Riik soovib keelata katsed 1.klassi

[Külaline]

Nüüd plaanitakse loositõmbamist. Selle varjus saab ju just nägude järgi valide või tuttavatele koolikohti kindlustada.

Mina olin ka tark laps, tavakoolis, ja mind ei arendanud see kuidagi, et pidin ootama, kui õpetaja üht ja sama teemat mitu tundi järjest selgitab, sest osad ei saanud aru. Miks targad lapsed end alla suruma peavad ja nõrgematega samas koolis või klassis olema?

Sellel lihtsal põhjusel, et iga kett (ühiskond) on nii tugev, kui ta nõrgad lülid. Targad lapsed saavad alati hakkama, õpetaja saaks vajadusel lisaülesandeid anda (lapsevanema soovitusel näiteks), ja tegelikult on nad ka vähemuses. Kui aga see suurem osa kukub välja, sest kaotab enesehinnangu ja ei hakkagi pingutama, sest "niikuinii hakkama ei saa", kaotame suure osa potensiaalist, mis jääb realiseerumata. Edukas on just see ühiskond, kus vähem andekatega koolis tööd tehakse. Mida vähem õpinguid, seda suurem ka vastuvõtlikkus libateadustele.
Ja see, et keegi on tark laps, ei garanteeri paraku, et ta seda ka täiskasvanuna on, nagu elu pidevalt on näidanud.

Inimese teeb tugevaks see, kui tal on piisavalt tema võimetele vastavaid väljakutseid, mis sunnivad teda pingutama. Kui me paneme tugevad koos nõrkadega kokku ja kogu aur läheb nõrkade tagant utsitamisele - sest tugevad on niigi tugevad -, siis pole neil tugevatel mingit motivatsiooni pingutada ning põhikoolis on nad kahelised, sest neil puudub igasugune õpiharjumus, kuna algkoolis libisesid nad sujuvalt niisamagi läbi.

Osadel vanematel paistab püsivat ettekujutus, et annavad lapse kooli üle, eriti veel, kui andeka lapsega tegemist ja nüüd tehku temast superinimene. Seda räägivad ka õpetajad. Motivatsioon pole midagi sellist, mille peab sünnitama kool. Selles on väga suur vanematel, nende tähelepanul, toel ja ootustel. Milline on üldine kodune keskkond, mis teemadel õhtusöögil räägitakse (kas üldse koos istutakse), ühistegevuste, reisidel, näitustel, muuseumidel. Selle keskel tekib lapsel ettekujutus, kuhu ta ennast positsioneerib, kellega võrdleb, milleseks kujuneb enesehinnang.
Minu elukogemus on näidanud, et põhikool ei ole oluline, tugeva pere lapsed saavad eelduste korral edukaks misiganes põhikoolist edasi liikudes. Palju olulisem on lapsepõlv ja vanemate tugi. Minu lapse üks sõber on superandekas, käis tavakoolis, igav ei olnud, läks reaali edasi ja nüüd juba sealtki edasi, teel ilmselt rahvusvahelisse karjääri. Teine, samast koolist, aga ka juba Tartus reaalerialal õppimas. Nimekirja võiks jätkata pikalt. Kõigi nende ühine tegur on tore perekond, kes ei seadnud oma ambitsioone juba eos määravaks, vaid tegelesid lapsega ja jälgsid rahulikult ta arengut. Seega, pole põhjust närveerida lapse igavlemise pärast, eeldused ei kao kuhugi, kui neid õigesti toetada.

[Külaline]

Sellel lihtsal põhjusel, et iga kett (ühiskond) on nii tugev, kui ta nõrgad lülid. Targad lapsed saavad alati hakkama, õpetaja saaks vajadusel lisaülesandeid anda (lapsevanema soovitusel näiteks), ja tegelikult on nad ka vähemuses. Kui aga see suurem osa kukub välja, sest kaotab enesehinnangu ja ei hakkagi pingutama, sest "niikuinii hakkama ei saa", kaotame suure osa potensiaalist, mis jääb realiseerumata. Edukas on just see ühiskond, kus vähem andekatega koolis tööd tehakse. Mida vähem õpinguid, seda suurem ka vastuvõtlikkus libateadustele.
Ja see, et keegi on tark laps, ei garanteeri paraku, et ta seda ka täiskasvanuna on, nagu elu pidevalt on näidanud.

