Kogujad hoarders

[Külaline]

On kogemusi kogujatega ehk hoarderitega. Sattus telekal jooksma saade

hoarders

. Päris hull…
Kuidas selliseid aidatakse, millest selline käitumus tuleneb?

[Külaline]

See on häire, ma olen selliseid inimesi kohanud mitmeid kordi. Oli üks naaber, vanem inimene, kes lõpuks lihtsalt politseiga psühhiaatirosakonda viidi. Elas üksi, perekonnale ta enam ust ei avanud. Sotsiaalosakond püüdis temaga aastaid ühendust saada, kuna naabreid häiris tema korterist tulev lehk. Aga kuna ta arved olid alati makstud ja muud tüli ta ei teinud, siis kestis see olukord aastaid. Ringi liikus ta öösiti.

Mingil hetkel ütles ta lastel närv üles ja need kutsusid politsei, kes siis ukse lahti muukis. Ja see pilt, mis seal avanes, jaa, see oli ikka omaette lugu. Kõrged virnad ajakirju, raamatuid, lehti, mille vahelt läks peenike käigurada tualeti ja köögini. Kaablijupid, lillepotid ja muu trini-träni, millele ei oska nime andagi. Asju oli nii palju, et osad riiulid olid nende all pikali kukkunud ja neid oli kuidagi üritatud tagasi lükata ja toestada kodus leiduvate erinevate esemetega. Osad asjad olid oma koha leidnud vannis ja näha oli, et seda pole aastakümneid kasutatud. Kohutavalt kurb vaatepilt tegelikult.

Vanainimene ise ei saanud kahjuks aru, et ta abi vajab. Näha oli, et ta oli kohutavas shokis ja ängistuses, et teda nüüd omast kodust kuhugi minema viiakse. Ta pole ju midagi teinud. See ongi asja juures kõige kurvem, et sellises seisundis inimesed ei saa ise aru, et nad vajavad abi.

[Külaline]

Seal saates psühholoogid üldjuhul seletavad ka, et selline häire tekib 90% juhtudest mingi trauma tagajärjel.

Tavaliselt ekstreemsed kogujad oma tavaari sisse ka surevad. Nii ohutuse kui ka terviseriskid on meeletud. Jäävad asjade alla lõksu. Tekib tulekahju või mingi terviserike ja pääste ei pääse ligi. Lisaks ebahügieenilisusest tervisele risk.

Vähesed suudavad oma tavaarist loobuda(nende jaoks see pole prügi ja igal asjal on nende jaoks emotsionaalne väärtus).

[Külaline]

See on häire, ma olen selliseid inimesi kohanud mitmeid kordi. Oli üks naaber, vanem inimene, kes lõpuks lihtsalt politseiga psühhiaatirosakonda viidi. Elas üksi, perekonnale ta enam ust ei avanud. Sotsiaalosakond püüdis temaga aastaid ühendust saada, kuna naabreid häiris tema korterist tulev lehk. Aga kuna ta arved olid alati makstud ja muud tüli ta ei teinud, siis kestis see olukord aastaid. Ringi liikus ta öösiti.

Mingil hetkel ütles ta lastel närv üles ja need kutsusid politsei, kes siis ukse lahti muukis. Ja see pilt, mis seal avanes, jaa, see oli ikka omaette lugu. Kõrged virnad ajakirju, raamatuid, lehti, mille vahelt läks peenike käigurada tualeti ja köögini. Kaablijupid, lillepotid ja muu trini-träni, millele ei oska nime andagi. Asju oli nii palju, et osad riiulid olid nende all pikali kukkunud ja neid oli kuidagi üritatud tagasi lükata ja toestada kodus leiduvate erinevate esemetega. Osad asjad olid oma koha leidnud vannis ja näha oli, et seda pole aastakümneid kasutatud. Kohutavalt kurb vaatepilt tegelikult.

Vanainimene ise ei saanud kahjuks aru, et ta abi vajab. Näha oli, et ta oli kohutavas shokis ja ängistuses, et teda nüüd omast kodust kuhugi minema viiakse. Ta pole ju midagi teinud. See ongi asja juures kõige kurvem, et sellises seisundis inimesed ei saa ise aru, et nad vajavad abi.

Abi leidmine on üks asi, hoopis teine ooper on käitumise muutmine. Sellel omad põhjused, miks inimesed koguvad ja kahjuks on seda raske välja õpetada. Pealtnägijas oli lõik, kus üks kogujaid minu mälu mööda selgitas päris õigesti, mis on üheks põhjuseks.

[Külaline]

Tunnen ise kahte sellist inimest. Neil ei ole olukord veel nii hull kui selles sarjas, aga vanemaks saades ei imestaks ausalt öeldes. Üks naisterahvas elas lapsena paljulapselise üksikvanema lapsena ja kahjuks kannatas täielikku puudust pea kõigest. Hiljem iseseisvalt raha teenima hakates ei ole suutnud enam asjade kokkukuhjamist lõpetada, eriti hull on asi riietega, tal ei ole õrna aimu ka, mis riided ta elamises kuhjades on. Abikaasa tal on ka üsna sarnasest perest pärit ja nii see kogumine käib, kummalgi on omad asjad, aga koguvad mõlemad. Lisaks veel ka üks nende lastest, kes juba väiksena lausa prügi maast üles võttis ja koju tassima hakkas. Teine naisterahvas ei ole minu teada kunagi millestki puudust tundnud või ka mingit suurt traumat üle elanud. Tema käib kaltsukates ja ostab odavalt kokku igasugu jama, riideid, nõusid, vanu nukke jm tilu-lilu. Lihtsalt valus vaadata, kuidas see ülimalt mõttetu kraam kõik koju veetakse. Aga ise on ta seejuures väga õnnelik, tahab kogu aeg neid "aardeid" näidata ja oma rõõmu jagada

[Külaline]

Mina tean üht 45-aastast meest. Tema elamist poleks ma kunagi suutnud ette kujutada, kui poleks oma silmaga näinud. Reaalselt oli toas prügi kiht umbes meetri kõrgune, magamiseks oli prügi sees pesa toa nurgas. Samas huvitav oli, et mees käis Soomes tööl, kus ta elas koos teiste eestlastega samas korteris ja seal mingit prügikorjamist ei olnud. Ja ka mehe välimus oli igati OK, pigem oli tegemist isegi hästi riietuva mehega, ainult hais reetis, kuidas ta elab.