Kas peab oma eluga kuhugi jõudma?

[Külaline]

Oma eluga võiks ikka sinna jõuda, kus ise rahul oled ja õnnelik.
Mis ühele suur, see võib teisele väike saavutus tunduda.
Põhiline ongi ju enese rahulolu.

Kui sa koguaeg selliseid mõtteid mõlgutad, jääb paratamatult mulje, et sa ise endaga rahul pole, võrdled end kellegi teisega või lausa kahetsed, et molutades pole midagi "saavutanud".

[Külaline]

Kui kõik niisama tiksuks, siis ühiskond praegusel kujul ei toimiks. Ükski elusorganism ei tiksu niisama, isegi kui eksisteerimise eesmärgiks on vaid järglaste saamine. Meile on antud üks elu, me saame seda kogeda ühe korra, üks võimalus anda oma panus. Kui elus mingit eesmärki ei ole, siis milleks üldse elus olla?

Ma olen ka mõelnud, kui keegi räägib, et elad korra. Siis kogeda midagi. Aga peale seda elu ei tea sa sellest kogemisest mitte midagi.
Ma ise ei mõtle küll otseselt mingit eesmärki.
Aga mõnda asja tahaks küll, sest ma tunnen seda.
Ilmselt tunne panebki midagi või kedagi tahtma. Siis ma püüan selle poole. Kui see minust sõltub, siis ma üritan seda saada. Kui tundub võimatu, siis pole midagi parata, tuleb loobuda ja lihtsalt unistada.

[Külaline]

Kui kõik niisama tiksuks, siis ühiskond praegusel kujul ei toimiks. Ükski elusorganism ei tiksu niisama, isegi kui eksisteerimise eesmärgiks on vaid järglaste saamine. Meile on antud üks elu, me saame seda kogeda ühe korra, üks võimalus anda oma panus. Kui elus mingit eesmärki ei ole, siis milleks üldse elus olla?

Ma olen ka mõelnud, kui keegi räägib, et elad korra. Siis kogeda midagi. Aga peale seda elu ei tea sa sellest kogemisest mitte midagi.
Ma ise ei mõtle küll otseselt mingit eesmärki.
Aga mõnda asja tahaks küll, sest ma tunnen seda.
Ilmselt tunne panebki midagi või kedagi tahtma. Siis ma püüan selle poole. Kui see minust sõltub, siis ma üritan seda saada. Kui tundub võimatu, siis pole midagi parata, tuleb loobuda ja lihtsalt unistada.

Täpselt: mis mõte on üldse midagi kogeda, kui niikuinii ära sured?

[Külaline]

Kui kõik niisama tiksuks, siis ühiskond praegusel kujul ei toimiks. Ükski elusorganism ei tiksu niisama, isegi kui eksisteerimise eesmärgiks on vaid järglaste saamine. Meile on antud üks elu, me saame seda kogeda ühe korra, üks võimalus anda oma panus. Kui elus mingit eesmärki ei ole, siis milleks üldse elus olla?

Ma olen ka mõelnud, kui keegi räägib, et elad korra. Siis kogeda midagi. Aga peale seda elu ei tea sa sellest kogemisest mitte midagi.
Ma ise ei mõtle küll otseselt mingit eesmärki.
Aga mõnda asja tahaks küll, sest ma tunnen seda.
Ilmselt tunne panebki midagi või kedagi tahtma. Siis ma püüan selle poole. Kui see minust sõltub, siis ma üritan seda saada. Kui tundub võimatu, siis pole midagi parata, tuleb loobuda ja lihtsalt unistada.

Täpselt: mis mõte on üldse midagi kogeda, kui niikuinii ära sured?

No nii morbiidne ei tasu ka olla. Jah, me pole igavesed aga oma elatud elu võiks ju ikka meeldiv olla, kasvõi läbi kogetud asjade.

[Külaline]

Jah, see on paratamatu: kõik me jõuame oma eluga ühte ja samasse kohta...