Inimese teeb tugevaks see, kui tal on piisavalt tema võimetele vastavaid väljakutseid, mis sunnivad teda pingutama. Kui me paneme tugevad koos nõrkadega kokku ja kogu aur läheb nõrkade tagant utsitamisele - sest tugevad on niigi tugevad -, siis pole neil tugevatel mingit motivatsiooni pingutada ning põhikoolis on nad kahelised, sest neil puudub igasugune õpiharjumus, kuna algkoolis libisesid nad sujuvalt niisamagi läbi.

Osadel vanematel paistab püsivat ettekujutus, et annavad lapse kooli üle, eriti veel, kui andeka lapsega tegemist ja nüüd tehku temast superinimene. Seda räägivad ka õpetajad. Motivatsioon pole midagi sellist, mille peab sünnitama kool. Selles on väga suur vanematel, nende tähelepanul, toel ja ootustel. Milline on üldine kodune keskkond, mis teemadel õhtusöögil räägitakse (kas üldse koos istutakse), ühistegevuste, reisidel, näitustel, muuseumidel. Selle keskel tekib lapsel ettekujutus, kuhu ta ennast positsioneerib, kellega võrdleb, milleseks kujuneb enesehinnang.
Minu elukogemus on näidanud, et põhikool ei ole oluline, tugeva pere lapsed saavad eelduste korral edukaks misiganes põhikoolist edasi liikudes. Palju olulisem on lapsepõlv ja vanemate tugi. Minu lapse üks sõber on superandekas, käis tavakoolis, igav ei olnud, läks reaali edasi ja nüüd juba sealtki edasi, teel ilmselt rahvusvahelisse karjääri. Teine, samast koolist, aga ka juba Tartus reaalerialal õppimas. Nimekirja võiks jätkata pikalt. Kõigi nende ühine tegur on tore perekond, kes ei seadnud oma ambitsioone juba eos määravaks, vaid tegelesid lapsega ja jälgsid rahulikult ta arengut. Seega, pole põhjust närveerida lapse igavlemise pärast, eeldused ei kao kuhugi, kui neid õigesti toetada.

Teema ei ole sellest, kas tavakoolist võib kasvada arukas ja tubli inimene. Muidugi võib, mitte keegi ei vaidle sellele vastu. Teemaks on siiski, et miks ei või olemas olla koole, kus see areng on andekale lihtsamaks ja toredamaks tehtud? Kõigil peab ühtviisi raske olema, miks?

[Külaline]

Inimese teeb tugevaks see, kui tal on piisavalt tema võimetele vastavaid väljakutseid, mis sunnivad teda pingutama. Kui me paneme tugevad koos nõrkadega kokku ja kogu aur läheb nõrkade tagant utsitamisele - sest tugevad on niigi tugevad -, siis pole neil tugevatel mingit motivatsiooni pingutada ning põhikoolis on nad kahelised, sest neil puudub igasugune õpiharjumus, kuna algkoolis libisesid nad sujuvalt niisamagi läbi.

Osadel vanematel paistab püsivat ettekujutus, et annavad lapse kooli üle, eriti veel, kui andeka lapsega tegemist ja nüüd tehku temast superinimene. Seda räägivad ka õpetajad. Motivatsioon pole midagi sellist, mille peab sünnitama kool. Selles on väga suur vanematel, nende tähelepanul, toel ja ootustel. Milline on üldine kodune keskkond, mis teemadel õhtusöögil räägitakse (kas üldse koos istutakse), ühistegevuste, reisidel, näitustel, muuseumidel. Selle keskel tekib lapsel ettekujutus, kuhu ta ennast positsioneerib, kellega võrdleb, milleseks kujuneb enesehinnang.
Minu elukogemus on näidanud, et põhikool ei ole oluline, tugeva pere lapsed saavad eelduste korral edukaks misiganes põhikoolist edasi liikudes. Palju olulisem on lapsepõlv ja vanemate tugi. Minu lapse üks sõber on superandekas, käis tavakoolis, igav ei olnud, läks reaali edasi ja nüüd juba sealtki edasi, teel ilmselt rahvusvahelisse karjääri. Teine, samast koolist, aga ka juba Tartus reaalerialal õppimas. Nimekirja võiks jätkata pikalt. Kõigi nende ühine tegur on tore perekond, kes ei seadnud oma ambitsioone juba eos määravaks, vaid tegelesid lapsega ja jälgsid rahulikult ta arengut. Seega, pole põhjust närveerida lapse igavlemise pärast, eeldused ei kao kuhugi, kui neid õigesti toetada.

