Osadel vanematel paistab püsivat ettekujutus, et annavad lapse kooli üle, eriti veel, kui andeka lapsega tegemist ja nüüd tehku temast superinimene. Seda räägivad ka õpetajad. Motivatsioon pole midagi sellist, mille peab sünnitama kool. Selles on väga suur vanematel, nende tähelepanul, toel ja ootustel. Milline on üldine kodune keskkond, mis teemadel õhtusöögil räägitakse (kas üldse koos istutakse), ühistegevuste, reisidel, näitustel, muuseumidel. Selle keskel tekib lapsel ettekujutus, kuhu ta ennast positsioneerib, kellega võrdleb, milleseks kujuneb enesehinnang.Guest kirjutas: ↑19 Sept 2025 11:56Inimese teeb tugevaks see, kui tal on piisavalt tema võimetele vastavaid väljakutseid, mis sunnivad teda pingutama. Kui me paneme tugevad koos nõrkadega kokku ja kogu aur läheb nõrkade tagant utsitamisele - sest tugevad on niigi tugevad -, siis pole neil tugevatel mingit motivatsiooni pingutada ning põhikoolis on nad kahelised, sest neil puudub igasugune õpiharjumus, kuna algkoolis libisesid nad sujuvalt niisamagi läbi.Guest kirjutas: ↑18 Sept 2025 18:08Sellel lihtsal põhjusel, et iga kett (ühiskond) on nii tugev, kui ta nõrgad lülid. Targad lapsed saavad alati hakkama, õpetaja saaks vajadusel lisaülesandeid anda (lapsevanema soovitusel näiteks), ja tegelikult on nad ka vähemuses. Kui aga see suurem osa kukub välja, sest kaotab enesehinnangu ja ei hakkagi pingutama, sest "niikuinii hakkama ei saa", kaotame suure osa potensiaalist, mis jääb realiseerumata. Edukas on just see ühiskond, kus vähem andekatega koolis tööd tehakse. Mida vähem õpinguid, seda suurem ka vastuvõtlikkus libateadustele.Guest kirjutas: ↑18 Sept 2025 17:05 Nüüd plaanitakse loositõmbamist. Selle varjus saab ju just nägude järgi valide või tuttavatele koolikohti kindlustada.
Mina olin ka tark laps, tavakoolis, ja mind ei arendanud see kuidagi, et pidin ootama, kui õpetaja üht ja sama teemat mitu tundi järjest selgitab, sest osad ei saanud aru. Miks targad lapsed end alla suruma peavad ja nõrgematega samas koolis või klassis olema?
Ja see, et keegi on tark laps, ei garanteeri paraku, et ta seda ka täiskasvanuna on, nagu elu pidevalt on näidanud.
Minu elukogemus on näidanud, et põhikool ei ole oluline, tugeva pere lapsed saavad eelduste korral edukaks misiganes põhikoolist edasi liikudes. Palju olulisem on lapsepõlv ja vanemate tugi. Minu lapse üks sõber on superandekas, käis tavakoolis, igav ei olnud, läks reaali edasi ja nüüd juba sealtki edasi, teel ilmselt rahvusvahelisse karjääri. Teine, samast koolist, aga ka juba Tartus reaalerialal õppimas. Nimekirja võiks jätkata pikalt. Kõigi nende ühine tegur on tore perekond, kes ei seadnud oma ambitsioone juba eos määravaks, vaid tegelesid lapsega ja jälgsid rahulikult ta arengut. Seega, pole põhjust närveerida lapse igavlemise pärast, eeldused ei kao kuhugi, kui neid õigesti toetada.