ameeriklane ei hinda. Eurooplaste pikkadest puhkustest ka aru ei saada.

Üsna vähetõneäoline, et ameeriklane valvab ja viib-toob last lihtsalt selleks, et temast lumehelbekest või kuidagi hädist kasvatada. Ilmselt ikka keskkond ongi ebaturvalisem kui meil siin (võimalikud lapseröövid ja muud kuriteod).

[Külaline]

Kas seadus ameerikas lubab last üksi jätta, st kui vanalt lubab?