Teema ei ole sellest, kas tavakoolist võib kasvada arukas ja tubli inimene. Muidugi võib, mitte keegi ei vaidle sellele vastu. Teemaks on siiski, et miks ei või olemas olla koole, kus see areng on andekale lihtsamaks ja toredamaks tehtud? Kõigil peab ühtviisi raske olema, miks?

Paraku ei ole see niivõrd andekuse alusel klassi valimine, vaid drillitud laste välja valimine. Need, kelle vanematel on pappi, et lapsi enne kooli juba õpetada. Teine laps võib olla kümme korda andekam, aga tema vanemad temaga eraldi ei tegelenud ja seetõttu see drillitud laps tundub sel x testimise hetkel temast targem ja tema ka välja valitakse.

[Külaline]

Miks raisatud aeg? AInult sel juhul, kui kogu lapse areng jätta ainult koolile. Vanemad ise saaksid jätkata samal ajal oma lapse arendamist nagu soovivad, on palju lisavõimalusi, et sel andeka lapsel igav ei hakkaks. Halvale teele seega ei lähe ükski andekas laps, kui vanemad temaga tegelevad, reeglina on ikka siis põhjuseks tähelepanuvajadus ja soov kuhugi kuuluda.

Miks tarkade laste arendamine peab vanemate eralõbu olema, aga lollide oma maksab riik kinni? Kuhu nüüd see võrdsus jäi?

[Külaline]

Paraku ei ole see niivõrd andekuse alusel klassi valimine, vaid drillitud laste välja valimine. Need, kelle vanematel on pappi, et lapsi enne kooli juba õpetada. Teine laps võib olla kümme korda andekam, aga tema vanemad temaga eraldi ei tegelenud ja seetõttu see drillitud laps tundub sel x testimise hetkel temast targem ja tema ka välja valitakse.

Miks on lapse õpetamiseks pappi vaja? Iga lapsevanem saab sellega ise hakkama. Sul on pilk väga viltune ja kallutatud. Juba on sul kõik eliitkoolide õpilased ainult ette õpetatud ja tegelikult rumalad?

[Külaline]

Väga huvitav, miks riik (haridusministeerium) tegeleb selliste ebaoluliste algatustega nagu 1. klassi katsed. Neid katsetega koole on meil terve riigi peale käputäis ja mitte ükski laps ei ole kohustatud neid katseid läbima, et kooli õppima saada. Katsetel osalemine on täiesti vabatahtlik. Ja koolide tööd korraldab üleüldse kohalik omavalitsus. Ja nüüd riik millegipärast leiab, et see on meil nii suur probleem ning kindlasti tuleb tegeleda ja keelata.
Täpselt samati nagu leiti, et küll on hirmus, et põhikooli õpilased teevad gümnaasiumikatseid enne lõpueksameid. Ja siis nüüd sel aastal saadi ka haridusministeeriumis teada, et sugugi mitte kõik gümnaasiumid ei saa lapsi vastu võtta lõpueksamite tulemusete alusel ja et tänu katsete nihutamisele peale lõpueksameid, on lapsed jälle stressis, sest nad ei pruugi veel lõpuaktuselgi teada, kas ja kuhu nad edasi õppima saavad. Ning eriti tore oli ministri mõttevälgatus teemal, et Tartu koolid ei tohiks mujalt lapsi vastu võtta.
Ja kas te olete üldse tähele pannud uudist, et järgimisest õppeaastast ei saa enam riigi kulul teha Cambridge inglise keele tasemeksamit, lõpetajad peavad leppima B2 riigieksamiga. Selle tasemega teatavasti kuhugi väljamaa kooli kandideerida ei saa. Selle eksami saavad lapsed loomulikult ka edaspidi teha. Aga loomulikult oma vanemate raha eest.
Ja siis räägitakse hariduslikust ebavõrdsusest, sest MÕNDA kooli saab ainult katsetega.
Vägagi tekib tunne, et kõigi nende pseodotegevustega tegeletakse selleks, et tõeliselt probleemilt tähelepanu eemale juhtida.
Probleem pole sugugi see, et mõned Tallinna, Tartu ja Pärnu? koolid teevad esimesse klassi katseid. Probleem on selles, et ülejäänud koolide tase jääb nendest koolidest maha. Ja seda saab parandada ainult õpetajate kvaliteedi tõstmisega. Mis omakorda tähendab konkurentsivõimelist palka. Sellist palka, et kui koolil jääb matemaatikaõpetaja koht vabaks, siis on tal valida mitme hea kandidaadi vahel ja kehalise õpetaja ei pea käima matemaatikatunde andmas. Selle asemel, et tugevaid koole lammutada tuleb tegeleda hoopis nõrgemate koolide tugevaks tegemisega, aga see tundub ministeeriumile üle jõu käivat.