Just, sellepärast ei saagi elust rõõmu tunda ning pole mõtet eesmärke seada, kuna niikuinii kunagi vananen ja suren ära. Nutan ja paanitsen selle pärast iga päev.

Miks sa ikka veel elus oled ja teisi piinad? Jube taak.

[Külaline]

No mida arvate? Kas need, kes on kuhugi jõudnud, on kuidagi paremad, kui teised? Mina arvan, et ei pea, võib niisama ka ära tiksuda. Ja sõltub, kuhu jõuda. Kui oled andekas ja virk, avaldad oma annet, et ka teistel inimestel rõõmu oleks. Siit järeldub, et kui on endast midagi välja anda, siis võiks ju seda teha. Aga kui ei tee? Pole viga ka midagi?

Sa ära muretse, sinusugusest nagunii mingit märki maha ei jää ja ega see vist sind ei huvitagi. Tiksu aga edasi oma mõttetut üksildast paksu elu. Minul näiteks on lapsed, minu elul on mõte ja minu elu kandub neis edasi.
Ka see foorum hääbub ükskord nagu Perekoolgi ja sinust ei jää isegi siia mingit jälge, rääkimata sinu päriselust. Sa oled absoluutselt mõttetu nähtus.

[Külaline]

No mida arvate? Kas need, kes on kuhugi jõudnud, on kuidagi paremad, kui teised? Mina arvan, et ei pea, võib niisama ka ära tiksuda. Ja sõltub, kuhu jõuda. Kui oled andekas ja virk, avaldad oma annet, et ka teistel inimestel rõõmu oleks. Siit järeldub, et kui on endast midagi välja anda, siis võiks ju seda teha. Aga kui ei tee? Pole viga ka midagi?

Sa ära muretse, sinusugusest nagunii mingit märki maha ei jää ja ega see vist sind ei huvitagi. Tiksu aga edasi oma mõttetut üksildast paksu elu. Minul näiteks on lapsed, minu elul on mõte ja minu elu kandub neis edasi.
Ka see foorum hääbub ükskord nagu Perekoolgi ja sinust ei jää isegi siia mingit jälge, rääkimata sinu päriselust. Sa oled absoluutselt mõttetu nähtus.

oi kui vastik tegelane. Tolmukübe on ikka miljon korda meeldivam.

[Külaline]

Kui kõik niisama tiksuks, siis ühiskond praegusel kujul ei toimiks. Ükski elusorganism ei tiksu niisama, isegi kui eksisteerimise eesmärgiks on vaid järglaste saamine. Meile on antud üks elu, me saame seda kogeda ühe korra, üks võimalus anda oma panus. Kui elus mingit eesmärki ei ole, siis milleks üldse elus olla?

Ma olen ka mõelnud, kui keegi räägib, et elad korra. Siis kogeda midagi. Aga peale seda elu ei tea sa sellest kogemisest mitte midagi.
Ma ise ei mõtle küll otseselt mingit eesmärki.
Aga mõnda asja tahaks küll, sest ma tunnen seda.
Ilmselt tunne panebki midagi või kedagi tahtma. Siis ma püüan selle poole. Kui see minust sõltub, siis ma üritan seda saada. Kui tundub võimatu, siis pole midagi parata, tuleb loobuda ja lihtsalt unistada.

Täpselt: mis mõte on üldse midagi kogeda, kui niikuinii ära sured?

mnjah. mina olen elanud pika ja õnneliku elu - kogenud meeletut armastust, jäädvustanud oma elu lastes ja piltides ja mälestustes. ma olen reisinud kaugetes maades ja saanud sealt hindamatuid mälestusi. olen rajanud suure ja liigirikka aia. omandanud huvitava ja kasuliku hariduse. mul on imeline perekond ja ägedad sõbrad. ma olen kindel, et kõigel sel on MÕTE.