[Külaline]

Allolev artikkel annab siinsele vaidlusele selge ja lihtsa selgituse:
https://novaator.err.ee/1609806105/prof ... jagamisest

[Külaline]

Allolev artikkel annab siinsele vaidlusele selge ja lihtsa selgituse:
https://novaator.err.ee/1609806105/prof ... jagamisest

Arusaadav, et ideaalis on see muidugi nii. Selle ideaali poole pürgimiseks aga ei piisa sellest, et katsed kahte-kolme-nelja kooli Eestis ära lõpetatakse. Hoopis suurem töö tuleb teha lastevanemate kindlustunde ning koolidesse suhtumisega - nagu kirjutatakse ka samas artiklis. Ja sellest me räägimegi, et kõige mõttetum osa on üldse katsete keelamine. Kaotatakse katsed Reaalkooli ära, hakkab just tõeline susserdamine kooli saamiseks peale - kinnisvarahinnad piirkonnas tõusevad ja õpilaste varaline kindlustatus hakkab veel rohkem erinema. Tegeleks pärisprobleemiga?

[Külaline]

Allolev artikkel annab siinsele vaidlusele selge ja lihtsa selgituse:
https://novaator.err.ee/1609806105/prof ... jagamisest

Arusaadav, et ideaalis on see muidugi nii. Selle ideaali poole pürgimiseks aga ei piisa sellest, et katsed kahte-kolme-nelja kooli Eestis ära lõpetatakse. Hoopis suurem töö tuleb teha lastevanemate kindlustunde ning koolidesse suhtumisega - nagu kirjutatakse ka samas artiklis. Ja sellest me räägimegi, et kõige mõttetum osa on üldse katsete keelamine. Kaotatakse katsed Reaalkooli ära, hakkab just tõeline susserdamine kooli saamiseks peale - kinnisvarahinnad piirkonnas tõusevad ja õpilaste varaline kindlustatus hakkab veel rohkem erinema. Tegeleks pärisprobleemiga?

Minu arust ka on lihtsam last ette õpetada kui endale vanalinnas kinnisvara hankida. Ja hariduses on tõesit suuremaid probleeme ka olemas. Minu arust on õudne lugu nende muukeelsete õpilastega, kes istuvad eestikeelsetes koolides ja ei soovi tegelikult eesti keelt õppida. Nende haridus jääb väga poolikuks, sealt tulevad need tulevased pätid ja kaabakad meie ühiskonda. Õpetajate töö tehakse väga raskeks mitte ainult palga ja muu jamaga, vaid koolides on palju autoritaarset juhtimisstiili ja peedistatakse õpetajaid igasuguse jamaga. Osad koolijuhid kardavad nii hirmsasti neid vanemaid, et pigem loobuvad õpetajast, kui et neid kaitsevad. Õpin ise praegu eripedagoogikat ja seal räägitakse, et igaühele pakutakse individuaalset abi, kõik venelased aidatakse järjele, tugiteenused, meil on see ja teine. Kui ise koolis töötasin, siis ei ole mingi pidev individuaalne abi võimalik. Edasi jõuavadki need, keda vanemad ise aitavad, lisatunde võtavad. Siit tulebki see ebavõrdsus mängu. Kelle vanemad tegelevad ja hoolivad ja kellel pole selliseid vanemaid.

[Külaline]

Allolev artikkel annab siinsele vaidlusele selge ja lihtsa selgituse:
https://novaator.err.ee/1609806105/prof ... jagamisest

Ei ole siin midagi lihtsat ja selget. Näiteks on Tallinnas kaks (ja võib-olla ka rohkem) "katkukooli", mis asuvad sotsiaalmajanduslikus mõttes väga heades piirkondades, kuid kuhu juba traditsiooniliselt kohalikud oma lapsi panna ei soovi: Pääsküla ja Pirita. Viimasel ajal on olukord mõnevõrra paranenud, kuid siiski. Seega polegi võimalik kihistumist täielikult ära hoida. Nutikamad leiavad ikka lahenduse, kuidas oma laps traditsiooniliselt heasse kooli saada.

[Külaline]

Aga mida nad selle venekeelse haridusega peale hakkavad? Ülikooli nad ju minna ei saa. Saab minna õppima edasi Venemaale, aga sealt tagasi tulla pole mõtet, siis oled lihtsalt kõrgharidusega umbkeelne, kes ikka tööd ei saa. Enamus venelasi siiski tahab, et laps saaks eesti keele selgeks ning venelaste piirkonnas olevad eesti koolid olid nagunii juba vene rahvusest laste enamusega. Kuidas me neile ütleme, et neil pole õigust saada eestikeelsesse kooli?

Teine probleem, mida vene kooliga tekitame, on vene keele peale surumine eestlastele. Need venekeelsed tahavad ju samu teenuseid ja neid tuleb neile vene keeles pakkuda, kui riik riigikeelset haridust ei paku. See omakorda tähendab, et eestlased ei saa tööle vene keele nõude tõttu. Tööd saavadki vaid need venelased, kes on eesti keele omandanud. See juba on paljudes sektorites nii, eelkõige teeninduses.

[Külaline]

Enamus venelasi siiski tahab, et laps saaks eesti keele selgeks ning venelaste piirkonnas olevad eesti koolid olid nagunii juba vene rahvusest laste enamusega. Kuidas me neile ütleme, et neil pole õigust saada eestikeelsesse kooli?

Ma töötasingi sellises koolis. Ja minu arust oli ikka asi halb. Osad lapsed oskasid eesti keelt talutavalt, aga oli ka neid, kes veel seitsmendas-kaheksandas klassis üldse eesti keelt ei osanud. No kuidas sa õpid nii. Ka õpiraskused jäävad sellisel juhul varases eas avastamata, sest eripedagoogid olid ju kõik eestlased. Need olid muidugi need lapsed, kelle vanemad olid samuti umbkeelsed. Olin ühe erivajadustega õpilaste klassi klassijuhataja, mina sain nende vanematega halvasti kontakti, sest vene keel oli mul kehv. Kolmveerand lapsi rääkis väga halvasti eesti keelt ja ei saanud sellest ka aru. Ukrainlased olid ka seal juba mitu aastat istunud, mitte üht eestikeelset sõna ja polnud ka huvi. Käisin mõnikord tunde vaatlemas, no pool klassi ei jaga ööd ega mütsi, millest jutt käib.

[Külaline]

Paraku ei ole see niivõrd andekuse alusel klassi valimine, vaid drillitud laste välja valimine. Need, kelle vanematel on pappi, et lapsi enne kooli juba õpetada. Teine laps võib olla kümme korda andekam, aga tema vanemad temaga eraldi ei tegelenud ja seetõttu see drillitud laps tundub sel x testimise hetkel temast targem ja tema ka välja valitakse.

Miks on lapse õpetamiseks pappi vaja? Iga lapsevanem saab sellega ise hakkama. Sul on pilk väga viltune ja kallutatud. Juba on sul kõik eliitkoolide õpilased ainult ette õpetatud ja tegelikult rumalad?

Kes ütles, et KÕIK??? Inimestel on erinevad elud ja mõnel tõesti jah on vähem aega lastega tegelemiseks, sest ta rabab näiteks mitmel töökohal, et toitu lauale saada. Või ta töötabki näiteks õhtuses/öises vahetuses ja ta näeb oma last sageli ainult hommikul või hilja õhtul a la päästja, õde, näitleja, piloot jne.

Vanemad ise on erinevad haridusliku ja sotsiaalse taustaga. Jah mõni vanem ongi ise rumal ja laisk, aga kas tema last peab siis seetõttu karistama? Olen ise kooliajal näinud lapsi, kes olid kohe väga väga andekad, aga kuna vanemad olid joodikud, siis ei olnud neil kodus tingimusi õppimiseks ja nad jäeti istuma. Enamasti nende haridus piirneski põhiharidusega. Tüdrukud said noorelt lapse ja poisid sattusid seadusega pahuksisse. Ja ometigi olid nad kümme korda lahtisema peaga, kui need kooli oivikud, kelle head hinded tulid vanematega koos tundide kaupa tuupides. Ilma koduse toeta talendid vägagi vajavad tuge väljastpoolt ja ei tohiks eliitkoolid olla vaid neile, kellel on ülihoolitsevad vanemad. Minugi pärast olgu mõni eliitkool, aga sinna saagu tõesti üles Eesti need lapsed, kes on andekad, aga mitte drillitud. Neile vajadusel pakutakse ka õpilaskodu võimalust, et elada õppimist soodustavas keskkonnas, kui see kodus on häiritud. Paraku jah leidub vanemaid, kes haridust ei väärtusta ja kuidas see vaene laps siis saab selles üle olla?