[Külaline]

No mida arvate? Kas need, kes on kuhugi jõudnud, on kuidagi paremad, kui teised? Mina arvan, et ei pea, võib niisama ka ära tiksuda. Ja sõltub, kuhu jõuda. Kui oled andekas ja virk, avaldad oma annet, et ka teistel inimestel rõõmu oleks. Siit järeldub, et kui on endast midagi välja anda, siis võiks ju seda teha. Aga kui ei tee? Pole viga ka midagi?

Sa ära muretse, sinusugusest nagunii mingit märki maha ei jää ja ega see vist sind ei huvitagi. Tiksu aga edasi oma mõttetut üksildast paksu elu. Minul näiteks on lapsed, minu elul on mõte ja minu elu kandub neis edasi.
Ka see foorum hääbub ükskord nagu Perekoolgi ja sinust ei jää isegi siia mingit jälge, rääkimata sinu päriselust. Sa oled absoluutselt mõttetu nähtus.

Pada sõimab katelt!

[Külaline]

No mida arvate? Kas need, kes on kuhugi jõudnud, on kuidagi paremad, kui teised? Mina arvan, et ei pea, võib niisama ka ära tiksuda. Ja sõltub, kuhu jõuda. Kui oled andekas ja virk, avaldad oma annet, et ka teistel inimestel rõõmu oleks. Siit järeldub, et kui on endast midagi välja anda, siis võiks ju seda teha. Aga kui ei tee? Pole viga ka midagi?

Sa ära muretse, sinusugusest nagunii mingit märki maha ei jää ja ega see vist sind ei huvitagi. Tiksu aga edasi oma mõttetut üksildast paksu elu. Minul näiteks on lapsed, minu elul on mõte ja minu elu kandub neis edasi.
Ka see foorum hääbub ükskord nagu Perekoolgi ja sinust ei jää isegi siia mingit jälge, rääkimata sinu päriselust. Sa oled absoluutselt mõttetu nähtus.

Minul on ka lapsed, aga ma ei taha küll endast mingit märki jätta. Hea meelega elaksin oma elu nähtamatuna, kahjuks poole see võimalik.

[Külaline]

Täpselt: mis mõte on üldse midagi kogeda, kui niikuinii ära sured?

No aga ca 70-80 aastat ilma toredate kogemusteta veeta ja lihtsalt igavleda - kas see on siis parem valik või?
Loomulikult üritan ikka elada nii, et endal huvitav oleks, kuniks elus olen.
Praegu olen soojal maal, väga mõnus ka lihtsalt olla, ujuda meres, maitsta võõraid toite, vaadata ilusat ja uhket loodust, tutvuda selle maa ajaloo ja kultuuriga.
Ei saa ju mõelda nii, et kuna ma kunagi tulevikus nagunii ära suren, siis mitte midagi lahedat teha pole elu jooksul mõtet
Istun toas ja ootan surma sünnist saadik?

[Külaline]

No mida arvate? Kas need, kes on kuhugi jõudnud, on kuidagi paremad, kui teised? Mina arvan, et ei pea, võib niisama ka ära tiksuda. Ja sõltub, kuhu jõuda. Kui oled andekas ja virk, avaldad oma annet, et ka teistel inimestel rõõmu oleks. Siit järeldub, et kui on endast midagi välja anda, siis võiks ju seda teha. Aga kui ei tee? Pole viga ka midagi?

Sa ära muretse, sinusugusest nagunii mingit märki maha ei jää ja ega see vist sind ei huvitagi. Tiksu aga edasi oma mõttetut üksildast paksu elu. Minul näiteks on lapsed, minu elul on mõte ja minu elu kandub neis edasi.
Ka see foorum hääbub ükskord nagu Perekoolgi ja sinust ei jää isegi siia mingit jälge, rääkimata sinu päriselust. Sa oled absoluutselt mõttetu nähtus.

Kahjuks jääb jah sinust märk maha siia ilma. Ega iga märk tõesti olegi hea ja tore, mõni läheb ikka aia taha ka.

[Külaline]

Jah, see on paratamatu: kõik me jõuame oma eluga ühte ja samasse kohta...