[Külaline]

Minugi pärast olgu mõni eliitkool, aga sinna saagu tõesti üles Eesti need lapsed, kes on andekad, aga mitte drillitud. Neile vajadusel pakutakse ka õpilaskodu võimalust, et elada õppimist soodustavas keskkonnas, kui see kodus on häiritud.

Aga sellepärast ongi ju Haridusministeerium katsete vastu, et esimeses klassis on raske vahet teha, kes on drillitud, kes päriselt andekas. Hilisemate katsete vastu pole ju mitte keegi. Ka gümnaasiumisse on katsed, ülikooli on katsed, tööle võetakse konkursi korras jne, jne. Esimene klass on lihtsalt liiga vara nendeks katseteks. Ja algklassides oleneb väga palju pigem õpetajast, kui kiiresti edasi jõutakse, mitte sellest, kes oskab juba enne kooli lugeda ja kes veel ei oska.

[Külaline]

Enamus venelasi siiski tahab, et laps saaks eesti keele selgeks ning venelaste piirkonnas olevad eesti koolid olid nagunii juba vene rahvusest laste enamusega. Kuidas me neile ütleme, et neil pole õigust saada eestikeelsesse kooli?

Ma töötasingi sellises koolis. Ja minu arust oli ikka asi halb. Osad lapsed oskasid eesti keelt talutavalt, aga oli ka neid, kes veel seitsmendas-kaheksandas klassis üldse eesti keelt ei osanud. No kuidas sa õpid nii. Ka õpiraskused jäävad sellisel juhul varases eas avastamata, sest eripedagoogid olid ju kõik eestlased. Need olid muidugi need lapsed, kelle vanemad olid samuti umbkeelsed. Olin ühe erivajadustega õpilaste klassi klassijuhataja, mina sain nende vanematega halvasti kontakti, sest vene keel oli mul kehv. Kolmveerand lapsi rääkis väga halvasti eesti keelt ja ei saanud sellest ka aru. Ukrainlased olid ka seal juba mitu aastat istunud, mitte üht eestikeelset sõna ja polnud ka huvi. Käisin mõnikord tunde vaatlemas, no pool klassi ei jaga ööd ega mütsi, millest jutt käib.

Ma usun jah, et see olukord on väga hull. Aga lahenduseks pole venekeelsed koolid, sest egas need mitte motiveeritud lapsed ka seal aineid edukalt ei omanda, sest nende kodune keskkond pole õppimist soodustav ega motiveeriv nii või teisiti. Olgem ausad probleemid algavad selles, et venekeelsetes peredes ongi rohkem kõikvõimalikke probleeme. See pole ainult keele teema. Laste sotsiaalsed probleemid tulevad kooli kaasa.
Eestikeelsed koolid, kus on palju vene lapsi, vajavad rohkem õpetajaid, spetsialiste ja kaasaegseid programme. Meie õpetajatel ja koolidel puudub multikulti kogemus ja praktika. Vajadusel tuleb muust maailmast seda importida ja praktikal käia.

[Külaline]

Enamus venelasi siiski tahab, et laps saaks eesti keele selgeks ning venelaste piirkonnas olevad eesti koolid olid nagunii juba vene rahvusest laste enamusega. Kuidas me neile ütleme, et neil pole õigust saada eestikeelsesse kooli?

Ma töötasingi sellises koolis. Ja minu arust oli ikka asi halb. Osad lapsed oskasid eesti keelt talutavalt, aga oli ka neid, kes veel seitsmendas-kaheksandas klassis üldse eesti keelt ei osanud. No kuidas sa õpid nii. Ka õpiraskused jäävad sellisel juhul varases eas avastamata, sest eripedagoogid olid ju kõik eestlased. Need olid muidugi need lapsed, kelle vanemad olid samuti umbkeelsed. Olin ühe erivajadustega õpilaste klassi klassijuhataja, mina sain nende vanematega halvasti kontakti, sest vene keel oli mul kehv. Kolmveerand lapsi rääkis väga halvasti eesti keelt ja ei saanud sellest ka aru. Ukrainlased olid ka seal juba mitu aastat istunud, mitte üht eestikeelset sõna ja polnud ka huvi. Käisin mõnikord tunde vaatlemas, no pool klassi ei jaga ööd ega mütsi, millest jutt käib.

Ma usun jah, et see olukord on väga hull. Aga lahenduseks pole venekeelsed koolid, sest egas need mitte motiveeritud lapsed ka seal aineid edukalt ei omanda, sest nende kodune keskkond pole õppimist soodustav ega motiveeriv nii või teisiti. Olgem ausad probleemid algavad selles, et venekeelsetes peredes ongi rohkem kõikvõimalikke probleeme. See pole ainult keele teema. Laste sotsiaalsed probleemid tulevad kooli kaasa.
Eestikeelsed koolid, kus on palju vene lapsi, vajavad rohkem õpetajaid, spetsialiste ja kaasaegseid programme. Meie õpetajatel ja koolidel puudub multikulti kogemus ja praktika. Vajadusel tuleb muust maailmast seda importida ja praktikal käia.

Seda ma ei arvagi, et nad peaks venekeelsetes koolides käima, eks nad peavadki ikka eesti keelt õppima. Aga kuna palk on kõrgem vaid Ida-Virumaal, kus on tegelikult ikka venekeelsed õpetajad, siis tegelikult sellistes koolides, kus on üle poole muukeelseid, peaks ka palk kõrgem olema igal pool. Aga tegelikkus on see, et võetakse eestikeelsed õpetajad tööle ja need plagavad varsti minema, sest töökeskkond on hull ja õpetamine väga raske. Selles koolis, kus ma töötasin, vahetus igal aastal umbes kolmandik personalist.

[Külaline]

Minugi pärast olgu mõni eliitkool, aga sinna saagu tõesti üles Eesti need lapsed, kes on andekad, aga mitte drillitud. Neile vajadusel pakutakse ka õpilaskodu võimalust, et elada õppimist soodustavas keskkonnas, kui see kodus on häiritud.

Aga sellepärast ongi ju Haridusministeerium katsete vastu, et esimeses klassis on raske vahet teha, kes on drillitud, kes päriselt andekas. Hilisemate katsete vastu pole ju mitte keegi. Ka gümnaasiumisse on katsed, ülikooli on katsed, tööle võetakse konkursi korras jne, jne. Esimene klass on lihtsalt liiga vara nendeks katseteks. Ja algklassides oleneb väga palju pigem õpetajast, kui kiiresti edasi jõutakse, mitte sellest, kes oskab juba enne kooli lugeda ja kes veel ei oska.

Jah ja mina olen haridusministeeriumiga nõus. Käisin ise väikelinna põhikoolis ja meil kõigil lastel oli ülevaade milline laps oli sünnipäraselt mingis aines andekas ja kes on lihtsalt kohusetundlikult usin õppija. Need andekad ei olnud alati teps mitte viielised ja me kõik saime sellest vägagi hästi aru, et head hinded ei võrdu alati andekusega.

[Külaline]

Ma töötasingi sellises koolis. Ja minu arust oli ikka asi halb. Osad lapsed oskasid eesti keelt talutavalt, aga oli ka neid, kes veel seitsmendas-kaheksandas klassis üldse eesti keelt ei osanud. No kuidas sa õpid nii. Ka õpiraskused jäävad sellisel juhul varases eas avastamata, sest eripedagoogid olid ju kõik eestlased. Need olid muidugi need lapsed, kelle vanemad olid samuti umbkeelsed. Olin ühe erivajadustega õpilaste klassi klassijuhataja, mina sain nende vanematega halvasti kontakti, sest vene keel oli mul kehv. Kolmveerand lapsi rääkis väga halvasti eesti keelt ja ei saanud sellest ka aru. Ukrainlased olid ka seal juba mitu aastat istunud, mitte üht eestikeelset sõna ja polnud ka huvi. Käisin mõnikord tunde vaatlemas, no pool klassi ei jaga ööd ega mütsi, millest jutt käib.

Ma usun jah, et see olukord on väga hull. Aga lahenduseks pole venekeelsed koolid, sest egas need mitte motiveeritud lapsed ka seal aineid edukalt ei omanda, sest nende kodune keskkond pole õppimist soodustav ega motiveeriv nii või teisiti. Olgem ausad probleemid algavad selles, et venekeelsetes peredes ongi rohkem kõikvõimalikke probleeme. See pole ainult keele teema. Laste sotsiaalsed probleemid tulevad kooli kaasa.
Eestikeelsed koolid, kus on palju vene lapsi, vajavad rohkem õpetajaid, spetsialiste ja kaasaegseid programme. Meie õpetajatel ja koolidel puudub multikulti kogemus ja praktika. Vajadusel tuleb muust maailmast seda importida ja praktikal käia.