Just, sellepärast ei saagi elust rõõmu tunda ning pole mõtet eesmärke seada, kuna niikuinii kunagi vananen ja suren ära. Nutan ja paanitsen selle pärast iga päev.

Miks sa ikka veel elus oled ja teisi piinad? Jube taak.

Miks peab nii halvasti ütlema? Ma olen ju lihtsalt realistlik.

[Külaline]

Just, sellepärast ei saagi elust rõõmu tunda ning pole mõtet eesmärke seada, kuna niikuinii kunagi vananen ja suren ära. Nutan ja paanitsen selle pärast iga päev.

Miks sa ikka veel elus oled ja teisi piinad? Jube taak.

Miks peab nii halvasti ütlema? Ma olen ju lihtsalt realistlik.

a mis selles ütlemises sinu vaatevinklist vaadatuna siis nii halba oli? kui envei ainult surmale mõtled, on ju tõepoolest õigustatud küsimus - et miks sa siis ikka veel elus oled? kui mina näiteks mõtlen, et ostan uue diivani, on mul see homseks, hiljemlat järgmiseks nädalaks olemas ja ma ei pea oma väikest peakest selle mõttega rohkem vaevama.

[Külaline]

Täpselt: mis mõte on üldse midagi kogeda, kui niikuinii ära sured?

Ei saa ju mõelda nii, et kuna ma kunagi tulevikus nagunii ära suren, siis mitte midagi lahedat teha pole elu jooksul mõtet
Istun toas ja ootan surma sünnist saadik?

Küsimus on, et kuidas saab MITTE mõelda nii? Kas nendel, kes nii ei mõtle, on ajus midagi valesti?

[Külaline]

Miks surmakuulutustest saab lugeda- sa läksid vara ära, su töö jäi pooleli.
Või Sul jäi veel palju asju tegemata.
Selles valguses on nagu see millegi tegemine elus ikka tähtis.

[Külaline]

Keegi vist ei mõtle avaldada surmakuulutust." Su niisama tiksumise aeg lõppes kahjuks järsku" see kõlaks kui etteheide raisatud elule.
Või Me seast on lahkunud suurepärane molutaja.
Küll aga- on lahkunud suur õpetaja, doktor, kogukonna arendaja.

[Tolmukübe]

Saavutustele orienteeritud ühiskond. Kui õpetaja, siis ikka suur, hoidku issand, kui ta päris tavaline juhtub olema.

[Külaline]

Jah, see on paratamatu: kõik me jõuame oma eluga ühte ja samasse kohta...

Just, sellepärast ei saagi elust rõõmu tunda ning pole mõtet eesmärke seada, kuna niikuinii kunagi vananen ja suren ära. Nutan ja paanitsen selle pärast iga päev.

Oeh...ma ikka vahel loen seda foorumit ja on silma jäänud sarnased postitused. Kallis inimene, sa vajad abi...
Mina tunnen sama ja tean, et see pole tegelikult normaalne, aga no neid mõtteid ei saa keelata. Minul avaldus see eriti tugevalt pärast sõja algust..need mõtted, et nüüd ongi kõik ja elanud nagu polegi, elust rõõmu tunda pole osanud ja kõik on läbi...Tänaseks olen juba aastatega sealmaal, et pool elu on möödas ja ilusamaks enam midagi ei lähe. Lihtsalt tea, et sa pole üksi, samamoodi mõtlejaid on veel.
Ainsaks rõõmuks siin elus on söömine ja magamine, miks peaks keegi võõras ütlema, et nii ei tohi, kui see on kõik mis veel naudingut pakub.

[Külaline]

Jah, see on paratamatu: kõik me jõuame oma eluga ühte ja samasse kohta...

Just, sellepärast ei saagi elust rõõmu tunda ning pole mõtet eesmärke seada, kuna niikuinii kunagi vananen ja suren ära. Nutan ja paanitsen selle pärast iga päev.

No aga kui sa teaksid, et elu on igavene ja sa ei sure kunagi, siis pole ju elusolemisel mingit väärtust. Surma teadvustamine annabki elule tähenduse.