Seda ma ei arvagi, et nad peaks venekeelsetes koolides käima, eks nad peavadki ikka eesti keelt õppima. Aga kuna palk on kõrgem vaid Ida-Virumaal, kus on tegelikult ikka venekeelsed õpetajad, siis tegelikult sellistes koolides, kus on üle poole muukeelseid, peaks ka palk kõrgem olema igal pool. Aga tegelikkus on see, et võetakse eestikeelsed õpetajad tööle ja need plagavad varsti minema, sest töökeskkond on hull ja õpetamine väga raske. Selles koolis, kus ma töötasin, vahetus igal aastal umbes kolmandik personalist.

Selge see, et nii pole õige ja ei saa eeldada, et vene laste eesti kooli suunamine ei too kaasa mitte mingeid muudatusi koolilelus ega õpetaja töös.
Selge see, et õpetajad ega koolid ei ole tegelikult valmis ja pole saanud vajalikku ettevalmistust. Paraku pole see ainult hariduses nii, et riik koorib sult seitse nahka. Meil on vabatahtlikud tuletõrjujaid, vabatahtlikud politseinikud, võibolla tuleks ka vabatahtlikud õpetajad kaasata.

[Külaline]

Selge see, et nii pole õige ja ei saa eeldada, et vene laste eesti kooli suunamine ei too kaasa mitte mingeid muudatusi koolilelus ega õpetaja töös.
Selge see, et õpetajad ega koolid ei ole tegelikult valmis ja pole saanud vajalikku ettevalmistust. Paraku pole see ainult hariduses nii, et riik koorib sult seitse nahka. Meil on vabatahtlikud tuletõrjujaid, vabatahtlikud politseinikud, võibolla tuleks ka vabatahtlikud õpetajad kaasata.

Eks selles ongi jah probleem, et muukeelsete õpetamist ei saa nii edasi lasta nagu tavakoolis, et 25+ last klassis, kellest kuni 10 on erivajadusega, üks õpetaja, materjalid tee ise jne. Käisin vaatlemas ühe viienda klassi eesti keele tunde, kellele pisteti nina alla sama õpik, mis eestlastel on. Lugesid seal mingit rahvajuttu, kus on sõnad, mis on pähkliks eestikeelsetelegi lastele. Aga neile oli see üleüldse nagu hiina keel. Raha eestikeelsele õppele üleminekuks on kulutatud ju palju, aga tolku on vähe. Suur raha läks Ida-Virumaale, kus suuremat palka saavad õpetajad, kes ise eesti keelt ei valda.

[Külaline]

Selge see, et nii pole õige ja ei saa eeldada, et vene laste eesti kooli suunamine ei too kaasa mitte mingeid muudatusi koolilelus ega õpetaja töös.
Selge see, et õpetajad ega koolid ei ole tegelikult valmis ja pole saanud vajalikku ettevalmistust. Paraku pole see ainult hariduses nii, et riik koorib sult seitse nahka. Meil on vabatahtlikud tuletõrjujaid, vabatahtlikud politseinikud, võibolla tuleks ka vabatahtlikud õpetajad kaasata.

Eks selles ongi jah probleem, et muukeelsete õpetamist ei saa nii edasi lasta nagu tavakoolis, et 25+ last klassis, kellest kuni 10 on erivajadusega, üks õpetaja, materjalid tee ise jne. Käisin vaatlemas ühe viienda klassi eesti keele tunde, kellele pisteti nina alla sama õpik, mis eestlastel on. Lugesid seal mingit rahvajuttu, kus on sõnad, mis on pähkliks eestikeelsetelegi lastele. Aga neile oli see üleüldse nagu hiina keel. Raha eestikeelsele õppele üleminekuks on kulutatud ju palju, aga tolku on vähe. Suur raha läks Ida-Virumaale, kus suuremat palka saavad õpetajad, kes ise eesti keelt ei valda.

Aga mille peale see raha täpsemalt kulutati, kui õpikud, programmid ja kõik kõik on sama? Lihtsalt nüüd on klassis venekeelased lapsed, keda üritatakse õpetada täpselt sama moodi nagu kooli tulnud eesti pere last.